Kas tead seda tunnet, kui lähed kaelani vette ja jahe veerant on ümber kõri poomas? Hästi korraks, millisekundiks tundsin täna nii, kuigi veekogus ma polnud. Vaid siis, kui üks poiss, kes mulle natukene jõudis meeldima hakata, ütles, et temal on armastus õhus. Aga mitte siin, mitte minu ega tema vahel. Jälle mitte mina…
Mis siis juhtus?
1. Mine Wikipediasse.
2. Kirjuta otsingukasti oma sünnikuupäev (aga mitte -aasta).
3. Pane kirja kolm sündmust, mis on sinu sünnipäeval juhtunud.
4. Pane kirja kaks tähtsat sünnipäeva ja üks huvitav surm.
5. … ning üks püha või tähtpäev (kui on).
Vaatasin, aga ei leidnudki midagi olulist sealt enda jaoks. :( Kahjuks…
Ja tuhandeks killuks purunes unelm…
Salajane. Natukene.
Mul on tunne, et kirjutaks armastuskirja. Isegi, ei tea, kellele (või kummale?), aga kirjutaks. Kuigi armastust ega armumist ei ole, mitte nii, nagu tean seda olevat. Midagi on, kindlasti midagi mu fantaasiaviljapuuaiast. Tahan kalli ja kaissu.
Pühapäeval oli Pierre`i šokolaadikohvik ja Gaudeamus koos poolvennaga. Kohvik oli suurepärane! Laulu- ja tantsupidu (minu esimene!) oli ka väga vahva. Meeldiv viis nädalat vahetada.
Tead mis? Ma mõtlesin sellest pikemalt kirjutada, aga ei viitsi. Vabandust.
——
Seda et… Viisin täna avalduse ära. Juba enne peahoonesse sisenemist kargas ligi ülientusiastlik neiu ja pakkus mingit kaarti. Sees samamoodi. Vastasin viisakalt, et pole vaja. Kui paberid viidud, astus ligi noormees ja päris, kas saab aidata. Naeratades vastasin: “Ei, ei saa. Kõik on korras.” Oh neid agaraid küll!
Ah-mnjah
Vahin niisama arvutiekraani. Passiivselt. Suunurgad kergelt allapoole kaardus, silmad nagu kalal tühjust täis. Radioblogist kostuvad helid lipsavad kõrvust sisse. Miski muu mu tähelepanu ei püüa, muusika kah vaid muuseas. Inimesed on ära. Mujal. Oehjah, tegelikult on kodus üks külaline, sugulane tegelt. Ma varsti lähen tagasi ja räägin temaga veidi juttu.
“Ära” on oluline sõna, mitte parasiitsõna. Väga oluline sõna. “Unusta ära!” versus “Ära unusta!”. Saad aru, ju?
Selg on päikesest punane. Teistele kehaosadele päike ei hakka külge. Ainult seljale. Eks ma välgutan säärte asemel selga siis. Nojah, kui ma nii hoolega raamatut ei loeks tekil peesitades, siis ehk saaks mujaltki jumekamaks. Aga muud pole ju teha, kui lehekülgede kaupa sõnu neelata. Niisama muhklikul murukamaral lesida ei viitsi.
(Kui sina oleksid siin, istuksime Emamerel pontoonide peal ja sulaksime öösse.)
Bebop alula jee jee jee
Eile oli armas pärastlõuna. Raekoja plats ja päike ja Genialistid ja noored ümberringi. Tundus, et need kõige vahvamad ja ilusamad noored poisid ja tüdrukud olid kivide alt välja pugenud ja munakiviplatsile kokku tulnud, et Genialistide muusikas mõnuleda. Rastapatsidega ja paljajalu pikk poiss sõpradega, punase siilikaga tüdruk, satsiliste seelikutega malbed neiud… Kaks tundi Tartu-meelset kontserti, mis sisaldas kolm korda lauset “Alustame uuesti!” ja kell 18 raekoja kellamängu kuulamist, tegi olemise hääks.
Õhtul vedasin end Chanti pealekäimisel Püssikasse. Oh magedust! Aga ma siis olin natukene hipi-rocki-tšiki. Ja kuna mul viimasel nädalal on poogen-poogen periood*, siis sodisin ka tennistele “poogen-poogen”. Ja tantsisin lärmi saatel Chantiga ja ühe poisiga, kes oli neljandat korda Tartus. Ja öö oli valge, kui koju jõudsin ja ei maganud suurt midagi. Hommikukohvi maitses hästi. (:
Täna viisin nii Arabellale kui ka endisele klassiõele lilli. Viimased õnnelikud lõpetajad sel aastal. Päev oli kaunis ja nemad ka. Istusime Arabellega kohvikus ja vaatasime läbi akna, kuidas väntorelitest meloodiaid välja võluti. Müstilised masinad!
