“Kõik on nii ebakindel ja just see mind rahustabki,”

Posted on by

… ütles Tuu-Tiki Muumitrollile. Oh, see võikski nii olla! Ma arvan, et lausa peakski olema. Kindlasti see ongi nii, aga inimesed ei saa sellest aru. Nad arvavad, et saavad rahulikud olla siis, kui kõik on teada, kui kõik on kindel. Ent universumis pole miski kindel. Ei saa ju olla! Eks ju? Maailm on ettearvamatu paik, elu on ettearvamatu nähtus, inimene ise on ettearvamatu olend ning sellepärast ei saagi miski kindel olla. Ja on veel olemas Saatus, Juhus, Õnn, Vedamine, Kokkusattumus ja palju-palju teisi tegureid, mis inimeste elu mõjutavad. Nii et leidke rahu hoopis ebakindlusest või vähemalt lohutage end sellega, et miski pole siin ilmas kindel ega võimatu.

Täna on neljas advent ja Raekoja platsil oli jõululaat. Käisin linnas ning tegin tiiru laadaputkade vahel. Hakkasin ära tulema, kui märkasin, et taas näidatakse vanu multifilme. Seekord sai vaadata Naksitrallide võitlust kasside ja rottidega. Ja pärast seda “Mardileiba” (eriti magus multikas!), kuid mul hakkas seal seistes jahe ning martsipani sünnilugu jäi mul nägemata. Peaks õhtuti Raeplatsil passima, ehk näidatakse veel mõnda head multikat.

Vahepeal tuli mu juurde üks kena noormees ning küsis, kas ma olen Reet. Naeratsin ja vastasin, et kahjuks mitte. Tema vabandas viisakalt ning läks edasi. Ju tal oli kohting või midagi sellist kokku lepitud kellegi Reedaga. Oleks võinud öelda, et kui vaja, siis võin ka Reet olla. Oleks ehk toreda kohtingu saanud. ;-)

Rahulikku neljandat adventi ja nautige lund, kuniks teda jälle on! :-)

Jee, mul on vaheaeg!

Posted on by

Heh, see rõõmuhõise on küll väga unine ja häälest ära, aga vabam on tõesti olla. Ma ei pea umbes kaks nädalat koolitööde kallal rabama ega mingiks ebainimlikuks ajaks loengusse jooksma.  :-D  Lõpuks saab magada, millal ja palju tahan. Ja Muumioru lugusid hakkan ka lugema. Teen endale tassi piparmünditeed, krõbistan piparkooke ja loen Muumioru lugusid. Mõnus! Ja kui tuju tuleb (või hoopis ära läheb), siis lähen kesklinna jalutama ja Raekoja platsile kuuske imetlema. Nüüd on just õige aeg end hellitada ja kõike meelepärast ette võtta. ;-)

Kui nüüd päris aus olla, siis juba pikemata ega mõtisklen ma ühel teemal. Varemgi on juba mainitud, et siinne seltskond on kui omamoodi sõpruskond. Selles ma ei kahtlegi, sest pole kommentaarides ega muidu täheldanud halvakspanu või ebasõbralikku suhtumist. Aga kas see oleks ka päriselus nii? Mõnedki teist/meist suhtlevad ja on sõbrad väljaspool seda lehekülge, kuid mismoodi suhtuksid omavahel veel mitte tuttavad inimesed näost näkku kohtumisel? Ja ma mõtlen just neid inimesi, kes siin üksteise sissekandeid loevad ja justkui tunnevad -teavad teisi blogijaid. Kas see sõbralikkus säiliks või muutuks keegi ebasümpaatseks? Või polegi vaja teada, millised need teised inimesed tegelikult on? (Segane tekst tuli, aga eks mu mõtted väheke sassis ole viimasel ajal. :-P ) Kas on oluline teada, milline inimene mingi nime taga peitub või las illusioonid jääda?

The girl and the city

Posted on by

Mul oli eksam täna, sain C. Täitsa hästi arvestades seda, et ma lugesin kontsu vaid poolteist korda läbi ja ei saanud öösel jälle magada. See kodune elu on ikka päris jube. Ei saa ju normaalselt elada ega magada, kui purjutav kõnts sama katuse all elab (sest tema on ju omanik).

Eile täpselt kell 23 helistas Liika ja kutsus mind välja, sest meie vana klassiõde ja sõbranna Lilian tuli Eestisse. Ta on peaaegu kaks aastat Rootsis elanud ning minu suhtlemine temaga on väga harvaks jäänud. Peakski talle helistama ja uurima, kus ta on ja mis teeb. Eile ma ju õppisin eksamiks ega saanud minna.

