On haige ja ropendab

Ma tahab ainult üht: terveks saada. Aitab küll juba, ei viitsi enam oma nina pläristada ega kogu aeg köhida ja kähiseda. Shitta kanti shit on olla. Palavik? Võimbalik. Homme olen veel tööl, siis mulle küll aitab. Jõululaupäeval pole enam miskit ostlemist. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Jõulud, krt võtaks, saabuvad ju alati tähtaegselt! Nii et tegutsege õigel ajal. Mul sügavalt ükskõik, kui mõni viimane-hapupiimane oma kuusekaunistustest ilma jääb. Praegu ma olen nii läbi, et tõesti suva on.

Boss just helistas, ta ikka laseb mu laupäeval vabaks. Ja homme tuleb veel allesjäänud kaubale tuld anda. Mis tast ikka seisma jätta. Saaks ise ka nii vormi, et jõuaks inimestele kõik maha müüa. Kaubandus mõjub ikka ajudele retsilt. Jälle üks amet, mida põhitööna teha vist ei taha. Oh jessas küll!

Kas te ootate jõulukaarte ka minult? Ma ei jaksa, vabandage väga, ei jaksa sellega tegeleda  :(  Muud mõtted peas: hingata, magada, süüa. Egotsentrik hetkel. Ärge olge pahased. Ma tulen ja saan enda tagasi varsti.

Ekraanitagune ropendamine täismahus sellesse teksti ei jõudnud. Ropendamine jäi pigem mitteverbaalseks dialoogiks enda peas.

Sööb suppi

Jee, ma saan kirja! Supi sees oli loorberileht. Rõõm. Jään ootama. Sina võid ka mulle vabalt kirja saata, ükskõik kas tiguposti või elektronposti teel.

Keegi laseb akna taga rakette, üsna lähedal. Kuulda on, näha mitte. Tere tali! Ja need muud pühadesoovid kah siia otsa :)

Mind armastatakse. Armastavad nohu ja kähe kurk. Eile olid nad peaaegu lahkumas, aga tunded minu vastu osutusid nii tugevaiks, et nad otsustasid mu veel hullemini vallutada. Nüüdseks on nende raug vaibumas, aga päriselt pole veel miski läbi.

Irvikkala rõõmustas mind täna. Ta käis kinke otsimas-ostmas ja sattus ka minu leti juurde. Nii vahva oli sind lõpuks silmast silma ka näha! :)

Supp sai otsa, magustoidust rääkimata.  :P

Kodujooks

Mis ma teile räägin? Pole nagu midagi uut ega huvitavat juhtunud. Tervis on nagu on, tasapisi paranen. Nina on kinni, seepärast ka kuulmine kehvem ja jutt nasaalne. Küll aru saate! Rääkisin ülemusega, ehk laseb mu juba 23ndal vabaks, siis saan rahulikult maale sõita. No peab ikka eriline jobu olema küll, kui jõululaupäeval elektriküünlaid kuusele ostma minnakse. Ma arvan.

Kolmapäeval algab talv, muide. Õnneks on ilm piisavalt talvine, nii et võib alata küll. Soojem võiks olla, kuid alati saab rohkem riideid selga ajada. Mmm, ma tahan omale uue salli osta. Saapad kindlasti. Ja teksad ja mõne kihvti pluusi sinna juurde. Soojemad kindad kuluks kah ära. Ning hunnikuteviisi triibulisi sokke või põlvikuid. Aga uus sall kindlasti, piisavalt pikk ja lai ja soe, et mitu tiiru ümber kaela kerida ning nii ilus, et mitte jope alla peita. Või kooks ise? Äää… ei, liiga kaua aega läheb sellega. Ma saan enne aasta vanemaks ja jõuan jaanipäevagi ära pidada.

Nüüd tuleb kodujooks (või kojujooks?). Kätel hakkab külm siin jahedas klassis. Teeme Kristeliga ühe kojujooksu. Loodame, et kopsud peavad külmadele õhuvoogudele, mis neisse hingeldades tungivad, vastu. Järgmise korrani! :)

See on see ületöötamine

Kolmapäeval:

Oeh! Oeh! Atsihh! Kähh-kähh! Kurk on punasem kui olema peaks, neelata on veidi valus, rääkida kähe. Nina kinni ja pisut vesine vaheldumisi. Hullu veel pole, aga kahtlane on küll. Ma loodan, et ei jää sirakile nagu Daki. Ma ei saagi. Noh, nagu haigus seda küsiks, aga ma karjun seda talle.

