Saaks see juba läbi

Saaks see jõulutrall juba läbi ja tuleks rahulikud pühad. Ma olen väsinud kõigist jõulupidudest, jõuluõhtusöökidest ja koosviibimistest. Pooltest jõulupidustustest polegi osa võtnud, lihtsalt ei jaksa ega saagi olla mitmes kohas samal ajal.

Tahaks juba vaikset ja rahulikku jõuluaega. Aega, kui keegi ei helista, kirjuta ega kutsu kuhugi. Saaks olla omaette ja tiksuda omas tempos. Pärast ühe hingetõmbega elatud novembrit ja poolt detsembrit otsa on keha väsinud ja pea kah. Suheldud on enam kui küll, nüüd on aeg nautida valget vaikust ja rahu. Selleks ju need pühad ongi.

Hilisel tunnil ajas tagasi lugedes

Lugesin oma postitusi aastatest 2004-2008. Küll on ikka veider, mida kunagi sai kirja pandud, milline inimene oldud ja mida tehtud. Tundusin neis tekstides iseendale nii võõras, aga kohati ka nii sarnane praeguse minaga.

Ja millised isiksused ja inimesed on olnud mu elus! Kui palju blogituttavaid ja -lugejaid, kellest enamikku pole päriselus kohanudki. Palju inimesi, kellega pole kohtunud ega suhelnud aastaid, kellest ma täna mitte midagi ei tea. On ka neid, kellega side mingil määral säilinud. Oh, küll oli alles seltskond!

Vahel mõtlen, et hakkan taas regulaarselt blogima. Aga kui olen siia sisse loginud ja puhta postituse lehe ette võtnud, ei tea, mida kirjutada. Igapäeva tegemistest nagu alguses või suhetest ei taha. Võiks kirjutada filmiarvustusi, aga see vajaks rohkem aega ja süvenemist. Nii et viimastel aastatel saavadki kirja juhuslikud mõtted ja tähelepanekud. Sest blogi kustutada, igaveseks bittide ja baitide musta auku saata ka ei raatsi.

Nii et las see koht veel olla.

Kompromiss?

Mul oli spontaanne mõte minna Stockholmi burleskifestivalile, piletki oli ostetud ja sooduspakkumine edasi-tagasi reisiks olemas. Ja väike ootusärevus hinges, sest saan siit natukeseks ajaks minema. Põgeneda täiskasvanute muinasjutumaailma.

Reede õhtul nutsin sisemiselt krokodillipisaraid, et uhke teatrisaali asemel leban kodus diivanil, glamuurse ja pöörase show asemele vaatan telerist juba teab mitmendat korda filmi “Notting Hill”.

Vaba reede küsimise asemel aga õnnestus mul välja võidelda kahenädalane puhkus novembris. Ma pean lõpuks iseenda peale mõtlema ja tegema seda, mis minul silmad särama paneb ja rõõmu toob.

Ma loodan, et november tuleb sama ilus kui samanimelise filmi visuaalne pool.

Sügise värvid

Sel aastal on sügis värviline: sinine, hall, sinakashall, punane, kollane, roheline…

Vahelduseks on tore näha, et puulehed on kirjud, mitte ei muutu ainult kollaseks. Küllap ilmal on selles oma osa. Tegelikult ikka kindlalt. Kliimamuutused muudavad ju kogu loodust mingil määral.

Esimese hobukastani korjasin ka taskusse. Hea mudida, kui kindad koju ununenud ja sõrmed külmetavad.

Eks näis, mida see sügis veel pakub.

Ööd

Päevad, nädalad ja kuud mööduvad ning mina ei mõista ikka magada. Isegi mitte siis, kui olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud, kui järgmisel hommikul on vaja varakult ärgata, kui üleval olemiseks mõjuvat põhjust ei ole. Lihtsalt olen ega maga. Ei oska, ei mõista…

See lõputu november…

Sel nädalavahetusel muutub ilm sama sagedasti kui telekapuldiga kanaleid klõpsides, kui midagi vaadata ei ole. Kord on sinine taevas, siis jälle hallid pilved ja õhus keerlevad lumehelbed. Majanurga taha, kuhu päike ei ulatu, tekib rohetama hakkava muru ja katva lumevaiba vahele piir nagu muinasjutus 12 kuust. Ühel hetkel on nii, teisel naa.

Minu elu on jätkuvalt ühel hetkel nii, teisel naa. Vahel on suur rahulolematus, siis tundub, et ehk pole häda midagi. Samas pole sisemist rahulolu, et niimoodi võikski jätkuda. Pole ka seda imetabast südamehäält ega kõhutunnet, mis aitaks taaskord suuri otsuseid teha. Ma oma minemistega olen varsti vist nagu naljanumber… No ei leia seda, mis paneks silmad särama ja tekitaks äratundmisrõõmu. Ja pole jaksu ja aega ja nii edasi… Selline lõputu nõiaring.

Sügisest

Sügisõhtud on pimedad, tuulised ja vihmased. Aknaklaasid on kaetud vihmapiiskadest moodustunud pärlikettidega. Need piisad, mis aknale pidama ei jää, trummeldavad aknaplekil.

Küünlad süütan korraga, kuid nad kustuvad ükshaaval, jättes endast maha mõnusalt lõhnava suitsujuti. Vahepeal tahaks rohkem valgust, seepärast süütangi küünlad. Vahepeal tahaks hubast pimedust, ka siis süütan küünlad. Sügisel tekib tõesti igatsus elava tule järele. Kui kütteperiood pole veel alanud, siis igatsen kaminat või ahju, kus saaks soojendavat tuld teha. Kui tuba soe, siis elavdavad küünlaleegid elektrivalgust.

Tahaks uusi saapaid ja sooja mantlit. Siis saaks sügist ka õues nautida.