Sa ei saa korraga tähistaevast ega lumesadu. Sest lund sajab pilvedest, mis tähtede aastasadade vanust sära läbi ei lase. Lumesajusel ööl on isegi valgem kui tähistaevasel ööl. Lumi on ju nii valge, maailm on üleni valge, taevas on lumepilvedest valge. Tähistaevasel ööl on must või tumetumesinine taevas, ehk kuugi, mis iga kord ise tooni valguses, ja tähed sinakalt säramas. Selge ja karge. Kuid tähti ja lund sa korraga ei saa…
Uutest ja vanadest saabastest
Vana aasta lõppedes olid jalas uued saapad. Alles ostetud, lõhnates mõnusasti naha järele, villane soe vooder kohev ja pehme. Uued ja kenad. Keegi ütles küll, et kirsad, mis andis neile ka nimed. With love from Russia. Russian winter. Peaasi, et soojad ja minu jalas. Niisiis, vana aasta lõppes, uus algas, jalas uued saapad. Hommikul koju jõudes oli oi kui hea nad jalast võtta, sest muidugi nad hõõrusid. Sissekandmata ju. Küllap tajusid nad mu vastumeelsust, mis kohe pärast ostmist tekkinud oli. Ent ma leppisin uute saabastega juba samal õhtul ära. Panin nad jalga ja leidsin, et nad ikkagi on head uued saapad. Nad hõõrusid siiski. Sissekandmata ka ju veel. Küll jõuame. Eks, mu uued saapad, meil veel kena talve ees?!
Kand veel katki, plaaster peal, aga ikkagi uued saapad tegid jalga pannes haiget. Seega vanad saapad. Nemad on samuti head, aga kui lumi ja külm ikka sisse tuleb, siis pole ka haigus kaugel. Lumes ei saa sumbata, vihmaski mitte. Andke andeks, et teid välja vahetasin, aga nii see kord on. Miski saab läbi, miski tuleb asemele võtta. Te teete endiselt head mulle, hõõrutud kannaga saan teid, vanad saapad, jalaga panna. Teie enam ei hõõru. Kas kunagi üldse tegite mu jalgadele haiget? Ei mäleta enam… Enne teid olid mul ju nood pruunid saapad, ka nahast. Kaua-kaua, kuni päris katki läksid. Kunagi olid nad kõik uued. Kunagi saavad kõik uued vanaks. Me kõnnime veel!
Elame edasi
Ma polnud üksinda. Mu kõrval oli mind kaua-kaua aega tundnud inimene. Kallis sõbranna, kellega veest, tulest ja solgitorudest läbi tuldud. Koos.
Vanal aastal olin endaga veel pahuksis, kuid uue saabudes oli tujukus kadunud. Lihtsalt läinud. Leppimine… iseendaga?
Tasa ja targu edasi. Esialgu päev korraga, ei mingeid lubadusi. Ainult üks – kooli lõpetamine. Teadagi. Peab.
Elu läheb edasi.
Nagu ikka… loodame uut ja paremat! :)
Natuke häbi on
Keegi on blogipuus lisanud mu blogile sildi südamlik. Võttis tummaks ja pani punastama. Eriti praegu, mil viimased sissekanded on ainult üks suur vingumine ja enesematerdamine. Teistpidi – tegi südame soojaks. Kellelegi läheb korda see koht siin ja keegi leiab mu sõnadest mingit soojust. Kes iganes sa olid, aitäh sulle! Ma katsun südamlik edasi olla :)
eine kleine Idiot
Tuiasin rohkem kui pool päeva linnas saapaid otsides. Viimasel minutil ostsin ühest poest üüratult kallid saapad, kusjuures ma pole enam kindel, kas need mulle nii väga meeldivadki ja sobivad. Küllap mul oli sel hetkel 70 kraadi palavikku. Lausa nutma ajab. Sama raha eest oleks saanud ühed teised saapad ja nt soodsa hinnaga teksapüksid. Ma olen väsinud, näljane, higine ja vihane.
Terve päeva jälitab mind jälle sama mõte. Ei anna rahu ega asu. Tahan sellest lahti saada. Lööge mind, kohe vägaväga kõvasti! Krtkrtkrtkrt!!! Ainult eine kleine Idiot mõtleb selliseid asju. Vaat, et sa homme endale nende mõtetega auku, kui mitte öelda hauda, ei kaeva. Miks sa piinad ennast? Na ja, du bist eine kleine Idiot.