Mina ei suudaks küll Eestist ära minna. Isegi Tartust mitte. Tunnen jälle tugevat tõmmet linna, eriti just Tartu poole. Tartu on Tartu, Tartu on parim. Ei tahaks isegi mitte Tartu lähedale maale kolida. Ma vajan linna: siin on inimesed, sõbrad, pubid ja kohvikud. Linnas saan ma iga kell minna poodi ja šokolaadi osta, kui isu tuleb. Ma saan iga kell minna, kuhu tahan. Maal elades peab käike ette planeerima, ei saa nii spontaanselt minna ega tulla. Aga maal on puhtam õhk, ilus loodus, vähem inimesi, rahulik, saab omaette olla, aeg ei suru peale. Jep: sa võid tüdruku linnast ära võtta, aga sa ei saa võtta linna tüdrukust. Võib olla kunagi aastate pärast saab minust rohkem maa- ja metsainimene, kui ma praegu olen? Igaks asjaks oma aeg…

Ah? Mis toimub?

Posted on by

Esiteks märkus endale: ära puutu klaviatuuril nuppe, mida sa ei tea!!!

Reedel oli bioloogidel pidu: Valge Reps, kus rebased saavad pidulikult ja lõplikult ristitud. Olin üks vähestest, kes selle toimumisele natuke kaasa aitas. Aga sellest hoolimata sain ka ise pidutseda ja tantsida. Viimased kanged peoloogid ajasime kell 5 hommikul minema, et veidi koristada. Suurem koristamine toimus pärast mõnetunnist uinakut, kella 13 ja 16 vahel. Ainult seitse inimest suutis end päeval kohale vedada, et aula, kaks klassi ja kahe korruse koridorid ära koristada (pidu toimus nagu ikka Härma koolis). Aga tublid said ka väärilise tasu selle eest! ;-)

Tegelikult tunnen, et täna on kõik ebareaalne, sürr, veider. Ma tunnen end igal pool kummaliselt, isegi oma kehas ja mõtetes. Kas asi on minus või muutus maailm minule märkamatuks jäänud hetkel? Isegi arvuti ei taha töötada: teeb trikke ja ei lase üldse MSNi sisse, kuigi kõik teised siin arvutiklassis seal vabalt lobisevad. Veider.

Aga ma lähen nüüd kursaõega jõululaadale. Ja õhtul peaks eksamiks õppima hakkama. Neljapäeval nii-öelda viimane koolipäev (eksam) selle aastanumbri sees. Ärge teie end kaotage!

Shit happens

Posted on by

Eile oli hea päev (muu asjatamise hulgas kohtusin Itimehega :-), aga õhtu oli jube. Ütlen nii palju, et meie maja oleks võinud maha põleda. Tuletõrjujaid käisid ja puha. Mina ja ema koristasime poole neljani öösel seda segadust. Enesetunne on kehv, sest elamine on endiselt vingune. Sitt lugu küll.

Kui näpud sügelevad…

Posted on by

No ei saa kirjutamata jätta, näpud lausa sügelevad. :P  Tegelikult polegi nii väga midagi öelda, aga midagi siiski…

Viimasel ajal uuritakse mu käest, mis ma edasi kavatsen teha. Pärast ülikooli. Juhendaja (vist) tahaks, et ma magistrantuuri läheks; õde soovitab juba praegu tööd otsima hakata; ema arvab ka, et võiksin edasi õppida või korraliku töö otsida. Mina ise ei tea aga üldse, millega ma edasi tahan tegeleda. :( Mingil ajal mõtlesin õpetajakoolituse peale, no nii igaks juhuks võiks ju õpetajapaber taskus olla. Magistrantuuri peale pole ma nii tõsiselt mõelnud, kardan, et see pole minu jaoks, ma ei saaks hakkama. Ja tundub, et bioloogia erialaga seotud töö ikka pole päris see, millega tulevikus leib lauale teenida. Ma ei tunne end 100% bioloogina. Kahjuks ei tunne ma mingi konkreetse ameti, eriala ega valdkonna suhtes nii tugevat tõmmet, et sellega end elu lõpuni siduda. Tahaks veel midagi proovida, katsetada. Äkki oleks minust ikka kirjanik või luuletaja või näitleja saanud? ;-)  Hea meelega prooviks kirjanduse erialale sisse saada, aga selleks peaksin ajaloo riigieksami tegema, ja isegi kui sisse saaksin, pole mul kusagilt õppemaksu jaoks raha võtta. Tuleb leppida haridusega, mis juba peaaegu käes. Või prooviks kutsekas mõnda kasulikku eriala õppida? Heh, ülikoolist kutsekasse, täitsa naljakas pööre oleks.

