Peaaegu üle päeva on mõni spämmkomm tekkinud. Tüütu! Aga ma muudkui kustutan ja ignoreerin kõiki kasiinoreklaame ja muud jama, millega kurjad hinged mu blogi risustavad.
Aga ma teen head nägu
Ma tahaksin jalgu trampida,
karjuda,
midagi vastu seina puruks visata,
isiku jhnd. mudamülkasse saata.
Isik jhnd. muudkui muudab oma sõnu ja arvamust ja mõtteid.
Ja mina muudkui pean ümber tegema, uuesti kujundama, juurde kirjutama, kustutama, välja mõtlema, aru saama mõistetamatust.
Ja aega on vähe, kuigi kaks päeva rohkem kui ametlikult kirjas.
Saab natukene parem, kui ketran Ursulat ja Three Dog Night’i.
Vaatan, kuidas kuu üle taeva õhtust öösse kulgeb.
Jalutan kevadsoojas õhtus, rohetama läinud alleedel, endise kooli statal plastpudelit väravasse löön.
Ennastunustavalt magan.
Tähtpäev
Kaks aastat :)
Minu blogi muidugi.
Prügipäev
Esmaspäev, mis meenutas olemuselt rohkem pühapäeva, möödus prügiselt. Mina ja Daki otsustasime vaatamata mõlemaid kiusavale külmetusele minna heakorrapäevale. Kaarsilla juures askeldas juba ligi paarkümmend huvilist. Saime kindad ja prügikotid ning asusime Emamere kaldaid koristama. Ilm oli päikseline, aga väga tuuline. Nagu mere ääres. Tea, kas Tartu on rannikule lähemale nihkunud viimase nädalaga?
Jõekaldad ja park olid üllatavalt puhtad. Korjata oli peamiselt mustmiljon suitsukoni, natuke vähem oli pudelikorke ja klaasikilde. Huvitavamad leiud olid meeste trussikud ja surnud part. Pärast paaritunnist kummardumist prahi järele kosutasime end sooja supi ja teega. Natuke sooja päikest ja jätkuvalt tuult kah. Igav loeng hiljem algas bussiekskursioon, mis viis huvilised keskkonnajaama, reoveepuhastisse ja prügilasse.Keskkonnajaamas sattusid mõned tudengid vaimustusse asjadest, mida sinna viidud oli ja mida sealt endale võtta saab, kui vaja. Üks meestudeng ja Daki said enalde sealt šeffid kohvrid näiteks. Reoveepuhastusjaamas peeti maha pikk loeng, kuidas räpaveest saab puhas vesi, mis jõkke lastakse. Nägime kõik masinad ja asjandused oma silmaga ka ära. Päris haisev protsess. Prügilas ehk prügimäel käisin esimest korda. Nagu viimased paarkümmend inimest maa peal olime seal. Uskumatu, kui palju jääke inimesed oma elutegevusega toodavad. Aga tulevikus võib olla suustame selle mäe peal.
———
Ja mul on nüüd suur nohu. Ja silmad jooksevad vett. Ja aevastama ajab. Ja mul on külm. Ja ma tahaks kaissu.
Poolunenägu
Enne ärkamist näen vahel poolunenägusid. Täna hommikul ka.
Sõitsin taksoga Tema juurde. Narva mäel jäi takso foori taha või ummikusse toppama. Taksomeeter jooksis, aeg samuti. Otsustasin jala edasi minna, kuna Tema juurde oli sealt vähe maad minna. Hakkasin väljuma, kui meenus, et arve tuleb ka maksta. Taksojuht ütles summaks 62 krooni, kuid mul oli ainult 45 krooni. Mis siis, et rahakotist võtsin välja ühe koidula ja ühe tammsaare, kokku andsid need ikkagi 45 krooni. Pabistasin, mis nüüd küll saab.
Õnneks oli nooremapoolne meestaksojuht mõistev ja pakkus, et sõidame mõne sularahaautomaadi juurde, et ma saaks raha välja võtta ning puudujäägi ära maksta. Teadsin, et mul pole arve peal piisavalt raha, aga taksojuhile öelda ei julgenud. Järsku sõitsime pealinna meenutaval tänaval, suurte majade tuled õhtuhämaruses põlemas. Taksojuht jutustas midagi ja mina mõtlesin, mis ma küll teen. Olime väga kaugele sõitnud minu soovitud sihtkohast. Ei saanud nagu midagi.
Järgmisel hetkel olime uuesti Narva mäel ummikus, mina hädas maksmata arvega. Palusin edasi sõita, lootes, et mu ootamatu ukse taha ilmumine ja palve natuke raha laenata Teda ära ei ehmata. Ma pole enam kindel, kas ma sain taksoga Tema maja ette, kas Ta ootas ukse peal ja maksis nurisemata mu arve või leppis taksojuht 45 krooniga ja kõndisin viimased sajad meetrid Tema majani. Aga miks ma üldse Tema juurde läksin?
Gravitatsioonita
Ülataevas on sinieha, madalamalt õhkub roosakat loojangut. Vanad õunapuud sirutavad nagu aastakümneid varem oma oksad suure piiritu õhuruumi poole. Heleda komeedisabana joonistub õhtutaevas lennuki trajektoor. Nii ruttu, kui ilmus, nii ruttu ka kaob.
Kitsas kuukaar meelitab maast lahti ütlema, gravitatsiooni unustama, heljuma Nende juurde.
