Tahan rallile minna! Tahan Märtini ja Parki autogrammi! Tahan näha WRC Peugeot`i oma silmaga näha! Tahan ralliässadele kaasa elada! Tahan ilusaid autosid kuulda, näha ja tunda nende kiirust! Aga olen tööl sel ajal. :( A kui õhtul jaksan (ja küll ma juba jaksan), siis lippan kiiruskatseid vaatama küll. Ja palun tooge mulle Märtin-Park auogrammid, aitäh! :D
Homme õhtul lähme kursakatega Võrtsu äärde kursaõe sünnat pidama. Mõnus õhtu tuleb vist. Head nädalalõppu sinule ka! :)
Kõndisin eile õhtul, õigemini südaöö paiku bot-aiast koju. Oma linnaossa jõudes oli kõik korras, kuid ühest põiktänavast alates oli pimedus. Elektrikatkestus, nagu hiljem teada sain. Aga üleminek valgustatud tänavaosast pimedasse tänavaossa oli midagi eriti lahedat. Nagu oleks Lava Taha läinud. Selja taha jäi tuledes Lava, ees olid pikad pilkased koridorid. Või oli see hoopis Saali minek? Pime Saal, kus ei istunud ühtegi vaatajat. Ja Lavagi oli tühi. Ainult mina olin seal olnud. Lavalt Lava Taha läinud. Või Saali.
Seal, kus laternad ei põlenud, oli pimedus valgem kui seal, kus laternad põlesid. Kas pimedus üldse saab olla pimedam, kui valgus põleb? Ja kas loomulik pimedus linnas on pimedam kui maal? Kui suveöödel maal või metsas ringi liikuda, tundub öö palju valgem kui linnas. Siis, kui linnas tuled ei põle. Kas pole? Valgem pimedus, pimedam valgus… Igas kohas oma. ÖÖpimedus, öövalgus. Suveööpimedus, suveöövalgus.
Varsti hakkab tähti sadama…
Kui ma kuhugi lähen või kusagilt tulen, lühidalt öeldes tänaval kõnnin, turgatab igasuguseid asju pähe. Mõtteid, millest kirjutada, hetki, mida jagada, on üksjagu, kuid arvuti taha potsatades kaovad nad ära. Lähevad meelest. Ja nii ma jälle istun siin ja üritan meenutada neid asju. Ja meenub, et midagi sarnast olen juba kirjutanud. Kas mul polegi enam midagi uut öelda? :P
Midagi uut polegi öelda. Teist nädalat kulgeb mu elu ringil ärkamine-tööle-tööl-koju-magama. Kaks nädalat veel sama jama. Nagu lõputu küünlapäev. Täna võtsin endale vabaduse netis istuda ja teie tegemistega kurssi viia. Pärast on mõnus läbi õhtuse kesklinna koju jalutada. Kesklinnast tunnen ma küll puudust, eriti Rüütli tänavast. Tööle-koju tarjektoor mind sinna kahjuks ei vii. Kuid ega sel teel, mis mind iga päev tööle-koju viib-toob, pole ka väga viga. Armsad vanad puumajad, klantspildilikult korras või võssakasvanud aiad, vahel mõni kiisu või kutsu tänaval luusimas, tammeallee – see on kena. Tunne oma kodulinna.
Aga… kuidas on võimalik sirgeid kive ringiks laduda? Niimoodi, et kivi pikem külg on ringi servaga paralleelselt (sai vist õieti :P). Iga päev ma juurdlen selle üle, aga pihta ei saa. [Vihje: mine vaata Kuperjanovi ja Kastani tänava ristis seda ringi/ohutussaart(?).]
Ilm tegi mulle täna meelehead. Tegelikult juba eile õhtul, kui vihmasabinas koju kõndisin. Ei teinud nagu väljagi, aga hea oli. Et sadas. Ja täna oli juba märksa jahedam ning vihmalõhn tungis esimesena ninna, kui uksest välja sain. Ilusad hallid, sinised, halli- ja sinisesegused pilved kondavad taevas ringi. Tuulekene jahutab väsinud keha ja meelt. Päike ei pista enam teravalt silma ega ähvarda mind kokku kukutada. Mitmepalgeline Eestimaa suvi.
Kui ma eile õhtuhämaruses koju läksin, lendas mu pea kohal kaeblev luigeparv. Ja minu tänavas oli südamekujuline lomp.
Ma istun vaikselt ja üksi arvutiklassis, mis suvel on tudengite poolt maha jäetud. Laua peal on kommipaberite hunnik. Kursaõde tõi mulle Geisha komme, sest ma hoidsin ta jänkul nädalavahetusel silma peal. Jänku on armas.
Reede õhtul istusin Kristeliga tagahoovis ja ajasime keskööni juttu. Ja vaatasime nahkhiiri lendamas ja kassipoegi rohus hüppamas. Mõnus on lihtsalt niisama istuda ja kalli sõbrannaga rääkida oma tegemistest ning muust tühjast-tähjast. Kui inimestel poleks neid inimesi ega hetki, siis poleks elu sugugi nii meeldiv kogemus. Ja laupäeva õhtul olime juba kolmekesi, sest Rikardo tegi kiire üllatusvisiidi Tartusse. Siis me istusime taas Kristeli juures, jõime sinist jooki ja naersime peamiselt. Rikardo toppis lustlikult oma nina teiste inimeste (st minu) isiklikku eraellu (aga mitte sugugi paha pärast), kuid ma ainult itsitasin ta küsimuste peale. Hea, kui sul on olemas sõbrad, kes sind naerma ajavad ja kellega põhimõtteliselt tõsiseid teemasid saad naljaga arutada. :)
Täna ärkasin kohe väga vara: juba kell 6.10. Aga oli ka põhjust. Viimane pilk ja viimane kallistus enne äraminekut. Head ja veel paremad sõnad said juba eile õhtul öeldud. Edaspidi kirjutame ja joonistame. Ja asju. Külla saab ka minna mingi aja pärast. Kõik on korras :)
… kuu nii ilus ja meel nii rõõmus :)
Ma käin kah nüüd tööl. Täna olin kolmandat päeva, aga juba selline rutiin sees, nagu oleks seal vähemalt kolmandat kuud rügamas. Ja ilm on nii meeletult palav, et tapab. Mis siis, et ma õues ei ole, aga ikkagi. Väsitav. Aga saan hakkama, neli nädalat vaid vaja vastu pidada. Ja siis saab raha, et sõita Pärnusse ja Tallinnasse (võib olla) ja Paldiskisse ja kuhu iganes. Saab natuke elada.
Aga eile õhtul olid Maia ja Daki. Istusime Raudsilla (või mis iganes selle nimi on) veerekese pääl ja ajasime juttu. Täpselt nii nagu ette kujutada võis. Ja Maia ongi selline nagu sa endale ette kujutad: armas, räägib kenasti, mõnuga kohe jääd kuulama. Sa oled armas, Maia! Aitäh, et Tartusse tulid ja et kokku saime! :) Järgmine kord jälle.
Pärast istusime mina, Daki ja H. raudtee ääres. Olid jälle jutud, mööduvad rongid (kuidas rööpad hüppavad rongirataste all!), nalja ja naeru (punx, Tädi Daki [see oli liiga hea :P] ) ja öine koju jõudmine. Mõnus suveöö oli. Aitäh kõigile osavõtjatele!