Praegu: tööpäeva lõpetamine, seejärel poodi süüa ostma.
Varsti: ettevalmistused salsapeoks.
Salsapidu (kuni kestab), vahele võib olla ka volbriöö tulemäng. Mine tea, ehk paar üritust veel lisaks.
Koju jõudes ei lähe magama, vaid pakin asjad.
Kell 5.45 väljasõit.
Kolm päeva Saaremaal.
Hullult tahaks vinguda, kiruda ja kurta. Ja ma võiks, ent pean endale meelde tuletama – ise olen selle kõik kaela tõmmanud. Nii töö kui kooli. Nii et võin vinguda, kuid ainult ise saan ka sellest lahti. Keegi ei tee minu eest neid asju ära. Kui vaid keegi toetaks ja lohutaks, kui vaja…
Kevaded pole enam nii toredad, kui nad võiks olla.
Tegin suppi, mis järjekordselt kohandatud Daki retseptist. Ei saanud päris selline, nagu lootsin: krevetid kadusid muu supisisu hulka ära (ja just krevetiisu tõttu tegin) ja terakene vürtsine. Paha ka ei saanud, sest maitse oli päris hea ja kõht sai täis. Lisaks on järgmiseks kaheks päevaks söök olemas.
Ausalt öeldes on päris keeruline välja mõelda, mida süüa teha ja mis toidukraami osta. Võiks ju nädalamenüü kirja panna ning selle põhjal ostunimekirja koostada, aga kui ikka pole isu süüa pasta boloneeset, siis pole ka mõtet ju osta hakkliha külmikusse seisma. Kui on rohkem aega poes käia ja kokata, siis otsin meelepärase retsepti välja ning teen nimekirja. Mis ei tähenda, et ma poes ikkagi midagi juurde ei võtaks või ära ei jätaks… Vahel hakkab midagi uut ja isuäratavat silma. Ja kui on hirmkiire, söön lõunat väljas, õhtul pugin tassi tee kõrvale võileiba või midagi.
Üksinda elamise juures on nii pluss kui ka miinus see, et toidukraami pole palju vaja. Pluss on seetõttu, et pole vaja meeletus koguses kaupa tassida ega ka teiste soovidega arvestada. Miinuseks on dilemma: kas osta väikseid koguseid, mille tagajärjeks on rohkem pakendeid, või osta suuremaid koguseid, mis ei pruugi kõik toidulauale jõuda. Ei jaksa lihtsalt kõike ära tarvitada, üht-teist läheb ikka hukka. Pole mul keldrit ega sahvrit, kus tagavarasid hoida. On ainult üks väike külmkapp ning üks riiul. Ostangi seda, mille järgi isu ja pigem väikseid koguseid. Kui miski söögikõlbmatuks muutub, viskan selle ära, sest keha pole riknenud toidu prügikast. Nii et kahe otsaga probleem see toidu varumine ja tegemine. Põen selle dilemma pärast üksjagu. Ohjah.
Olen jah, sest tunnen, et olen. Tõsi, vahelduva eduga, kuid viimasel ajal üha kindlama veendumusega. Selle veendumuse kujunemisel on oma osa mitmel asjaolul ja isikul.
Kõige viimasem asjaolu oli reedeõhtune Jääboileri esinemine uue klubi Plink Plonk avamisel. Nimelt väitis InBoil, et Jääboileri kontserdil käivad ainult ilusad inimesed. Mina mõtlesin selle peale, et nad võiks ka vastava sertifikaadi või tunnistuse anda. Kui kontsert läbi, siis saad lahkudes kaasa paberi, mis tõendab ilusolemist.
Ega neljapäevane pidugi alla jäänud. Särtsakat ja elurõõmsat latiinomuusikat esitava bändi saatel tanstides märkasin ühtäkki, et ühed tumedad silmad puurivad mind. Tõmmu ja avala naeratusega muusik flirtis minuga esinemise lõpuni. Ütlemata meelitatud tunne oli olla kuum tüdruk tantsupõrandal :)
Ilus on ka seepärast olla, et käisin täna juuksuris soengut värskendamas. Juuksed on nüüd siledad ja siidised, erksad ja säravad. Hoopis teine tunne olla, kui soeng korras. Pidasin pikka aega juuste värvimist mõttetuks, kuid nüüd mulle väga meeldib enda peegelpilt. Hoopis konkreetsem ja enesekindlam tunne kohe. Lisaks näivad silmad tumedamad. Nii kaua, kuni end punakspruuni peaga hästi tunnen, ei kavatse loomulikku värvi taastada. (Kui seda kunagi teha, saab ka näiteks poisipea ära proovida.)
