Tervis on üks päev nii ja teine päev naa. Aspiriin ja kätega ravitsemine aitas, palavik on läinud. Kurk ikka kähe.
Tuju on jälle parem kui varem. Eks vaimne ja füüsiline väsimus teevad tujuga oma töö. Nüüd on igal juhul mõned vabad päevad ees ja ma juba veetsin kaks õilsalt logeledes ning tunnen end rahulikult.
Mis edasi saab, eks näis :)
Kurk on jätkuvalt kähe, kuiv ja pärast pikemat rääkimist valus. Jälle on palavik (37,3).
Tuju on jälle morn, sest tööalaselt oli sel nädalal kaks ebaõnnestumist. Panustasin koostöösse, kuid vastaspooled ei hoolinud sellest ega panustanud suurt midagi. Mida ma valesti teen? Või kas on mul mõtet ikka pingutada, kui need, kelle heaks ma pingutan, seda vastu ei võta ega hinda? Vähemalt sain teada, et teistel ametikaaslastel on sarnaseid hetki ja mõtteid olnud, nii et ma pole ainukene.
Tundub, et olen sel aastal rohkem komistanud ja kukkunud kui varem. Tee on konarlikum olnud küll kui oleksin tahtnud. Võib olla mulle ainult tundub, aga võib olla ka päriselt ma elan nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi sügavamalt läbi kui varem. Hakka või mõnd vaimuhäda juba endalt otsima…
Või olen ma lihtsalt naine kogu emotsioonidekomplektiga, mis olla saab?
Järgmisel nädalal on puhkus ja ma pole ikka veel suutnud mingisugust plaani tekitada. Ma tahaksin ära minna kuhugi, kus mind igapäev ei ole.
Viimast nädalat olen praeguses kohas tööl. Järgmisel nädalal puhkan. Novembris alustan uues töökohas.
Täna lasin juuksuril endale tuka lõigata. Esimest korda elus on mul tukk.
Mõtteis mõlgub ka suuremat sorti garderoobi uuendamine.
Kui kurk ka terveks saaks, oleks juba täitsa hää.
Käisin täna Arabellga kinos filmi “Larry Crowne” vaatamas. Tore film oli. Tekitas natukene tahtmist minna kolledžisse, kus saaks õppida konkreetseid ja meelepäraseid ained, mitte eriala.
Filmis oli kolm toredat ja õpetlikku stseeni, kuidas tunnis telefoni kasutavate õpilastega toime tulla. Kavatsen neid oma õpilaste peal ka proovida. Siin on kaks tsitaati neist stseenidest.
Dr. Matsutani: They call them smart phones, but only dummies use them in my class.
Dr. Matsutani: This is college, there’s only two things you can’t do: smoke in the building and use your phone in my class.
Täiskuu pole kuhugi kadunud. Ta ikka passib keset sünkjasmusta taevast, kaaslaseks eredalt särav Jupiter (?). Kui korduks Melanhoolia juhtum… ma vist ei kardaks nii väga. Sest öötaevas on maagiline.
Mul polnud ühtegi paari sõrmkindaid, kuid sõrmed juba külmetasid. Nii et otsisin. Ei leidnud. Üleeile läksin külakostiks küpsist ostma, läksin mööda riiulist, kus kindad rippusid ja võtsin ühe paari sõrmkindaid ka ära. Vähemalt on sõrmed soojas.
Täna avasin glögihooaja. Mustikaglögiga, sekka mandleid ja rosinaid. Nüüdsest peab alati külmkapis glögi olema.
Õhtul helistas Arabella ja tegi mulle otseülekande Hurtsi kontserdilt, kuhu ma ise kahjuks minna ei saanud. See on nii nunnu komme tal helistada ja mulle live’is kontserte üle kanda.
Helistas ka üks tuttav ja me rääkisime pikalt maast ja ilmast ja tantsimisest. Lihtsalt niisama.
Veel nädal vanamoodi vastu pidada, siis nädal puhkamiseks ja mängimiseks ja siis on juba uus algus.
Olen sel nädalal kodus olnud ja end ravinud. Juhtus nii, et septembri keskel saadud külmetust ei ravinud korralikult ja see tuli paaripäevase pausi järel hullemini tagasi. Jah, ma olen end viimasel paaril kuul natukene hooletusse jätnud. Väga vabandan. Iseenda ees.
Nohu, punane ja paistes kurk, palavik. Õnneks põskkoopa põletikku pole. Võtan antibiootikume, köha- ja nohurohtu. Juba on parem kui nädala alguses. Ainult et jätkuv köhimine paneb aeg-ajalt pea valutama. Köhin pärast ärkamist. Köhin enne uinumist. Eile köhisin vahelduva eduga kella 4ni öösel. Ja kui nägin politseiautot akna all manöövreid sooritamas, ehmatasin ära ja kontrollisin, kas uks on ikka lukus.
Kodust väljas pole käinud alates teisipäevast, kui käisin arsti juures. Selle aja jooksul olen silmast-silma näinud vaid üht inimest, ignoreerinud mõnda telefonikõnet, kuid ikkagi tundnud seda lollakat kohusetunnet ja natukene tööd teinud.
