Esimene pink vasakut kätt

Posted on by

Astusin kaubamajast välja just sel hetkel, kui Jim, Daki, Maia ja K. Riia tänava ülekäiguraja juures seisid, roheline tuli süttis ning Jim tuhatnelja bussijaama poole tormas. Kella üheksase bussi peale, nagu viiv hiljem Dakilt kuulsin. Ülejäänud aga ei läinud bussi peale, vaid tudengipäevadele. Liitusin seltskonnaga. Suundusime raeplatsile, kus pidi toimuma Tõnis Mäe kontsert, kuid see oli üle viidud ajaloomuuseumisse. Nähes, mis rahvamass Toomele suundub, loobusime kontsertist. Selle asemel platseerusime Pirogovis. Vahepeal oli seltskonnaga liitunud ka Urmet.

Daki istus pingile, teised seisid poolkaares tema ümber. Dakist sai rühmajuht, ümarlaua liider, nii poolkogemata kui ka seepärast, et tema nimi oli tähestiku järgi kõige ees. Hiljem Zavoodi minnes selgus, et Dakiga ei pea keegi tempot, vaid longiti tükk maad tagapool.

Vestluse käigus sai meile selgeks, kui palju on meie ümber nähtamatuid inimesi, kes tegelevad nähtamatute asjadega. Päris judinaid tekitav, kaspole? Ja kas te teatsite, et tudengipäevade raames toimub tikukorjamise võistlus? Tartu linna peale on laiali puistatud märgistatud tikud, mis tuleb üles leida ning žüriile viia. Kes kõik tikud üles leiab, saab auhinnaks vanapaberit, mida tudengipäevadel võidu peale korjatakse. Aga konks on selles, et need tikud on nähtamatud ja mägistus on ka nähtamatu. Ja need nähtamatud tikud tuleb viia nähtamatule žüriile. Ja kogu see teave sellest võistlusest on ka tegelikult nähtamatu. Teatud valguses on ainult näha või siis, kui sidrunimahala peale pritsida.

Otsustasime luua uue A-rühma. Dakist saab, nagu arvata, Hannibal, Maiast saab B.A., Urmetist helikopter (või Face? või Murdoch? ei mäleta enam) ja minust saab buss. Muidugi tuleb ka vastavaid muudatusi teha. Daki näiteks hakkab musti nahast kindaid kandma, sigarit tõmbama ja tõdema, et talle meeldib, kui plaanist asja saab. Maia muutused on kõige äärmuslikumad: ta peab muutuma mustanahaliseks, tegema uue soengu ja kilode kaupa kuldkette kaela riputama. Minule kui bussile maalitakse punane triip. Kuna bussi tulistatakse kõige rohkem ja ta muulgi moel palju viga saab, keevitatakse ja putitakse mind üsna tihti. Aga siis käis Urmet välja idee, et me võiksime erineda ning hoopis veduri-vaguniga sõitma hakata. See oli päris hea mõte.

Kell midagi paiku hakkas külm isegi meie ümarlaua juhatajat, kes muidu jahedust miskiks ei pea, näpistama. Läksime Zavoodi teed jooma. Mina polnud seal ammu käinud. Tänu uuele ventilatsioonile oli nähtavus paranenud ja oli ka rohkem õhku hingata. Istusime kipaka laua taga (väga oluline teada, eks ole?). Teed joodud, jutud otsas, liikusime kodu poole. Urmet rabas veel viimaseid kilde ning mina ja Daki suundusime taksopeatusesse ja sõitsime koju. Tudengipäevad said avatud.

Sasipundar

Posted on by

Eilne päev möödus kummalises tunnete udus. Kõik ainult ühe laulu pärast, mis suutis mälestustest välja kiskuda magusvalusad hetked. Ei, see polnud maailmavalu. See oli möödunu meenutamine. Ja meenutamine viis otsapidi tulevikku. Tulevikku, mida ma ei tea. Sest viimasel ajal olen lugenud-kuulnud sõnu ja mõtteid minekute, olemiste ja muugi kohta, mis mu natuke sasipuntrasse kerisid. Igal meist tekivad need sasipuntrad ja nad tuleb ühel hetkel lahti harutada. Minu sasipundar läks paari viimase päevaga natuke rohkem sassi. Ma isegi ei tea, kuna ma leian aja ja õige lõngaotsa, et korrapäratu sõlmedes lõng keraks kerida. Ma pean natuke mõtlema.

I’ve been alone here…

Posted on by

Ma ei suuda midagi kirjutada… Velvet Revolver ja “Fall to Pieces” kõlab mu ümber ja sees. Kümneid kordi kuulan seda. Ei suuda muud, kui tunda kõike seda, mis kunagi oli ja on ja tuleb.

Ma mäletan, kuidas Tema käejäljed mu kehale said. Üks õhtu kõnnin neil tolmustel tänavail ja nutan.