Rohtu on vaja, ent saan alles õhtul midagi apteegist läbi minna. Seni tuleb mahlaga läbi ajada. Ja loota või end mõtetega terveks teha.

Mmmagada tahaks! Keeraks või siiasamasse kappi end tudule. Laenaks sussitädilt lambavillase vesti tekiks peale ja kaelapadja pea alla. Pole ju külm, aga üks soe kookon oleks priima. Ja soe tee, meesai, vaikne muusika. Mitte need sadu kordi kuuldud jõulusongad Vonda Shepardi, Estini ja-jumal-teab-kelle/mille esituses. Ja kui te kunagi näete mõnda tantsivat-laulvat jõuluvanarobotit, õigemini selle laiali pillutud jäänuseriismeid, siis… võisin see olla mina.

Pidevas jõuluostlemises viibimine ja nõmedad pühadelaulud ongi põhjus, miks mul hetkel jõuludest sooja ega külma pole. Lund kah pole, talvegi pole! Mis jõulutundest siin rääkida? Pere keskel olemise pühad, headuse aeg, šalla-laa… Mida pole, seda pole. Ma ei hooligi eriti. Kui tuleb 24., siis ehk muutub mu arvamus. Kersti Kõosaar ütleb viimases Eesti Naises nii kenasti jõulude kohta: “Mulle tähendavad jõulud käsu peale õnnelik olemist, aga ma ei saa sellega hästi hakkama.” Midagi sarnast tunnen minagi. Tänavu tähendavad pühad mulle rahateenimist, pärast väljateenitud (une)puhkust ja kaotatud kilode tagasisöömist. Punkt. Heakene küll, perega (ema, õed, vanaisa, onu) koos olemist kah. Niivõrd kuivõrd.

Enne aastavahetust tahaks pidu panna (=tantsida, sõpradega välja minna, lõbusalt aega veeta, hõõgveini juua). Ning uuest aastast uue hooga, uue(ma) eluga edasi minna. Kuigi mul pole õrna aimugi, milline see uus olema peaks. Lisaks kooli lõpetamisele ja töökoha otsimisele… Kas võtta eluohjad täielikult enda kätte (mis absoluutselt viimseni võimatu) või lasta elulainetel end kanda?

Võtsin ühe ibu sisse, pea nagu vihjas eine kleine valutamisele. Paremaks pole läinud, nina ikka kinni ja kurk kähh-kähh. Süüa tahaks. Pudingust jäi väheks, mahl ei toida. Keegi võiks mulle kasvõi Hesburgerist eine tuua. Kofeiini võiks kaa. Ootan kaupa, muud pole teha. Lugeda suurt ei viitsi. Zzz… Vässa… Haigutus.

Laupäeval:

Eile õhtul panin kaupa kokku, kui ootamatult ilmus vaatevälja Setu.
Setu: “Kas ma näen sind või sinu varju?” – Evu: “Minu varju pigem. Olen haige ja läbi omadega.”

Jah, ikkagi jäin haigeks. Juba kolmandat päeva vaevlen nohu käes, kurk on natuke veel punane, kuid parem kui varem. Üldiselt on enesetunne jama. Täna oli eriti hull: tundsin, et kohe-kohe vajun kopsti! kokku. Nõrk oli olla, sees keeras, üle ihu käisid külmahood ja –värinad. Söögiisu oli kehv, ent õnneks jäi päeva jooksul söödu sisse. Neelan tablette, lutsin kurgupastille, lürbin sooja teed, üritan end haigemaks mitte mõelda, kuid mitte väga edukalt. Ja ma ikka raban tööl käia, ei saa teisiti noh. Huvitav tähelepanek: nohuga kaob vene keelest arusaamise võime, samuti ei tee vahet sõnadel kollane ja punane. Jätan klientidele vist eriti ohmu teenindaja mulje. Sõitku seenele, ma teenindan teid 24 päeva jutti hommikust õhtuni! Mitte paha pärast, aga ma ju ka kõigest inimene, haiglane pealegi. Ohverdan isegi oma jõululaupäeva, et viimased-hapupiimased saaksid veel oma kuuskedele, rõdudele, majadele, akendele tulukesi osta.

