Eile olin ma melanhoor, kes vaheldumisi naeris ja igatses. Naersin kolmapäevase peo ja öö üle, sest tegelikult oli see ju naljakas. Ja igatsesin. Lihtsalt niisama. Igatsesin igatsematut.
Käisin Sadamateatris Hispaania filme vaatamas. Istusin suures mustas kuubis seina ääres põrandal ja naersin, kui oli naerukoht. Või noogutasin endamisi, kui mõni tegelane elutõe välja ütles. Soovitan sinulgi vaadata, kui võimalik: “Voodi teine pool” (“El otro lado de la cama”, 2002, E.M. Lazaro) ja “Asjad, mida ma sulle kunagi öelnud ei ole” (“Cosas que nuncate dije”, 1996, I. Coixet).
Pärast kõndisin oma uutest tennistes jahedust ja tuult trotsides Emamere äärde. Taevas oli sumedalt pilves. Kiikusin ja vahtisin üles õhku. Melanhoor naeris mu sees. Ja saatis sõnumi. Kas ma võin Sulle teinegi kord saata? Kes soovib saada mu sõnumisaatmisetuju ohvriks? Et ma saaks kellelegi vaikides öelda asju, mis muidu jäävadki minu sisse ping-pongi pallina põrklema.
Mul on vaja musta veekindlat markerit, et ma saaks tennistele endanimelise numbrimärgi kritseldada.
Hiljem istusin kõrtsis ja ootasin sõbrannat. Jõin sidruniga piparmünditeed, saatsin teise sõnumi, naersin endamisi, vaatasin inimesi ja turiste. Taustaks mängisid Genialistid. Sõbranna tuli koos sugulasega. Vahetasime viisakussõnu ja uudiseid. Kas ma olen halb inimene, kui ma ei oska oma parima sõbrannaga südamest südamesse vestelda? Kui vaikus muutub piinavalt piinlikuks ja ma otsin teemat, millest rääkida? Kui tegelikult on mõlemal kindlasti midagi kripeldamas, mis tahab välja ütlemist, lohutust, heakskiitu?
Öösel koju jõudes viis see mind mõttele, et äkki on sõprus kuidagi ajateljel jaotatud. Et on minevikusõbrad, kellega sul kunagi (lapsepõlves, kooli ajal… ajateljel aastaid tagasi) oli lõbus aega veeta, elada üle esimesed elu uperpallid ja kellega koos kasvasid suuremaks. Et on olevikusõbrad, kellega sa veedad aega praegu, kes aitavad ja lohutavad sind, neil on osa su igapäevaelus. Ja et on tulevikusõbrad, keda sa hetkel vaid natukene tead, alles tutvusid, kuid kellest võivad saada su sõbrad mõne aja pärast, tulevikus.
Minevikusõbrad võivad ka praegu su sõbrad olla, aga olevikusõprus pole enam see, mis kunagi oli. Olete suureks saanud, kõnnite oma rada. Suhtlete tihedalt, on ühiseid sõpru-tuttavaid ja ettevõtmisi, jagate oma elu, kuid midagi on justkui puudu. Hetkes elamine? Või on minevikusõbrad teineteisega juba nii harjunud, et ei oska enam suhelda. Arvates, et teavad niigi, mis ja kus ja kes ja kuidas ja miks. Kas on nii?
Ma tahaks, et ma suudaks endiselt end tema seltsis vabalt ja sundimatult tunda ka vaikides. Et ma ei peaks mõtlema, millest rääkida. Et jutt voolaks nagu oja mööda mäge alla. Et ma teaks, et temale võin ma kõike pihtida, igas tujus ta juurde minna. Ja tema saab aru, sest ta teab mind läbi ja lõhki. Ning vastupidi. Ajamüür maha lõhkuda me vahel, seda ma soovin.
—
* Ma avastasin, et vaadatud filmide pealkirjad haakuvad hästi viimaste päevade teemadega.