Uued teadmised

Posted on by

Eile kutsus Kristel mind välja, käisime Pattayas närve puhkamas. Istusime kõige kaugemas nurgas diivanil ja kirusime rasket (kooli)elu. Klubis viibivaid väheseid inimesi vaatlesime ka. Naljakas oli. Kuid kaugele nurka pugemine ei päästnud meid siiski igasuguste tüüpide eest. Mõned koomilisemad seigad seoses nende tüüpidega:

  • saime teada, et Tartus sõidavad trammid, üks liinil Atlantis-Pattaya, Herne tänaval on ka peatus;
  • kaks tüüpi istusid kinni, said pool aastat tagasi välja ja klubisse tulid nad otse Londonist;
  • samad tüübid: “Kas te olete ka kinni istunud?”;
  • valge särgiga tüüp: “Kas te olete tõesti Tartust?”;
  • valge särgiga tüübilt saime teada, kuidas tegelikult klubis käituda. Kui meesterahvas kutsub tantsima, küsi esmalt, mis marki auto tal on. Kui on õiget marki, siis võib tantsima minna. Kui ei ole, ära mine tantsima. Kui sa ei suuda otsustada, siis lase mehel endale jook osta, rüüpa märjukest, mõtle ja lase mehel end korduvalt tantsima paluda. Meid kutsus valge särgiga tüüp tantsima seepärast, et meie ei olevat “mis-marki-auto-sul-on?”-tibid;
  • purupurjus tüüp kuulutas minu ja Kristeli lesbideks, hiljem käis ta veel mitme sõbrannadepaari juures, aga ei tea, mida ta neile ütles.

Mine veel klubisse, päris palju asju saab teada seal.

Tolmused kilomeetrid

Posted on by

Eile õhtul kõndisime L.-ga palju, väga palju. Kesklinnas, Emajõe paremal ja vasakul kaldal, Karlova tolmustel tänavatel. Kaks tundi ja kilomeetreid. Kõndisin oma põlved valusaks ja keha õhtusest tuulest külmaks. Hea, et olin mütsi kodust väljudes seljakotti susanud.

Olid jutud, kurvad jutud. Sest mida rõõmsat ongi südame murdmises. L. rääkis, mina kuulasin, poetasin sõna sekka. Vaikisime. Natuke naljagi sai visatud. Rääkisime, kuulasime ja vaikisime kordi. Mida muud kui seltsi saab kõige kallimale sõbrale sellisel ajal pakkuda? Lihtsalt olla olemas ja olla ta kõrval.

P.S. Bobik, nägin sind jälle! Seekord Kaarsilla juures.

Miks on vaja parkida 5m ristmikust

Posted on by

Umbes veerand 12 päeval sooritas goobuss pööret Väike-Tähe ja Tähe tänava nurgal. Niigi kitsukesel tänavanurgal oleks see kohe õnnestunud ka, kui keegi tuus poleks oma läikivat tumesinist jeeparit napilt meetri (või isegi poole) kaugusele tänavanurgast parkinud. Aga nii buss sinna keste ristmikku passima jäigi: pooleldi Tähe ja pooleldi Väike-Tähe tänaval, jeepar teed takistamas. Ei saanud kummastki tänavast tulnud autod mööda sõita. Bussijuht, vanem meesterahvas, andis muudkui signaali, säilitades flegmaatiliselt külma närvi. Jõudisn füüsikahooneni, kui autoomanik lõpuks suvatses uhket sõiduvahendit natukene liigutada ja goobuss sai oma marsruuti jätkata.

Vt ka liiklus.huli.gaan. (Daki 2006)

Minekute kevad

Posted on by

Teate, on segaseid ja aeganõudvaid muresid ja asju, millest ma rääkida ei taha. Ja ma ei räägigi. Esmalt pean omadega mäele saama ja ühtkomateist selgeks mõtlema ja aitama ühel kallil inimesel eluga edasi minna. 

Üheksa korda mõtle, üks kord tegutse. On minekute kevad. Mõtle üheksa korda, enne kui otsustad minna. Minna, et tagasi tulla. Ehk tuleks endalgi kuhugi mujale mineku tee ette võtta? Igal pool mujal on parem kui siin.

K6ik saab korda

Posted on by

Leidsin oma postituste hulgast ühe, mille võiksin ka praegu kirjutada. Natuke teistmoodi, kuid siiski sama. Sest soovid on soovid. Lihtsad soovid sünnivad mu sees raskel hetkel kergesti. Ma saan neisse põgeneda, oma kujutlustes end hästi tunda. Seal on isegi siis hea, kui on valus, paha, kurb, nutune. Kui maailm on katki, on ikkagi hea. Sest on seljatagune on õhulossides kindel, ja on teadmine, et kõik saab korda. Ma olen nii tänulik inimesele,kes Tartu linna majadele, plankudele, sildadele on need sõnad värviga pihustanud. Neid võiks rohkemgi olla. Lohutavad=annavad lootust.