Olen lugenud raamatut ja unustanudki end lugema. Joonud palju teed. Maganud. Tegelenud ka asjadega, millega ei oleks mõistlik tegeleda, näiteks internetis kolada. Praegu kuulan juba ühikaajal koostatud (talve)õhtuteks mõeldud playlist’i. Hämar valgus, vaikne ja rahulik olemine. Või noh… mõned mõtted ikka ei anna rahu. Aga ma olen rahulik.
Ja millegipärast mulle ikkagi meeldivad hilised õhtutunnid ja oodata veel miskit head.
Ma olen liiga kohusetundlik. Töö osas. Isegi haigena ei oska puhata, ikka võtsin ühe nokitsemist vajava töökese ette. Palju sai tehtud ja hea on, sest kontoris ma ei saaks ilmaski seda nii rahulikult teha. Aga ma ei tohiks üldse töö poole hetkel vaadata. Peaksin enda suhtes kohusetundlik olema: sööma, jooma, rohtu võtma ja puhkama. Muidugi, teen seda ka, aga… ikka rikkun kõik tööga ära. Rumal tüdruk. Vajan kubjast.
Mõlgutasin pikalt mõtteid, kuidas võiks sügiskaamose vastu võidelda või seda valutumalt üle elada. Ei saa öelda, et sügis mu lemmikaastaeg on või et ma seda ka vihkaksin, kuid omamoodi rusuv on ta küll kohati.
Kindlasti aitab tuju parandada unistamine. Ka väikestest asjadest unistamine võib olla tulemuslik, sest need unistused võivad lihtsalt ka teoks saada. Nagu mul ükskord juhtus.
Kui vähegi on ilma, on hea jalutama minna. Toomemäele langenud lehtedesse sahistama ja hobukastaneid taskusse korjama. Jõe äärde viimast sooja päikest püüdma. Või mere äärde, kus õrn tuul pea puhtaks pühib mõtetest ja olemise kergemaks muudab.
Muidugi, jalutama võib minna ka vihmase ilmaga. Kummikud jalga, vihmajakk selga ja vihmavari pea kohale. Siis on mõnusam – saab lompidest läbi astuda, kuulata piiskade sabinat varjul. Ja pärast seda astuda sooja tuppa, teha üks tass sooja kakaod.
Võib ette võtta raamatu “Mittemidagitegemise kunst” ja sealt valida endale sobiva õilsa logelemise mooduse. Või läbi sirvida kõik kinke- ja mõtteraamatud. Lugeda diivanil keras mõnda hirmkaua lugemist oodanud raamatut. Või kui pea ei võta, siis varustada end kasvõi eelmiste aastakäikude naisteajakirjadega ja sirvida neid huumorivõtmes.
Sõbrad. Jah, sõbrad on ju ka kusagil olemas ja võimalik, et samuti sügiskaamoses. Sõber kaasa ja kinno mõnda jaburat Ameerika romantilist komöödiat vaatama. Võib ka kodus vaadata. Rääkima ju ei peagi alati, vahel võiks ka naerda või lihtsalt koos olla.
Või jah – rääkida, rääkida, rääkida juttu nii palju nagu ammu pole seda teinud. Kõigest, mis pähe tuleb. Või pigem kõigest positiivsest, mis pähe tuleb.
Ja kallistada.
Üks kuu üheksast on möödas.
Mul on kõige vastikum nohu, mis olla saab. Ma annaks kõik, kui keegi kohe selle nohu ära võtaks ja ma saaks jälle normaalselt hingata.
Nohu tõttu jäävad (ilmselt) ära Müürilille täikale minek, suuremat sorti riiete sorteerimine ja uuskasutusse viimine, Toomemäel jalutamine ja koristamine. Selle asemel soiun, püüan hingata ja loodan kiiret paranemist.
Õeh!
Eilne (töö-)öö oligi pikk nagu aasta. Ettevalmistused ööks algasid juba ju hommikul. Hommikust sai märkamatult päev, mis omakorda suubus õhtutundidesse. Ja oligi käes ametlik “öö”. Teadlaste Öö. Meie olime ühed kangemad kõigi seas – lõpetasime alles kell 23. Viimased külastajad lahkusid veel minuteid hiljem. Meil läks hästi: eeskojas sai värvilistes vahtralehtedes sahistada, saalis uurida hallitusseente ilu, seeneusside vilgast tegevust ja teha seenepaberit. Üleval korrusel sai mekkida valgehallitusjuustu ning küpsetada pärmitaignast saiakesi. Näis, et rahvale meeldis ja pakkus huvi.
Minu öö jätkus väikse kõrvalepõikega Illegaardi, kus mängis Dramamama. No kuidas oleksingi saanud selle vahele jätta?! Nii hea muusika ju. Just selline sügisene…
Ja kell väga öö käisin veel Auras tänuüritusel. See on parim tänu ürituse korraldamise eest, mida tean. Kutsutakse lõõgastuma, pakutakse meelelahutust ja pruukosti. Kuidas sa siis ei tee seda ööd? Muidugi teed ja rõõmuga! Mis sest et ise kuhugi osalejana ei jõua.
Ja kui tee jõudis tänavanurgani, kus nool näitas, et õnn on kohe nurga taga, siis… siis seisatasin pikalt sügavas septembriöös. Ja läksin ümber nurga ja seal oligi kodu ja õnn.
Teadlaste Öö oli pikk nagu aasta.