Tänasest olen uuel ametikohal – projektijuht. Juhin nüüd projekti, millega ma viimased poolteist aastat tegelenud olen. Tuleb end kokku võtta ja asi purki panna. Palju õnne mulle kõigi poolt!
Kui sina ei aja karjääri taga, hakkab tema sind taga ajama. (Evusõna)
Kallis pea, palun ära hakka jälle valutama! Ma ju sõin hommikul, lõunal ja pärastlõunal. Ma ju käisin värskes õhus valutamas ega veetnud kogu tööaega arvuti taga. Ma tahtsin õhtul kinno minna, kuid filmi pole just mõnus vaadata, kui samal ajal pea valutab. Elamus saab sedasi kannatada. Eks ma siis jalutan toidupoodi, et osta midagi õhtusöögi jaoks, ning püüan täna kodus tööd mitte teha (kuigi mõne asjaga on enam kui kiire). Nii et, mu armas peakene, palun ära hakka valutama!
Kevad on käes: nägin täna punkarit. Oli teine noor ja punase harjaga, tagi peal oli konnapilt.
Kevadväsimus ründab. Või on see hoopis peatselt suurenev vastutus (aprillikuus kõik on uus)? Hetkel on pea paks ja mõte ei liigu, parema meelega veaks end voodisse pikali. Aga ei, aga ei… Lähen täna ikka trenni ja loodan sealt energiahoobi saada. Lähiajal läbin ka kaks tervisekontrolli: töötervishoiuarsti ning spordiarsti juures. Eks vaatame, mis mu keha neile ütleb. Üldiselt võiks ju kõik korras olla. Väikest kõpitsemist on alati.
Hah, kõpitsemine! Eile natukene lõhkusin ja natukene parandasin voodit. Jätkuvalt on oodatud soovitused sanitaartehnikute kohta, sest segistid tilguvad ja tagumine aeg on need ühe talguhoo korras ära vahetada.
Usu või ära usu (ma ise ei usu), aga hakkasin lugema skandaalset raamatut “Viiskümmend halli varjundit”. Ma ei loeks seda eluilmaski, kuid sõbranna andis laenuks. Teos ei avalda muljet. Kas seda üldse toimetatud on? Minu meelest on seal liialt kordusi. Sisu pole ka tugev ja tegelased on imelikud. Ei usu, et viitsin lõpuni lugeda. Mul paremaid palu raamaturiiulis ja -poes ootel. Kuklas tiksub mõte sel aastal hoopis Hemingway eesti keeles ilmunud teosed läbi lugeda.
Vot sedasi see kevad siin tulebki.
On mõned lood, mis mind rahustavad. Neid kuulates tunnen, kuidas õlad alla langevad, hingamine muutub sügavamaks ja aeglasemaks ning tahaksin lihtsalt silmad kinni lebada. Ja ongi rahulikum olla.
Üks selline laul on Norah Jonesi “Come away with me”. Tahaksingi kaasa minna… Ka teised Norah Jonesi laulud, suuremas osas ballaadid, on sarnase mõjuga. Rahulikud, mõtisklevad, veidi unistavad.
Teine rahustava toimega laul, nagu ma hiljuti avastasin, on Stingi “Fields of gold”. Selle loo saatel teeme trennis venitust ning väga lihtne on end suvisesse päikesesooja stseeni mõelda.
Ka Jääääre ja mitmete teiste esitajate repertuaaris on rahustava toimega lugusid. Ühikas elades, umbes 5 aastat tagasi, otsisin uinutava toimega lugusid ning koostasin endale uinumismuusika plaadi. Tavaliselt enne plaadi lõppu olingi juba magama jäänud.
Muide, Jääääre loo “Must jänes” remix on minu jaoks raviva toimega, umbes nagu Winny Puhh lugu “Peegelpõrand” peaks olema.
Aga täna kuulan ma “Come away with me” mitu korda.
Minu 30. eluaasta saabus variant A järgi: oli ansambel ja tantsupidu. (Variant B oli ei mingit pidu.) Sünnipäeva tähistasin koos Marianniga, kel on 30. sünnipäev täpselt 3 nädalat pärast mind. Märtsitüdrukud :)
Meie ühisel peol olid kohal pereliikmed ja parimad sõbrad.
Oli lookas toidulaud, mis oli esimeseks vasikaks oma toitlustusfirmaga alustavale neiule. Olid head joogid. Oli väga maitsev astelpaju-toorjuustutort Anna Edasi kohvikust.
Oli palju-palju kollaseid tulpe (minu suur salaunistus sai tõeks).