Kummalisi asju toimub minuga: veidrad unenäod, (aasta)lõpulised mõtted, tahan-eitaha-tahan-eitaha tahtmised… Milleks? Milleks?
Aga lumesadu oli ilus. Tihetihe, mitte midagi ei näinud. Ja udu samuti: valge piimjas mass oli laotunud üle Anne kanali, kesklinna ja mujalgi. Nagu suremine. Nii valge, kuskilt kaugusest paistsid nõrgalt kutsuvad tuled. Valge udu. Lumeudu. Igavikuliselt ilus.
[Jah, ma tean, ma pole päris mina ise viimastel päevadel. Kas sellised meeleolud hakkavadki mind aastavahetuste paik kummitama? MIks? Mida teha, et neid poleks? Ma olen nii üksi iseendaga, isegi kui keegi kõrval on. Milleks mulle üldse see suur pidu ja pillerkaar, kui aastanumber vahetub? Mõttetu laaberdamine ju. Parem magage kodus. Et ma saaks üksi linnas jalutada.]
Nii see lõpp läheneb
Taastuv tervis. Kaua magamine. Niisama logelemine. Ahju kütmine. Mõtted. Aastalõpueelne masendus. Eksistensiaalsed mõtted. Kus mu sõbrad on? Kes mu sõbrad on? Miks ma üksi olen? Ikka veel. Iseenda peegelpildiga tõtt vahtimine. Oi, kui ilus ma olen (haige, aga ikkagi ilus). Darren Hayes ja “So beautiful”. Veel mõtteid, häirivaid mõtteid. Häirivad mõtted Temast. Tahan Teda näha. Ta on linnas. Tahantahan näha. Ikka ei taha ka. Ei, tahan. Lõpeta! Saa juba sellest lollakast teemast üle!
Sõbranna L-ga vana kooli juures ja Toomemäel filmimas. Koduvideo Rootsis elavale sõbrannale. Temast ei räägi, õhtul jätkub vana dialoog mu enda peas ja peegelpildis. Pirnidzinnimaitseline rohi (kust pirnidzinni saaks?). Õues soojem, toas ka. Uusi saapaid vaja. Täna ei jõua, homme kindlasti. Homme kohe kindlasti uued saapad ja kindad ja sall ja müts! Mis aastavahetusel teha? Kust krt mina tean. Tolkneme linna peal, eks siis vaata edasi? Või jääks koju magama? Milleks mulle see purjakil rahvamass ja külmetamine kuuse all, Teda niikuinii ei näe. Evu, l õ p e t a !!! Aga ma olen ilus, ilusam kui tervena. Häh, seda sa arvad ainult! Ei, no vaata peeglisse… Tean, tean, oled jah ilus. Haiglane oled ka veel. Kohe saan terveks. Mhm.
Tagasi tulen uute saabastega. Mitte enne.
Üle ühe. Või kahe
Ärkasin kell 13. Öösel kolisin taas diivanile magama, kuna enda toas oli nii palav. Hommikul saabus L-lt sõnum, mille läbi une läbi lugesin, kuid siiani pole suutnud vastata. Pärast ärkamisjärgset nuuskamis- ja köhimismaratoni suutsin end sisse pakkida, et linna minna. Käisin arsti juures (rõõm üle pika aja oma perearsti näha :), raamatukogudes (lõpuks sain A.Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”) ja pangas (ootasin 20 minutit järjekorras, siis teatas lollakas tabloo, et pean minema 1. kabiini, kuid tegelikult polnud see õige koht. Krt, tehke oma tabloo korda! Vähemalt sain asjad aetud). Nõme oli seal passida oma paksude suusapükste, sall ninani tõmmatud ja kergelt palavikulise olemisega. Nagu ilmatuma tobe kubujuss. Vähemalt soe on õues ringi liikuda.
Aastavahetus möödub taas haigusepoisi käevangus. Sagedusega üle aasta või kahe olen ma aasta lõpus haige. Eelmisel aastal olin terve, seekord haige. Igasugused peoplaanid ja kuhu kellega minna mõtted pole hetkel sugugi nii aktuaalsed kui enda tohterdamine. Aastavahetus kodus? Jama variant, aga mis teha. Kui ilm lubab, ja tervis kaa, siis ehk kepsutan tunnikese linna peal. Sissepakituna ja ravimite-taskurättidega varustatuna. Ajee! Muide, ma nuuskan kaks-kolm pakki taskurätte päevas. Mitu sina?
