Käigu pealt ja olemasolevatest toiduainetest kombineeritud kuum šokolaadijook.
Pane kastrulisse 100 ml kohvikoort + 100 ml vett ja pool tahvlit Bitteri šokolaadi (umbes 50 g). Kuumuta ja sega, kuni šokolaad on sulanud. Näpuotsaga ingveripulbrit ka sisse. Hea kiire soojendav jook kärekülmal õhtul.
Arvatavasti sobib teha ka 200 ml kohvikoore või piimaga.
Kolmapäevases trennis ilmselt tegin harjutusi valesti ja vigastasin end. Neljapäeval ärkasin kange kaela ja valusate lihastega. Reedeks polnud olukord paranenud, vaid hullemaks läinud. Valu oli selline, et tõi pisarad silma. Läksin perearsti juurde. Ta kirjutas retseptiravimi välja, soovitas puhata ja end soojas hoida. Täna on peaaegu kõik korras. Natukene annab selg tunda, paremat kätt ei saa igas suunas hästi liigutada, kuid oluliselt parem on olla.
Sellised ootamatused löövad meeleolu ka rivist välja. Tuleb kuidagi hakkama saada.
Täna on üks selline päev, mil viltu veab ja ma ärritun kergesti.
Ma ei ole kätte saanud tellitud ajakirja detsembrikuu numbrit. Järelpärimise vastuseks sain, et kirjakandja on selle minu postkasti toimetanud 1. detsembril. Kuid ajakirja pole kusagil.
Seoses sellega kerkis taas esile postiteenusega seotud probleem. Sageli on saadetised, peamiselt küll reklaamlehed postkasti pandud poolenisti, mitte korralikult sisse lükatud. Nii saab neid igaüks sealt kätte. Veel sagedmaini on aga reklaamlehed pandud otse vanapaberi korjamiseks mõeldud kasti, mis asub trepikojas postkastide all. See tähendab, et reklaamlehed ei jõuagi postkasti, vaid otse paberikogumiskasti. Tekib küsimus, kas postiljonil ei ole kohustust saadetisi otse postkasti panna?
See pani mind mõtlema, et äkki sattus mu ajakiri koos reklaamidega paberikasti. Olen seal juba sobranud, kuid oma ajakirja pole leidnud. Täna lähen sobran vanapaberikonteineris ka. Kui ma sealt ka oma ajakirja ei leia, siis on ilmselt keegi selle mu postkastist ära võtnud ja/või Eesti Posti töötajad ei tee oma tööd korralikult.
Ma tahan oma ajakirja!
Siinkohal ei hakka ma kirjeldama, milliseid tõrkeid esines kahe viimase kataloogitellimusega ja kuidas ma õpetasin postimüügifirmat oma kontaktvormi arusaadavalt vormistama.
Radiaatoriga on ka kehvasti: külma ilmaga ei suuda see ikkagi tuba normaalselt soojaks kütta. Laenuks saadud infrapunatermomeetriga mõõtes sain teada, et see radiaator on keskmiselt 7 kraadi jahedam kui teised. Seda on väga palju! Tahaks ühistuga kurjustada, et nad ei lahendanud seda probleemi ära, kuigi sügisel pidevalt selle teemaga nende jutul käisin ja nemad kohapeal ka. Eks kirjutan siis avalduse küttekulude vähendamise taotlemiseks. Või kütan elektriradiaatoriga ennast vaesemaks ja lasen maja pimedaks.
Ja siis see jõuluperiood. Oeh! Igasuguseid tegemisi on nii palju, et ei oska enam valida, millisele üritusele minna või kelle seltskonda eelistada. Hetkel tundub kõige lihtsam variant kõik kutsed hoopis tagasi lükata ja omaette kodus koristada. Jah, mul poleks selle vastu mitte midagi, kui ma kogu pühadeaja saaks oma kodu korda teha.
Tänan tähelepanu eest! Ma sain end välja elada ja lähen nüüd sööma.
Tegemisi töö-, lisatöö-, huvialade ja isikliku elu rindel jagub küll ja küll. Muidugi, ma ei kasuta ära kõiki võimalusi, mis valikus, sest seda oleks liiga palju. Õnneks ei tunne ma aga sellist stressi nagu varem. Kui midagi tunnen, siis pigem väsimust, mis tuleneb mu enese suutmatusest ranget ja mõistlikku unerežiimi pidada. Mingi sisemine motivatsioon või püüdlikkus on ka natukene kõndima läinud ja jätnud mu mitte loorberitele, vaid kergekujulisele laiskusele lebama. Nii et ma võiks märksa rohkem iseenda seatud ülesandeid täita, kuid ikka leian vabandusi või avastan enne uinumist, et näed, see jäi jälle tegemata… Vanusega kaasnev las-siis-minna nähe?
Ah, ma lõpetan oma argise soigumise ja püüan midagi ära teha :) No et päkapikk lõpuks mu sussi üles leiaks.
Eilsest alates on väljas tuisanud. Tundsin juba õhtul, kuidas tuul paksudest kiviseintest läbi puhub. Hommik polnud teistmoodi. Nii et jäin omaalgatuslikult koju lumevangi. Ei tekkinud tahtmist nina õue pista. Tänapäeva tehnika võimaldas kodus töötada.
Tuiskab ikka veel. Tuiskab mitmes mõttes. Aknad on lund täis tuisanud. Maja välisuks on kinni tuisanud. Postkast on erinevaid kirju täis tuisanud. Tegemiste nimekirjad on laiali tuisanud ning rohkelt tegevusi täis tuisanud. Nädalavahetuse ajakava on täis tuisanud… Unistus õilsast logelemisest ja maailma lõpus asuvast kohvikust ootavad ilmsiks saamist.
Ma ootan nii väga.
See aitab tuisuse ja valge vaikuse aja üle elada.
Tunneli lõpus on valgus ja maailma lõpus on kohvik.
Valgus annab sooja ja kohvikus saab kooki. Vot nii.
Täna, õigemini kolmapäeviti, tahaks natukene vinguda ja vigiseda. Ju siis on selline nädalapäev, mil juhe kõige enam kipub kokku jooksma.
Alles oli nädala algus ja mul mõttes tööd-tegemised päevade kaupa ära jagatud. Nüüd on juba kesknädal ja mul on mitu ülesannet nii töises plaanis kui kodus tegemata. Kuhu see aeg kaob? Tegutsen ja ühtäkki on alati kesköö käes. Magada ka ju vaja, nii et mitmed toimetused lükkuvad muudkui edasi.
Ja siis need inimesed! Hommikust alates on neid kuidagi palju ja pidevalt mu ümber, nad räägivad valjult, korraga ja läbisegi. Koosolekud peaks ju struktureeritud ja teatud korra järgi olema? Minule meeldib rahulikult ja vaikselt päeva alustada.
Oeh, mul on vist üleüldse liialt ambitsioone, tõsi – selliseid argiseid ja pisikesi. Saaks ainult kuidagi järje peale. Saaks iseennast ka nautida.
Vähemalt on kolmapäeviti trenn.
Lihtsalt “Vau!”, kuidas see noormees end liigutab.
Sel nädalal…
… ja täna on alles kolmapäev. Igav juba ei hakka.
No mis teha, kui ilu ületab postkasti limiidi.
– – –
R 26. okt: Lõpetame siis nädala limiiti ületava iluga.
Pildistas Sepp.