Lumi on ilus, aga olen õhtuks sedavõrd väsinud, et ei suuda rõõmu tunda ega nautida postkaardilikku pilti. Kobin bussi peale ja longin koju. Vajun kuhugi istuma, söön, vahel vaatan midagi telekast, tegelen paberimajandusega, kobin magama, et hommikul tramburaid uuesti alata. Oi, õnnelik saab olema päev, mil poole päevani magada lõõskan : )

Pühapäeval:

Suurt midagi pole muutunud. Ikka haiglane olla. Tüdinud kah. Olen ka jõululaupäeval tööl. :(

Kiiksuga talv

Jõle kevad on väljas küll! Mul pole veel sünnipäevagi olnud, aga juba sulab ja sinetab.Ja ma nägin kahte tüdrukut pajutibud käes täna. Nomidaveel? Ja lind, aga see võis olla ka nahkhiir, lendas kaubanduskeskuses ringi. Siuh ja kadus nurga taha. Ilm on hullumas. Ilm on hullumas? Igal juhul toimub midagi seletamatult kahtlast. Ja mittetalvist.

Kus on lumi, hanged, langevad räitsakad? Kus on meeletu pakane, külmast punased ninad salli sisse peidetuna? Kus on talv? Jõuludest ma ei räägigi. Tunnet pole niikuinii, mõistusega ka ei võta, et pühad lähedal. Pole aega sellele mõelda. Arvatavasti magan nad lihtsalt mööda ja pugin kõhu täis. Sest praegu und on vähe ja olematud kilod kaovad. Ja enne aastavahetust tahaks elada, sõpradega kokku saada, väljas käia ja kümmet asja veel teha. Kaks nädalat veel…

Jäätise söömisest

Väike tüdrukutirts istub ostukärus ja limpsib hoolega suurt valget jäätiseportsu. Lapsed on siirad, nad isegi söövad siiralt. Nemad ei tea ega pea lauakommetest, mille totakad etiketiinimesed on välja mõelnud. Lapsed söövad nagu söövad, mõnuga.

Kui sa näed põngerjat jäätist söömas, mõtled “Laps sööb jäätist.” Kui sa näed noormeest või neiut jäätist limpsimas, kalduvad mõtted hoopis teisele rajale: “Huvitav, kas ta on ka hea suudleja?”, “Kas talle meeldib prantsusesuudelda?” jne, küllap su fantaasia suudab seda mõttekäiku jätkata ;) Miks mitte-enam-lapsena jäätise söömine ei ole enam lihtsalt jäätise söömine?

Kurbmäng kaubakeskuses

Appi, mul on valus vaadata seda heledapäist neiut, kes istub poe ees pingil, just minu vastas. Juba pikemat aega on ta oma noormehega, kes samas poes töötab, vestelnud. Algul nad kudrutasid, musitasid, olid noored, ilusad ja armunud. Nüüd istub neiu nukralt enda ette maha põrnitsedess, vaikides, kuulates poisi juttu. Noormees laiutab käsi, seletab energiliselt, vahepeal tõuseb püsti, üritab neiule vist midagi tõsist selgeks teha. Ma usun, et tütarlapsel on pisargi silmas. Või kohe-kohe…

See meenutab minuga juhtunut. Toda õhtut, mil Tema… mulle ütles, et… ei tule midagi se’st… Seepärast mul ongi kurb, valus ja paha. Tahaks tüdrukut kuidagi lohutada, pai teha, öelda midagi head. Neid vaikseid kuulamise hetki ei tohiks olla, mitte nii…

Poiss kallistab tütarlast, nad vahetavad veel paar sõna, poiss kaob (küllap töökohustusi täitma), neiu tõmbab mütsi pähe, haarab pingilt kaks kaupa täis kilekotti ja lahkub rutakal sammul. Minule meenuvad magus-armsad ja valus-mõrud hetked. Korraks on ääretult kurb.

Silmad

Dioodlampide kasutusjuhend (vabatõlge miskist poola keelest): viska komplekti pudeliga pärast pöidlaseemnete söömist.

Nii palju on siniseid silmi: titadel, põnnidel, nende emmedel-issidel, vanavanematel, meestel, naistel. Sinised silmad on selged ja ausad. Aga kui inimene ise pole nii vastikult lihtne, mõistetav ja aus kui tema vastikult sinised silmad? Segast värvi silmadega on lihtsam. Pruunid, hallikad, rohekad ja nende kobminatsioonid, sekka ehk sinistki. Salapärased, mitut värvi, mitmel moel mõistetavad silmad, mille värvidesegust läbi ei näe ega kõike välja loe. Ole nii lihtne, keeruline või sajapalgeline kui tahes, silmad on sul erilised. (Isegi, kui need sinised on…)