Kas ma soovida saan, samamoodi kui langevalt tähelt? Sirelid ei õitse veel. Salasoovid-teadasoovid ootavad, kogunevad, ununevad, meenuvad, muutuvad, püsivad. Praktilised, igapäevased, tavalised, tühitähised. Iseõnnesepistaja. Ulmelised, helged, filmilikud, laulusõnalikud. Saatusekiusatav.
Teisel pool peegelmaailma olen ma pisike nutetud silmadega melanhoor.
Nemad ütlevad asju
Lootus on suurim ja parim vale. [Allie sarjast “Taken”]
Uus päev, vanad probleemid. [Joshua sarjast “Dark Angel”]
Tudengipäevapisik
Neljapäeva õhtul sai tudengipisik minust siiski võitu ja ma käisin öölaulupeol. Kassitoome oli rahvast täis kui supikauss. Kõik oli tore, kuid oleks toredam olnud, kui me (mina ja S.) oleks endale ka laululehed varem hankinud. Peast sõnu eriti ei teadnud, välja arvatud „Iga mees on oma saatusesepp…”, mida mürinal kaasa lauldi. Poole peal sai isu nõlva peal seismisest täis ning lipsasime Püssikasse varbaid soojendama. Paar tantsu, mõned sõnad Trummariga ja kodutee sai jalge alla võetud. Aga siis…
Siis nihkus taustsüsteem paigast. Tundsin end valel ajal vales kohas vale tundega olevat. Kõik, mis oli tore näinud, polnud seda enam. Sest kaks ja pool neljapäeva ööd polnud mul tavapärast neljapäeva ööd. Minu oma neljapäeva. See ehk tõukaski mu mingisse intervalli, mis polnud meelepärane. Ma kadusin enese eest. Kogemata, tahtmatult, pooleldi sunnitult. Kusagil ei tundunud hea, ei siin ega seal. (Palun vabandust sinu käest, et sa seda tunda said.)
Järgmisel päeval leidis mind üles salakaval kevad. Ninas kõditab nohu ja ajab pidevalt aevastama. Kui oleksin nädalavahetusel meestega paadimatkale läinud, veedaksin järgmised tähtsad nädalad kopsupõletikus. Reede õhtul kiikusime Kristeliga Emajõe ääres ja arutasime suhete teemat. Tunnen, et olen sel alal täiesti võõras tegija. Ei oska muud, kui ära kuulata ja kulunud sõnu öelda. See selleks. Meiega liitus veidi hiljem Kiusu, käisime pannkooke söömas ja maandusime lõpuks lastemänguväljakul. Proovisime kõik atraktsioonid läbi, lemmikuks sai karusell. Sõitsime sellega umbes 15-20 minutit, nii suure hooga, kui vähegi suutsime teha. Kihvt oli! Lõpetasin, kui pea hakkas ringi käima ja süda kergelt läikima. Nagu pohmakas oleks olnud. Lapsepõlve rõõmud 15 aastat hiljem.
Laupäevane paadiralli meeldejäävat muljet ei jätnud, liiga tuuline, liiga jahe, vähevõitu paate ja šõud. See-eest õhtu, see õhtu… Mõtlesin ikka väga tükk aega, kas minna või ei. Lõpuks läksin. Ursulat kuulama-vaatama. Rahvast oli Püssikas murdu, õnneks sain tuttava tuttava lauda istuma. Istusime vaid nii kaua, kui Ursula lavale tuli. Tantsisime pingi peal, sest põrandal polnud enam ruumi. Julgemad ronisid laudadele kaasa elama. Õhk küteti hetkega kuumaks, kohati laulis rahvas bändist üle. Toimus üleüldine vennastumine-õestumine, õlletopsid käisid käest kätte, võhivõõrastega rokiti sõbralikult koos nagu muiste. Elasin samuti täiega kaasa. Ursula oli äge. (:
Tudengipäevitamisest eletrilampide valguses ja riiulite alleel
Mis on väljas? – Muidugi kevad, soe kevad, tudengipäevad ja palju inimesi (sh kindlasti ka tuttavaid).
Mis on sees? – Riiulid, raamatud ja Minaise mõne ingliskeelse artikliga, mida on vaja lugeda, tõlkida ja lõpuks iva leida. Soovitatavalt iva, mida annab seostada mainitud isiku bacatöö tulemustega. Seda kõike viimase veerandi ehk viimase suure peatüki jaoks nimega Arutelu. Peatükk Tulemused nõuab ikka veel (!) kohendamist ja pisut täiendamist, Arutelu alustamist. Ja kolm korda võid arvata, kes seda kupatust juba enda postkastist leida tahab. Õige – juhendaja.
Kas Minaisel on inspiratsiooni, motivatsiooni, viitsimist tekstide-tabelite-jooniste loomiseks? – Ei, ei, ei. Minaise peesitaks parema meelega Pirogovis, sööks juustu-tillikat ja Kama komme, vestleks sinuga ega muretseks grammigi tuleviku pärast.
Mis siiski sunnib Minaiset raamatukogus kopitama? – Südametunnistus, kohusetunne, uusaastalubadus ülikool sel aastal lõpetada. Pluss leidis Minaise eile kaubamajast kleidi, mida võiks lõpuaktusel kanda. Aga kui ei pole bacat, pole ka lõpuaktust ega kleiti.
Esimene pink vasakut kätt 2
Urmet: „Taksoga sõita on kindlasti odavam, kui iga päev uus ratas osta.?
Daki: „Evu, kas tuled taksopeatusesse? Sa ju elad ka seal.? [Daki ja Evu lähevad taksoga koju]