Ma polnud üksinda. Mu kõrval oli mind kaua-kaua aega tundnud inimene. Kallis sõbranna, kellega veest, tulest ja solgitorudest läbi tuldud. Koos.

Vanal aastal olin endaga veel pahuksis, kuid uue saabudes oli tujukus kadunud. Lihtsalt läinud. Leppimine… iseendaga?

Tasa ja targu edasi. Esialgu päev korraga, ei mingeid lubadusi. Ainult üks – kooli lõpetamine. Teadagi. Peab.

Elu läheb edasi.