Ära olin

Posted on by

Nädalavahetus sisaldas 24h ulatuses puhkust maal, jutte (maainimesed vs linnainimesed, sisustamine, vanad tuttavad, toataimed jne), õunakooki, teejoomist, videokaamerat*, poole ööni üleval olemist, nurrmootoritega kasse, lõunani magamist, kummikuid, lillede ümber istutamist, jutte, vaimu ja keha turgutamist uuele nädalale vastu astumiseks.

Mõne tunni ulatuses sai Mikuga vesteldud. Nagu ikka: elust ja blogimisest ja nii. (Paar tähtsat asja ütles ta kah.) Pealinna minek on juba aegu meeles mõlkunud, nüüd peab asja teoks tegema. Kaua ma ikka mõtlen? Siis oleks Kuku ja inimesed ja meri ja vanalinn. Tuleks soojad-soojad ilmad rutem!

Pühapäeval lugesin enne magamaminekut raamatut “Kehale kirjutatud”. Õhtu on vale aeg, või isegi kõige õigem aeg (???) selle teose jaoks. Arvan, et laupäeval netist leitud pilt, mis mind täiesti pöördesse ajab, võimendas lugemisel tekkinud emotsioone. Kevad, mil noored kõik on ilusad ja armunud ja veri vemmeldab, on tulekul ning annab omakorda jõudu ürgsetele tunnetele. (Mmm, liiga käest ära läeb see jutt.)

————

* L: “See kaamera on brünett.” [Pärast edutut mässamist videokaameraga, et viimaseid salvestusi arvutisse tõmmata.]

thEnd of mE

Posted on by

Päevinäinud roheline kummipaat lainetel hulpimas. Ümberringi on vesi, vesi, vesi. Taamal sulavad tüüne meri ja pilvedest hall taevas silmapiiriks kokku. Kõik on nukker ja väsinud. Lained loksuvad vaikuses. Paadis istub tüdruk. Ta istub ja vaatab kuhugi väga kaugele. Tüdimus peegeldub tüdruku klaasistunud silmades. Mõtted on kadunud. Kõik on ära mõeldud. Aga vastuseid pole, pole eesmärke, soove ega teadmisi. Kõik on kadunud õhku ja vette tema ümber.

Sügaval sisimas ta teab, et peaks aerud kätte võtma ja paadi nina kuhugi suunas pöörama. Ta teab, et merel on veel palju-palju teisigi paate ja laevu. Ta on neid näinud ja kuulnud. Ta teab, et igal neist on kodusadam või vähemalt mingi koht, kus randuda. Temal aga mitte. Ähmane mälestuskild ühest pisikesest kaist jõe ääres, kust ta ühel päikeselisel päeval teele asus, kerkib tüdruku silme ette. Ent see oli ammu. Tagasiteed on võimatu leida. Kahtlane, kas seesama paik veel olemaski on. Nii ta nüüd istubki rohelises kummipaadis ja laseb end lainetel kanda.

Bacasaurus

Posted on by

See on minu bacasaurus. Ästi suur. Sööb porgandit. Praegu on ta sõbraliku olemisega, laseb pai teha, aga võib ette hoiatamata kurjaks saada ning ammustada või sabaga lüüa. (Klõpsa pildid, siis näed suuremalt.)
Ma katsun temaga nüüd kenasti läbi saada.

Bacasaurus

Tagasivaade

Posted on by

Mõned pildid minu späevapeost. Pildile klõpsates näed suuremalt.

 tarvo, kristel, richard & dagmar Vasakult Tarvo, Kristel, Richard ja Dagmar. Mida teed?

 evu ise Evu ise. Mis parata, peaaegu kakskolm.

 richard, dagmar & andris Vasakult Richard, Dagmar ja Andris. Kuulavad, mida räägitakse.

 evu & jri evu ja jri. flamingolill ja kid digital.

Posted on by

Käisin rampsis. Võtsin kaks raamatut (rmt üks ja rmt kaks), kingituseks saadud raamat (rmt kolm) saab kohe-kohe läbi. Mul on tekkinud lugemismaania. Rmt üks on rohkem lastele mõeldud ja kuigi olen seda aastaid tagasi korduvalt lugenud, tuli mul tahtmine õhtujutuks just dondijutte lugeda. Need on armsad ja südamlikud, aga ka põnevad lood. Rmt kahte luges mõni aeg tagasi Daki. Ja kui tema juba midagi loeb, siis see on tavaliselt ka hea. Nii et otsus riiulist just see teos haarata sündis kõhkluseta. Rmt kolm meeldib mulle, inimlik romaan mitte just kõige meeldivamatest naabritest ja kokkupuudetest nendega. Peategelases Sonias olen leidnud endaga sarnaseid jooni, mis annab plusspunkte juurde.

