Ei saagi. Olen paar ööd halvasti maganud, kergestiärrituv, silmis on vihane pilk. Ära vaata mind, ära kõneta mind, ära puutu mind. Liiga palju sebimist ja tegemist on. Nagu alati, kui mõni suurem pidu tulemas. Just siis saabuvad need marruajavad tunnid. Ma pahurdan, ma raiskan aega, ma jään hiljaks. Ja õhtul sünnipäeval olles naeratan, justkui poleks midagi. Täna lähen ma kursaõe sünnale.
————
Ühel päeval on universum väljasurnud. Lohutav teadmine.
Ütlesin juba aastaid tagasi naljaga pooleks midagi, mida olen siiani teatud teema juures (endale) korrutanud. Tundub, et olengi ära sõnunud. Pool sellest ütlusest on kahjuks juhtumas. Halvem pool. Ja see halb ei juhtu minule. Kui see kõik kokku nii valus on (nii teistele kui ka mulle), ei tahagi ma ütluse hea poole täitumist. Tekib hirm iseenda ees ja sees.
Ma ei saa sellest rääkida, aga võin öelda, mida tunnen. Kurbust, abitust, endalgi kisub süda sees kokku. Aidata ei suuda, ei oska, polegi vist enam vaja. Ainult lohutada saan. Sõnad teevad haiget nii või naa. Ootamatult juhtus kõik, liiga palju valesid asju saadi teada. Asju, mida poleks tohtinudki olla. Või oleks see kunagi ikka juhtunud? Selliseid asju ei tohiks üldse juhtuda. Elu ei tohiks selline bitch olla.
Life is a total bitch.
Naljakas, kuidas inimestel võivad olla võltsmälestused. Mina olen üks neist võltsmälestustest. Kohe selgitan.
Aastaid tagasi, kui ma aktiivselt kõrtsis käisin, sai meie tüdrukute seltskond tuttavaks ühe noormeeste seltskonnaga. Nad olid kellegi tuttavad. Üks neist, nimetagem teda Aaduks, sobitas tol õhtul algul lähemat tutvust minuga, hiljem aga teise neiuga. Tolle teise neiuga tekkis neil selline tutvus, mis kestis mõnda aega, nüüd on see hääbunud. Mingil ajal sain ma Aaduga uuesti tuttavaks, tutvumisportaali kaudu. Kokku me ei saanud, aga vahetasime vist telefoninumbreid (kust mujalt ta mu numbri sai?). Mõnikord Aadu helistas mulle ja tahtis kokku saada, aga mulle kunagi ei sobinud (kas siis tahtlikult või tahtmatult). Tavaliselt oli Aadu napsune ka, kui helistas.
Vahepeal oli pikk paus. Nagu pärast järjekordset kõne selgus, oli tal vana sim-kaart kadunud olnud. Aga ta leidis selle üles ja helistas inimestele. Rääkis, et hakkab naist võtma, kihlasõrmuski oli ostetud ja puha. Oma tööst rääkis ka, ta on meremees muide. Soovisin õnne ega leidnud kahjuks taas aega temaga kokku saada. Mõni aeg hiljem teatas, et kihlus ja suhe said läbi, ja paneb pidu. Pikk paus.
Täna helises mu telefon taas. Õnneks on Aadu number telefoniraamatus alles, ei pea mõistatama hakkama, kes helistaja on. Aadu ütles, et tuli merelt ja on Tartus. Tal puhkus praegu. Rääkis nagu vana sõbraga. Seda teeb ta alati. Mainis, et käis paar nädalat tagasi kõrtsus ja et K. jõi end täis. Nagu ma teaks, kes see K. on. Tahtis kokku saada, aga mul tõesti aega polnud. Nii et järgmise korrani. Haha!
Küll on kummaline, kui inimesed sind enda arust mäletavad. Lausa vanaks sõbraks peavad ja isegi vanu aegu meelde tuletavad. Võltsmälestused. Mina mäletan Aadut ainult läbi udu, nii tuttavad me pole, et ma teda tunneks. Ma lihtsalt tean teda. Aga tema arvab mind tundvat. Tea, kas ta ajab mind kellegagi sassi või peab mind tõesti oma vanaks sõbraks? Kas peaks talle ütlema, et ma pole seda. Ja vaevalt ta mind ära tunneks.
Liblikas oli kollane. Laperdas päikesepaistes raagus marjapõõsaste kohal. Ta oli väga kollane, erkkollane. Suur ja silmatorkav. Selle kevade esimene liblikas. Ennustab mulle kuldset suve.
Laulab The Feeling. Meeldib väga. Kas su plaadiriiulis on? Minul ei ole, aga väga rõõmsaks saan, kui sa jagaks minuga :)
Sewn
Give me the song
and I’ll sing it like I mean it
Give me the words and
I’ll say them like I mean it Continue reading
Järjekordne teade Okale.
Sa oled juba tükk aega täiesti kadunud. Minu kirjad tulevad muudkui tagasi. Ütleb, et Delivery to the following recipients failed. Kas sinul ka ei õnnestu mulle kirja saata? Mis toimub? Tahaks teada.
Seal on veel mõned hetked.
Üldiselt ei toimu midagi tähelepanuväärset. Peab end kätte võtma ja korralikuks kodanikuks hakkama.
Täna nägin unes, et kursaõde R. näitas mulle arvutist mingisugust videoklippi. Ütles veel, et saan sellest oma blogis kirjutada. Video sisu enam ei mäleta, midagi jaburat ja kahe käega peast kinni haarama panevat oli. Vaatasime klipi ära. Imesatsin, kuidas R. teab, et ma blogin. Aga selgus, et ta teab ja isegi loeb. Heakene küll. Sissekannet selle video kohta ma kirjutama ei hakanud, jäin niisama veel R.-ga lobisema arvutiklassi või kus iganes me olime. R. istus arvuti taha, tegi neti lahti ja… avas oma blogi. Tuli välja, minu suureks üllatuseks, et ka tema peab blogi. Oli selline heleda tausta, helesinise ja heleoranži päisega leht. Päris kena. Lobisesime veel R.-ga ja siis kirjutas ta ise postituse tolle kummalise videoklipi kohta.
Kas R. ka tegelikult teab, et ma blogin, ja ka ise blogi peab? Ma arvan, et mitte.