* Poogen-poogen periood – suhtumine on paljudesse (pisi)asjadesse ükskõikne. Sääsest elevanti ei tee. Sõnaline väljend oli esialgselt “Mul on poogen”, hiljem muutus see lihtsalt ütluseks “Poogen-poogen”. (Chanti soovitas selle väljendi mul lausa patendeerida.)
Postsecret 4
Kroonlehed mu ümber
Ma köhin üsna hullusti. Ei ole hea. Kuum piparmünditee ohtra sidrunimahlaga paneb keha huugama. Janu on lõpmatu, kuid tee liiga tuline, et seda ahnelt juua.
Mul on öösärk seljas. Ma pole ammu öösärki kandnud. Tavaliselt magan pidžaama või lohmaka T-särgiga. Ent hiljuti leidsin kapist öösärgi, mille linna-vanaema kunagi mulle õmmelda lasi. Ma olin toona meeter nelikümmend pikk. Aga võib olla polnud ka. Ma pole selles mälestuses nii kindel. Igatahes – aastaid hiljem passib see hele lilleline öökleit mulle ikka selga.
Miks ma sellest räägin? (Oh jees… miks küll?) Öösärgis on hoopis teine tunne olla kui pidžaamas. Tütarlapselikum, selliselt Bullerby laste moodi lapselikum, ja vanaemad tulevad meelde. Meenub, kuidas õega maa-vanaema ja -vanaisa suures voodis magasime. Pugesime teki alla ja lugesime raamatuid. Ma lugesin saurusepoisist ja saurusetüdrukust, kes ööseks unne tardusid. Mäletan ka seda, kuidas linna-vanaema pärast vanniskäiku mu juukseid kammis ja värvilise paela patsi sisse punus.
Viimane lonks teed tekitab veelgi suurema janu. Viimane lonks teed maitseb kõige paremini.
Ja ongi nii, nagu arvasin… Hämaruse ja öö saabudes lähevad liikvele need mõtted. Nagu mingi nõks käiks peast läbi. Sügavad, minevikku ja tulevikku vaatavad, sisekaemuslikud, eksistentsiaalsed, igatsevad, olemasolevad ja väljamõeldud Mõtted. Vahel segavad nad uinumist, vahel tihti. Sobran oma hinges, tunnetes, soovides. Mõnikord ma ei tea, millised neist on päris ja millised on luulud.
Teel ööpoodi turgatas, et äkki on mul hingehoidjat vaja. Kes kuulaks ära mu mõtted, needsamad mõtted ja soigumised, ning võtaks need enda hoida, kuni ma vastused leian või midagi. Või jätakski need oma laekasse, et ma ei koormaks end enam, kui vaja pole.
Tegelikult ma natukene olengi seda teinud. Andnud pisukese osa oma hingest hoiule. Aga ma ei tea, kas ma sobivalt luba küsisin või kas tema üleüldse nõustus. Ma ei söandagi seda head inimest nõnda palju tülitada. Ühel hetkel saab küll ja rohkemgi nii mul kui temal. Ma arvan. Ja kes siis tema hinge hoiab?
Tunnen aeg-ajalt, et võtan pidevalt teistelt, ise häbematult vähe vastu andes. Et tahan tähelepanu, kuid mitte viisil „Vaata-vaata mind!”, vaid „Oh, mis nüüd mina…” (sisimas siiski soovides „Vaata-vaata mind ka!”).
Nüüd, mil olen ühe katva kihi sisemiselt Minalt rebinud, näen kaks korda rohkem kihte, mis eemaldamist vajavad enne tuumani jõudmist. Tunnen end piinlikult alasti.
Tänavanurgal õitseb jasmiin.
Kõhh-kõhh!
Kuidas oleks ühe hea raamatu, tassi kohvi ja sooja pirukaga? Väga hästi. Ma siis nii teengi.
Kaks päeva ei rääkinud ma sõnakestki, sest polnud lihtsalt millegagi rääkida. Hääl oli nii ära. Nüüd kähistan seksikalt rääkida ja köhin ebaseksikalt. :P Aga küll pulmadeks terveks saan, poolteist kuud veel aega. Njaa, ma lähen pulma sel suvel. Esimest korda! Aga mitte enda omasse. (Aega on selle kiire asjaga.)
Homme mõtlen, millega ma paar järgmist aastat sisustan. Lähen vist ikka kooli jälle. Nad kutsusid ju. Mõtlen-vaatan-uurin.
Muidu on lilleke.