Naljakas, kuidas inimestel võivad olla võltsmälestused. Mina olen üks neist võltsmälestustest. Kohe selgitan.

Aastaid tagasi, kui ma aktiivselt kõrtsis käisin, sai meie tüdrukute seltskond tuttavaks ühe noormeeste seltskonnaga. Nad olid kellegi tuttavad. Üks neist, nimetagem teda Aaduks, sobitas tol õhtul algul lähemat tutvust minuga, hiljem aga teise neiuga. Tolle teise neiuga tekkis neil selline tutvus, mis kestis mõnda aega, nüüd on see hääbunud. Mingil ajal sain ma Aaduga uuesti tuttavaks, tutvumisportaali kaudu. Kokku me ei saanud, aga vahetasime vist telefoninumbreid (kust mujalt ta mu numbri sai?). Mõnikord Aadu helistas mulle ja tahtis kokku saada, aga mulle kunagi ei sobinud (kas siis tahtlikult või tahtmatult). Tavaliselt oli Aadu napsune ka, kui helistas.

Vahepeal oli pikk paus. Nagu pärast järjekordset kõne selgus, oli tal vana sim-kaart kadunud olnud. Aga ta leidis selle üles ja helistas inimestele. Rääkis, et hakkab naist võtma, kihlasõrmuski oli ostetud ja puha. Oma tööst rääkis ka, ta on meremees muide. Soovisin õnne ega leidnud kahjuks taas aega temaga kokku saada. Mõni aeg hiljem teatas, et kihlus ja suhe said läbi, ja paneb pidu. Pikk paus.

Täna helises mu telefon taas. Õnneks on Aadu number telefoniraamatus alles, ei pea mõistatama hakkama, kes helistaja on. Aadu ütles, et tuli merelt ja on Tartus. Tal puhkus praegu. Rääkis nagu vana sõbraga. Seda teeb ta alati. Mainis, et käis paar nädalat tagasi kõrtsus ja et K. jõi end täis. Nagu ma teaks, kes see K. on. Tahtis kokku saada, aga mul tõesti aega polnud. Nii et järgmise korrani. Haha!

Küll on kummaline, kui inimesed sind enda arust mäletavad. Lausa vanaks sõbraks peavad ja isegi vanu aegu meelde tuletavad. Võltsmälestused. Mina mäletan Aadut ainult läbi udu, nii tuttavad me pole, et ma teda tunneks. Ma lihtsalt tean teda. Aga tema arvab mind tundvat. Tea, kas ta ajab mind kellegagi sassi või peab mind tõesti oma vanaks sõbraks? Kas peaks talle ütlema, et ma pole seda. Ja vaevalt ta mind ära tunneks.