Rohkem sooja jooki, Vietnami salvi, tablette, pirnidzinnimaitselist köharohtu ja nohuaerosooli, raamatuid ning positiivseid mõtteid. Mulle ja teile!
Tuli ja läks. Jõul noh
Jõulud möödusid, tänan küsimast, üsna normaalselt. Jõululaupäeval olin põhimõtteliselt üksi, kuid õhtul enam mitte. Päeval panin küünlad põlema, kütsin ahju, keetsin kartuleid ja küpsetasin verivorsti. Sõin kõhu täis ja hakkasin telekat vaatama. “Röövlirahnu Martin” on väga hea film, Eestimaad on filmides alati niiii ilus! vaadata. Tahaks ise ka seal olla. Film oli hea nii kaua, kui elekter kadus, umbes pool kaheksa. Hetk enne seda saabusid ema ja õed maalt tagasi. Järgmised kaks ja pool tundi veetsime küünlavalgel, isegi hõõgveini soojendasime küünlatulega. Soojaks sai küll. Käisin jalutamas ka, imelikku lund sadas, nagu nõelad, mitte helbed. Kui tagasi tuppa jõudsin, klõpsis õde lambi lülitit ja ennäe imet – elekter oli tagasi. Vaatasime “Armastus on see” ning saigi jõululaupäev otsa.
Järgmised pühad päevad möödusid üsna vaikselt ja igapäevaselt, kui ahjupraad välja arvata. Mina ikka nöhas ja köhas. Täna öösel kell 2 (või 3?) kolisin oma voodist diivanile magama, kuna liiga palav õhk ajas mu hullult köhima. Diivanil põõnasin poole kolmeni päeval. Tere tervis! Homme katsun arsti juures ära käia. Kaua ma siin kögisen?
Kingitusi ma ise pole teinudki veel, kuid see-eest sain mõned. Kursaõde kinkis mulle karbi Raffaellot, onu saatis Snickersit, emalt sain uued triibulised varvassokid, sõbranna saatis Rootsist kaardi. Elektronkaarte ja sõnumeid saabus ka natukene. Ainult jõulutunnet ennast ei saabunud. Ent tore oli ikka. :)
Veel meenus: kui ma jõululaupäeval bussiga kesklinnast koju sõitsin, andis minu ees istuv naisterahvas mulle mandariini. See oli vist kõige jõulum hetk. :)
Mingi laupäev vist
Olen terve detsembri kõvasti tööd rabanud teha ning alles tänasest olen ma taas vaba. Müüsin ju kuu aega elektriküünlaid. Tegin inimestele jõulurõõmu, aga ise olen sellest üsna ilma jäänud. Polnu lihtsalt aega pühade peale mõeldagi. Jõulutunnetki pole. Lisaks sellele olen ma juba poolteist nädalat hirmsas nohus ja kurguvalus. Nomissateedära! Aga küll ma terveks saan, pärast pühi käin arsti juures kah ära. Igaks juhuks, et välistada igasugused põskkoopa- ja muud jubedad põletikud. Hommikul panime ülemusega (varjunimega Mati) leti kokku, tegime arvestused ja sain oma palga kätte. Lisaks boonusele sain jõulukingiks ka 1,5-liitrise shampuse. Lahe! No ma olen selle ka ära teeninud, kuna minu lett oli kõige edukam neist kõigist, mis üle Eesti üldse püsti olid pandud. :D Ma nii tubli!
Täna on jõululaupäev ja ma olen üksi ja haigena kodus. Ema ja õed on maal, kuid ma otsustasin mitte minna. Ei jaksa ja pealegi üheks päevaks pole suurt mõtet minna. Kui terveks saan, sõidan ise vanaisale külla. Pean veel poodi minema ja midagi oma pisikesele jõululauale süüa vaatama. Praegu on nimekirjas vaid glögi ja glögisegu :P Mandariin võiks kah kilodeviisi süüa. Nohu tõttu eriti suurt isu polegi. Ah, vaatab, mis saab. Õhtuni veel aega on. Magada tahaks jubedalt, ehk magangi lihtsalt jõulud maha. Magan end terveks. Teile soovin ma parimaid pühi, mis olla saavad! Kõike kaunist ja meeleolukat olemist! :)