———

Õppejõud: “Sa oled varsti stabiilseim ja järjekindlaim asi siin majas.”
Evu: “On see hea või halb?”
Õppejõud: “Mõnes mõttes hea, sest…” (Lause lõpp läks meelest. Umbes et keegi/mina vähemalt teeb midagi või nii.)

Peaks vähem ringi kolistama.

Tam-di-dam

Posted on by

“Evu!” hõikas Daki täna Magasini tänaval ja ruttas mulle järele. Sadas laia lund. Eile ilmus ta rampsis mu kõrvale. Tal on uus ilus soeng ja mp3-mängija, kuhu enam kaks albumit Foo Fighters’it ära ei mahtunud. Ta sõitis rongiga Tallinnasse. Talle meeldib rongiga sõita, marvan.

Teen saurusele pai ja annan talle porgandit närida. Võrdlev tabel sootaimeliikide kohta pooleldi valmis. Sammalde osa veel teha. Liiga keerukaid protsesse ei suuda unisuse tõttu ette võtta. Liiga palju aega kulus ka blogides tuhnides. Khm.

Düsgraaf või düsgraafik. Ikka düsgraafik, aga mõned düsgraafiku kasutavad sõna düsgraaf. Eesti keele üle arutasid siinkirjutaja ja Mikk. Mikk pani kaks uut Three Dog Night’i lugu radioblogi üles, kuid mulle pole hetkel kuulamiseks vajalikke asjandusi. Peaks kõrvaklapid ostma, eluliselt vajalikud varsti.

Bääd hair day. Tahaks jälle juuksurisse minna. Juuksed hoiavad nii, nagu ise tahavad. Võiks kuidagi normaalses soengus nad püsida. Nagu ma viitsiks neid geelide ja lakkide ja teabmillega sättida. :P Achjaa, mul ju kõrvaaugud nüüd.

MH. Teine melanhoor on jõudnud VR-i kaante vahele. Esimene oli kriips. Minul on mõlemad numbrid, kui lugeda soovid.

Tõmba aga. Tuleb pilte, sünnipäevapilte. Muusikat saab ka, Mikk hoolitseb selle eest. Päeva lemmikinimene ;)

Uuesti saurusele pai tegema. Porgand otsas [loe: kartulisalat otsas].

Posted on by

Päike kütab läbi akna parema poole kuumaks, tekitab unisust ja head meelt, et taevas pole lumepilvedest hall. Natuke kevadet on õhus. Seda natukest on ainult päikese käes, sest varjulises kohas vilistab vaid jahe tuul, meenutades talve jätkuvat kohalolu. Aias on lumi põlvini, seega esimesi lumikellukesi on täiesti mõttetu otsima minna.

Juhendajaga jõudsime järeldusele, et ANOVA tulemust ei anna ning töösse läheb sisse ikka minu esialgne PCA. Tore lugu küll. Vähemalt on see saaga lõpule jõudmas. Tähtaeg on 20. mai ja kaitsmised 1.-2. juuni. Kaks kuud ja ma saan baca kätte.

Ootan ja kardan kevadväsimust. Haiguse ajal magasin palju, aga uned pole ikka täis magatud. Täna nägin endist kooli unes. Jooksin kooli staadionil ja unustasin pärast kekaõpsile öelda, et ma jooksmas käisin. Koridorid olid käratsevaid õpilasi täis. Ootasin kedagi vana kunstiõpetuse klassi juures. Mul oli käes ajakiri, kus oli juttu Phil Collinsist. Kuskilt kostis üks tema lauludest, mida ma tasakesi kaasa laulsin. Silitasin heldimusega Collinsi pilti ajakirjas. Mäletan veel, et jooksin korduvalt kolmanda ja teise korruse vahet. Põhjus ei meenu. Midagi ma seal asjatasin. Ma pole viis aastat oma koolimajas käinud.

Haa, otsustasin end viimase aja Eesti muusikaga kurssi viia. Laenasin rampsist selle tarvis Ursula plaadi. Kui õde S. kuulis, mis plaati ma kuulama kavatsen hakata, kukkus ta protestima. Kunagi mainis ta midagi “Tifferi” kohta, et närvidele käib või nii. Mingi kala tal selle looga. Aga ma kuulan Ursulat ikkagi. Ja muid kah.