But I can. I’m a girl.
The Cure laulab „Boys don’t cry”, aga mina olen ju tüdruk. Ma tohin nutta. Ju? Kuigi vahel tundub, et ma olen unustanud, kuidas ja miks pisarad tekivad. Nutmine on meelest läinud. Südamest nutsin viimati… hm… sügisel? On rõõmroosasid ja vihaseid ja marruajavaid ja kurvemaid hetki, mis silma märjaks ajavad ja pisara-kaks üle põse veerema panevad, aga nutta nii, et silmad punased ja keha vappub nuuksetest… Kas sa paned mu niimoodi nutma?
Salaja vaatsin pilte ja sain miskit teada. Miskit, mis mulle midagi peale teadmise midagi ei anna. Tagantjärele ei saa asju muuta, kuna teadaolevalt pole mitte ükski geenius ega idioot veel ajas rändamise masinat leiutanud. Milleks olnut muutagi, kui oleks võinud hullemini minna. Paremini… antud juhtumi puhul kipun kindla „ei” poole. Siis oleks pidanud olema täiesti teine aeg ja koht ja inimesed. Välja arvatud mina. Aga tema… tema küll. Teada-tuntud tõde kehtiks siin sajaga: pole inimest, pole probleemi. Huvitav, kas mina olen kellegi jaoks probleem olnud?
Laupäeva õhtul flopilugejaga ja internetti ühendatud arvuti on raske leida. Kõik tuttavad on linnast ära, raamatukogud-arvutiklassid on kinni, avalikes netipunktides on „kastideta” arvutid. Mina ja Kristel sattusime üsna närvi täna selle pärast. Kristel sai ka nüüd seminaritöö kirjutamise võlusid ja valusid tunda. Ent kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Telefon karjub, tal on kõht tühi. Enne tahtis keegi vist mulle helistada, mobla tegi sellist „kohe-hakkan-helisema” häält. Ei helisenud. Kahjuks. Õnneks, kui Aadu jälle helistada tahtis. Reedel suutis ta mu juba üsna närvi ajada. Nüüdsest ma blokin tema kõnesid. Ei jaksa enam ta vana semu olla. Muide, sel kuul olen juba saatnud nii palju sõnumeid nagu tavaliselt kahe-kolme kuuga. Minust on usin smsija saamas.
Valged ööd on liiga valged, et magama minna. Isegi, kui hallid pilvepaanid taeva on katnud. Ometi on uni parem kui varem. Hommikused veidrad poolunenäod veidi häirivad (viimases pahandasin L.-i nii, et tüli polnud kaugel), samuti hiline ärkamine, aga peamine on see, et ma magan sügvasti. Uni on heam.
.*
Natukene väga heam on olla. Kui just paham ei ole. Aga ma siis ei ole seal, kus paham on, vaid lähen sinna, kus ainult heam on.
Uut Orkutis
Täna tekkis Orkuti uus kommuun – bändi The Feeling austajatele. Vaata siia.
(:
Tahaks tassikest sooja kohvi ja tükikest kooki kõrvale.
Ja et keegi kingiks mulle kimbu piibelehti. See oleks maailma kõige armsam tegu hetkel.
Ma kõnnin täna natukene Tartu asfaltil.
Tln-st
Tallinn oli seekord hea mu vastu, parem kui varem. Üht koma teist sellest käigust.
Kõnnin üksinda vanalinnas. Tead küll, munakivid ja keskaegsed majad? Seal kõrvaltänavas, vist linnamüüri juures, põlesid laternad kollakasoranžilt, taevas oli pilveloorine, linnud trillerdasid. Nagu vara-varahommikul, kuigi on õhtu. Filmilik hetk.
Ei taha üksi olla, aga olen. Hetkel. Mõttepaus? Natukene ju sellepärast siia ju tulingi.
Mõtlen, kuidas sajandeid tagasi linnapreilid kleitide sahinal (otsapidi poris) siin kunagi kõndisid. Liiga palju kujutlusvõimet vajab see. Ei jaksa.
Esimesed korrad.
Passisin tõelises pealinna ummikus.
Sõitsin esimest, teist ja kolmandat korda elus trammiga.
Käisin Kadriorus, nägin esimest korda presidendilossi („Nii väike ongi või?”).
Vanalinnas uidates nägin ära Patkuli vaateplatvormilt avanenva panoraamvaate („Vau!”, lisaks lotsof treppe – mõnus oli ronida neist), riigikoguhoone, Toompea kogu hiilguses.
Asfalt sööb tenniseid. Ühes kohas on peagi küllaltki tallatu olukord. Kolm nädalat, kõigest kolm nädalt olen ma nendega käinud. Vähemalt on Daki siin (mõtteliselt).
Leidsin 10 senti, seekord korjasin üles ka. Külm on, kindaid tahaks.
Veidrad hetked.
Turistilõksudes ehk Mere keskuses ja muudel suveniiriturgudel peeti mind ja M.-i turistideks, igasugust kraami üritati meile müüa. Tegime kiiret minekut.