Oli meeldivaid üllatusi nii külaliste, kingituste kui ka komplimentide näol.
Oli ansambel, tants ja trall.
Oli vahva viktoriin, mis selgitas välja, et meie sõbrad teavad meid täitsa hästi.
Oli rõõmus, vahva ja intensiivne pidu, mida tahaks uuesti kogeda.
Aitäh, sõbrad!
Sain täna 30. Täitsa huvitav, mis edasi hakkab juhtuma.
Kuidagi sattus väga sümboolselt nii, et veetsin tänase päeva ajajuhtimise koolitusel. Viskasin nalja, et nüüd hakkan eesmärke seadma ja koostan viisaastaku plaani. Ja-jaa. Tegelikult ma pole seda tüüpi inimene ja lasen vist ka edaspidi, võib olla mingi kriitilise hetkeni, end suurel elumere lainel kanda. Mitte et ma ise üldse mingite eesmärkide nimel ei tegutseks, aga ma ei tea isegi, kes või mis või kus ma näiteks viie aasta pärast tahaksin olla. Peaasi, et enesega rahul olen :)
Või peaks moe pärast paanitsema? :)
See, et 9. märtsil esinevad rokiklubis Dramamama ning Rockin’ Lady & Her Rivertown Boys, on puhas õelus. Tahaks ju mõlemat kuulama minna!
Eks tuleb ise veel vägevam pidu püsti panna :D
Laul “Alien like you” sarjast “Being Erica”. Mõlemad on hetkel lemmikud.
Teisipäevast neljapäevani olin tööreisil Riias. Jõulujärgne ja sõbrapäeva-eelne Läti pealinn võlus oma olemusega. Riia kesklinn oli puhas ja kena. Veel olid üleval värvilised jõulutuled puudel ning vanalinnas püsti ajutised talvekohvikud ja suveniiriletid. Polnud suvist turistide hordi, vaid kohalik rahvas oma igapäevaseid asju ajamas.
Lund on sealgi üksjagu nagu meil. Ainult et selle suure vahega, et kõik kõnniteed oli jääst ja lumest täiesti puhtad. Täiesti puhtad! Mitte mingit lume- ega jääkirmet, ainult asfalt. Lausa lust oli kukkumist kartamata ringi kõndida ja linna imetleda. Imetleda kesklinna parki ja mõelda, kuidas inimesed saavad jõe ääres mõnusalt aega veeta. Imelteda parte sealsamas jõe ääres. Imetleda suursuguseid maju. Riias on väga kena.
Välismaal poodlemisele eelistan mina pigem kohalikku elu-olu näha ning suveniiride asemel ostan ma sagedamini hoopis kohalikku toidukraami kaasa. Seekord haarasin kaasa Laima Riia palsamiga kommid ja ühe kohaliku mahesinihallitusjuustu, mis ootab mekkimist koos ühe Prismast ostetud mahesiidriga.
Tööseltskonnaga käisime kahes põnevas restoranis söömas. Esimesel õhtul osutus valituks Texase stiilis liharestoran. Seal mekkisin suitsutatud pardifileega salatit koos valge majaveiniga. Maitses hea ning kõht sai täis. Teisel õhtul paitas mu maitsemeeli keskaegses restoranis lambalihasupp. Pluss restoran, mis oli väga eheda atmosfääriga: suurte ja uhkete võlvidega keldris, kus oli avatud hiigelsuur kaev, kogu mööbel oli rohmakas ja puidust, valgustuseks vaid küünlad ning nõudki ajastule kohased.
Seekord ööbisime ühes Radisson Blu hotellis, mis oli tõeliselt hubane, mugav ning kena. Seal võiks edaspidigi ööbida, kui isiklik rahakott lubaks. Toas oli olemas ka veekeetja tee ja kohvi valmistamiseks ning ööbijad said võtta leili vaatega saunas.
Teistkordselt külastasin ka Läti loodusmuuseumi, mida soovitan kindlasti uudistama minna. Seal on paljud teemad eksponeeritud nii lihtsalt ja loogiliselt, et pikki tekste polegi vaja lisaks lugeda ning aru saab ikka. Eriti kena on putukate väljapanek ning zooloogia osakonnas saab samuti head topiste väljapanekut uudistada.
Sõbrapäeval naasesin Tartusse ning vastuvõtt oli parimast parim. Sel aastal oli väga tore sõbrapäeva nädalavahetus, sest kõik kulges naturaalselt ning sain seda nautida just nii, nagu soovinud olin. Tulemuseks on rõõmus, puhanud ja rahulik mina :)