See, mis toimus, oli jaanipäeva kähkukas, mitte traditsiooniline suvine pööripäev. Viimase minuti ostud, viimasel minutil maale kimamine, kiire grillimine ja lihasöömine (jah, ainult liha, lisanditeta) kuuriukse eest (et väga vihmamärjaks ei saaks), õlleklaasist viinakoksi joomine (ma ise ei võtnud tilkagi alksi), enne keskööd autole uuesti hääled sisse ja linna poole. Ülla-ülla, me veetsime aasta valgeima ja pikima öö klubis möllates. Samas – ei saa kurta, et lõbus polnud.
Vähe sellest, et päev varem tuttav neiu mind klubisse vedas ja seal kella neljani tantsitud sai; et mul hääl pärast seda käiku teadmata kadunuks jäi ja hiigelsuured villid jalgu „kaunistasid”, tuli ka jaaniööl sama tramburai läbi teha. Nii-nii kõrini on juba pidudest ja alksist ja klubidest ja tantsimisest ja rahvamassidest ja kleepuvatest põrandatest ja klaasikildudest ja mürast ja üldse.
————
Tahaks juba ükskord rahulikku igapäevast olemist, kuigi ma ei tea, mida see sisaldama peaks. Ei, natukene ikka tean. Raamatute lugemist päikeselaigus, kiikumist jõe ääres, õhtuseid jalutuskäike, mõnusaid jutuajamisi sõpradega, taevasse vahtimist, pääsukeste piiri-pääritamise kuulamist…
Mulle meeldib päikesesooja naha lõhn.
Kell on kesköö. Taevas on öiselt hallikassinine, selge. Puude mustad kontuurid taeva taustal on kui käärlõiked. Õhtuti, kui linnasumin vaikinud, kuulen aias kõndides ronge kauguses sõitmas. Nüüd juba aastakese meenutab rööpail veerevate rataste kolin Dakit, varem oli see kõigest rong.
Ja keegi ei kinkinudki piibelehti ja ma ei pununudki võilillepärga… Järgmisel aastal siis.