Kunagi kümme või vähem aastat tagasi kujutasin ma ette, et olen 20-aastatselt abielus ja et saan küllaltki noorelt ka esimese lapse. Ülikooli ma küll ette ei kujutanud, aga ka seda mitte, mis tööd ma teen. Nii palju siis sellest unelmast. Aga praegugi on hingepõhjas väike soov noorelt abielluda ja emaks saada. Minul seostuvad mõlemad sündmused just noorusega, 20. eluaastatega. Ja praegu olekski viimane aeg tulevase abikaasaja laste isaga kohtuda. No näed sa, jälle saab mul diagnoosida kroonilise unistamise. :P 

Kogu seda värki kaaludes jõuan taas tagasi sinna, kuhu alati: karjäär pole minu jaoks oluline, pigem mu päris oma perekond. Ja seal vahel muidugi Mina Ise ka. :)

Pühapäevased mõtisklused

Posted on by

Sain jälle suure töö tehtud: tõstsin oma sissekandeid arhiividesse ümber. Huvitav oli neid lugeda ka, möödunuid aegu meenutada. :P  Alates maikuust, mil ma blogima hakkasin, on mu elus nii mõndagi juhtunud, nii head kui ka halba. Aga tundub, et juba blogimine iseenesest on pigem head kaasa toonud kui halba. Kõige parem on selle asja juures siinne seltskond, kes kunagi ei halvusta ega mõista hukka (vähemalt seni pole juhtunud). Justkui tingimusteta sõpruskond. :D Aitäh meile kõigile! 

Elu nagu raamat

Posted on by

Blogide lugemine on nagu raamatu lugemine. See mõte tuli mulle täna loengusse minnes pähe. Tegelased on sulle teada, kuid nende näo ja olemuse saad mingil määral ise välja mõelda. Ainult tegevuse määravad nad ise. Sina loed ja elad kaasa, vahel avaldad oma arvamust või midagi. Ja üks asi veel: sa ise oled üks selle raamatu tegelastest.

Mõtelda ei ole mõnus. Mitte alati

Posted on by

Ma olen jälle väsinud. Mitte ainult eilsest CT-s käimisest, vaid kõigest. Loodan, et ma taas musta augu poole ei liigu. Võib olla on ka ilmal oma süü selles? Kui on talv, siis ikka olgu külm ja lumi, mitte kevad ja sula.

Vahetasin eile paar sõna ka Itimehega. Temagi kurtis väsimust ja oli suhteliselt napisõnaline. Ja mida mina selle peale tegin? Hakkasin igasuguseid negatiivseid mõtteid mõtlema. Mu emal on see viga küljes, et ta tihti mõtleb liiga palju, nüüd on minuga samamoodi. Mõtlen asjad liiga üle. Mõtelda polegi alati nii hea. Peaks äkki eksamiteks õppimisele keskenduma, siis ei mõtleks muudele asjadele? Raske on olla, kui sul on aju, mis mõtleb, ja see salapärane organ või mis-iganes-asi, mis tundeid tekitab.

Postimehe horoskoop Kaladele 2. detsembriks: Viska minema vähemalt paar asja, mis on sinu jaoks oma aja ära elanud. Nii annad ruumi uuele ja värskele. See puudutab ka inimsuhteid. Kas oled kellessegi armumas?

Ma saan aru, et igasugust mõttetut träna peaks ja võiks jah ära viskama, et endal ruumi elada oleks, aga kuidas minema visata inimsuhteid. Ja millised suhted ma peaks minema viskama? Kas need, mis ammu läbi, kuid endiselt kummitavad peas ja hinges? Või need, mis teoreetiliselt nagu kestaksid edasi, kuid tegelikult mitte? Kas suhte minema viskamine tähendab seda, et tuleks kaotada kõik selle inimesega seotud kontaktid, kirjad, pildid jms? Tundub veidi julm, sest kõik olnud ja olevad suhted on ju siiski osake minu elust ja mälestustest. Või peaks hoopis tunnetest, hingest need hetked kaotama? Seda on ju väga keeruline teha. Jah, momendil ma ehk ei hooli, aga kunagi võib juhtuda midagi sellist, et ma jälle hoolin. Kas või natukeseks ajaks. Oeh jah!

Päeva soovitus: vähem mõtteid, rohkem und.

Läks nagu läks, aga parimad oleme me kõik!

Posted on by

Nüüd on see läbi. Kahjuks ei läinud nii hästi, kui lootsin. Oponent nokkis materjali ja metoodika peatüki kallal nagu tuvi saiapuru. Ja küsimusi tuli nagu rahet. Kokkuvõttes sain C. Pole nagu paha hinne, aga ma lootsin siiski vähemalt B-d. Olen veidi pettunud. Aga vähemalt on see jama möödas. Enda jaoks olen ma siiski tubli ja tark ja parim. I´m the one and only!
Kursaõe Riina armas noormees kutsus mind ja Mari-Liisi just üliõpilasesindusse kringlit sööma ja limpsi jooma. Nämm! Just seda meil vaja ongi. Rõõmuga lähme! Ja kolmapäeval tundub klubiõhtu ees ootavat. Ikka Club Tallinnasse. :-D Pidu ja tantsida on ju vaja pärast sellist katsumust! Olge paid ja eks ma katsun taas naeratuse suule saada! :-)