Mis veel ilusaks muudab? Ikka see, kuidas enesetunne on. Energiline, särav, naeratav, sõbralik ja enesekindel inimene on ju ilus. Oluline pole pikkus ega paksus, vaid kuidas sa ennast oma kehas tunned. Üldmulje on esmane, mis silma jääb, seejärel tulevad detailid. Ja veel kümme ja sada asja… võib olla… ma ei jaksa hetkel edasi mõelda.
P.S. Täna olin tubli: tegelesin oma loodetavasti kaitsmisele lubatava magistritööga. Olen üht iluund väärt :)
Queen “Bohemian Rhapsody Old School Computer Remix”
Ma varsti enam väga ei jaksa. Aega on nagu ikka 24 tundi ööpäevas, kuid tegemisi rohkemate tundide jagu. Jah, ma ei oska alati “ei” öelda ega ka tegemisi väga ratsionaalselt planeerida. Liiga palju saab pisikesi sekeldusi: kirjade saatmist, info vastu võtmist ja edastamist, küsimist ja vastamist. Suurtele ei jõua seepärast keskenduda ega täit tähelepanu pöörata. Killustatud tegemised. Teed ja teed, aga kuklas tikusvad tähtajalised asjad ikka tehtud ei saa. Nagu näiteks ülikooli lõpetamine. Palun sundige mind takka või sundige õppepuhkusele.
See kõik väsitab vaimu ära. Söömine ja magamine toimub möödaminnes – kui mahti saab. Kaks hommikut järjest olen juba üle aja maganud. Piinlik. Ja tahaks ju enda jaoks ka aega (mitte et seda üldse poleks:). Sooviks siiski rohkem argipäevast aega, kui kulub hommikul hammaste pesemiseks ja juuste kammimiseks või õhtul pesu pesemiseks. Hea küll, kahel õhtul käin tantsimas ka, kuid seegi pole nii lõbus, kui väsimus märku annab.
Kurdan? Õige natukene. Samas võin olla rahul oma olukorraga, mis nii mõnegi ehk kadedaks teeb – tööpuudust ei ole. Seda on kohati isegi liiga palju. Ja lisaks mulle meeldib mu töö.
Olen veel tööl ja üks tähtis asi vaja lõpetada. Ent mõte ei liigu. Pean, kuid ei suuda. Tahaks hoopis kirjutada ilusatest asjadest.
Aeg-ajalt meeldib mulle vaadata õnneliku lõpuga printsessi ja printsi filme. Täna on selleks “Maid in Manhattan”.
Üsna ühe võlukepiga löödud õnneliku lõpuga lood on tüütud ja ettearvatavad, kuid mõnikord just sobiv kerge meelelahutus. Päris elus juhtub neid lugusid harvem kui kinolinal või teleekraanil, ent lootus ju teadagi lohutus. Et äkki kunagi…?
Oot, praegu on tõehetked…
Ja siis muidugi eriti suhkrune lõpp. Öäk! :D irw
Mulle meeldivad stseenid, kus printsess valib kleiti suureks peoks. Tavaliselt mängib siis hea muusika ning tüdrukud tantsivad taustaks. Sellised lõbusad ja vahvad stseenid.
Ja meeldivad stseenid, kus printsess imeilusana peole ilmub, otsivalt ringi vaatab ning prints teda äkki märkab. Nende pilgud kohtuvad, nad naeratavad ning tantsivad, nagu muud maailma polekski.
Loo lõpp.
Loooomulikult on minu lemmikrokilaul Fixi “Tsirkus”! :D
Mis küsimust siin üldse olla saab? See on selline lugu, mille ajal ei saa niisama paigal olla. See paneb iseenesest juuste lehvides ringi karglema, üles-alla hüppama ja täiel häälel kaasa laulma. Mis sest, et pärast jalad tulitavad ja kurk on kähe.
Vaieldamatult parim!
Ei jõua ära oodata, mil rokkida saaks selle saatel.
Rahvahääletuse VÕITJA!!!
Ilmselt selle nädala saates “Tähetund” on lõik pesakastide meisterdamisest Lõunakeskuses. Mind võib ka seal vilksamisi näha ;)
It is not easy
but don’t give up now
It is not easy
Happiness is an option
Pet Shop Boys “Happiness is an option”