Trollis ostetakse piletit mingi kummalise luugi kaudu.
Raekoja platsil põrkasin peaaegu kokku lendu tõusnud tuviga. (Pealinnas on üldse ülbed tuvid.)
Ei eksinud niimoodi ära, et ei oskaks tagasi minna. Väga oluline punkt, sest tavaliselt ma eksin Tallinnas vähemalt korra kuhugi ära. Vanalinnas jalutasin täiesti suvalt ringi ja sain isegi aru, kus ma olen.
Leidsin Russalka juurest kuuese sireliõie.
Sõitsin väga palju ühistranspordiga (aga teisiti polekski saanud). Kokku umbes 3,5 tundi (Tln-Trt sõidab tund vähem).
Meri oli ilus ja päikeseloojang… aah! Seltsiline oli väga tore. ;)
Inimesed.
Andrisega saime mäkdonaldsi juures kokku, aga sööma ja juttu ajama läksime hoopis St. Patricku pubisse. Viisin talle kaualubatud kommi kah. Las maiustab end õnnelikuks.
Mikk (sõjard) tuli Paldiskist. Ta selline vähese jutuga mees, rohkem laseb asju õhku ja nii.
Mikk (jesjes) leidis hoolimata paaniliselt kiirest päevaplaanist nii palju aega, et mind mere äärde viia. Jalutasime pargis, sõnu oli rohkem kui astutud samme. Hästi tore! Me like it.
Arniga jõime kolmapäeval (hommiku)teed. Meerikamaa reisijuht omast käest võtta, kui vaja. Lendaks kohe NY-sse.
Ma kahtlustan, et CityTouri bussid muudavad nendega sõitavd inimesed nähtamatuks. Sest bussid sõidavad alati tühjalt ringi, kuigi algpeatuses lausa massid bussi astuvad.
Kirjad seintel.
Sinise koera silmad.
Du bist meine Liebe.
Tallinnat sai palju, aga see-eest armsasti. Nüüd tallan tuttavat Tartu asfalti, kuid tunnen puudust merest ja päikesest ja vaadetest. Ja vahvatest vestlustest. Aga – heam on (: Tähh!
Retroautod
Pärast juuksuriskäiku (ma olen väga rahul uue soenguga) läksin linna peale. Kui ma Raekoja platsile jõudsin, jäin imestusest seisma. Vanad autod! Nelikümmend stiilset autot kenasti reas, kaks motikat kah sekka. Viimseni üles vuntsitud ja asjakohaste kleepsudega kaunistatud. Kõndisin autoderivi otsast lõpuni ja siis veel korra ja veel korra läbi. Vaatasin autosid eest ja tagant ja külje pealt. Vanad Fordid, Jaguarid, Citroenid, Porsched, Mercedesed ja mis kõik veel. Silmad läksid särama kui lapsel kommipoes või Carrie’l kingapoes. Nii nunnud, armsad, šeffid, lahedad, omapärased, pilkupüüdvad retroautod.
Kleepse lugedes selgus, et tegu retrostiilis ralliga Hamburgist Shanghaisse. Kui kellelgi ruumi oleks, sõidaks kohe kaasa. Kahjuks olid pisikeste autode tagaistmed ja katused viimseni varustusega koormatud. Usun, et selline automatk oleks unustamatu kogemus. Ma ei tahtnud kuidagi sealt ära tulla. :) (Ei teadnudki, et ma selline autolemb olen. Aga retro ju!) Kui nad hiljem ikka seal seisavad, vaatan veel.
Mitte/minulik
Viimaste päevade jooksul olen ma
andunudandnud tänaval ühele mehele suitsuraha (kell pool neli öösel!) ja ühele naisele viinaraha paar krooni,- suutnud end sõlme keerata asja pärast, mis polnud seda väärt (tagantjärele oleme kõik targad),
- istunud öösel pargis trepi peal ja pingi peal ja saatnud sõnumeid,
- näinud üle mitme aasta kahte vana tuttavat,
- niisama linnas ringi tuianud, veepudel ja Värske Rõhk näpus,
- lugenud pooleliolevat seminaritööd ja komasid lisanud,
- siiski unustanud seiku viimasest korrast, kui kangemat kraami tarbisin (kuigi ma mäletan alati kõike),
- kuulnud, et ma olen hull naine (from Daki),
- istunud poole ööni netis ja MSN-is,
- mõelnud mitu korda ümber uue soengu asjus (lõpuks lasen niikuinii juuksuril midagi välja mõelda),
- saanud teada neti vahendusel, et Tartus sajab vihma (aknast välja vaadata oleks ju lihtsam),
- ja üldse näib mulle, et kohati ei käitu ma enam minulikult, vaid… noore rumala vasikana, eks esimest korda elus aasal ringi kepsutab.
Teade
Eelteatena kõigile pealinna inimestele, keda huvitab – ma viibin Tallinnas teisipäeval ja kolmapäeval. Nii et hakake kultuuriprogramme koostama mu tulekuks. :P