Liitu meiega, kui sa oled tüdruk ja poisitu. Vot siin.
Tulevane õps
“Sügisel siis tulete õppima,” ütles habemega onu komisjonist ning oligi kõik. Olen tagasi sammaste vahel! Esialgu mitteamtelikult, aga ma olen tagasi. Bioloogiaõpetaja erialal seekord. Mõtlen, kas ongi mõtet magistrivestlusele minna, mis poole tunni pärast toimub. Proovin ikka, saab mis saab. Jee!
Hiljem, kell 12.40.
Magistri vestlus kestis 5 minutit ja peamiselt uuris üks onu kahest,mida ma uuriks ja kuidas ma uuriks ja sedasi. Päh! Lootust pole, aga mis sellest. Polegi vaja. Sest sügisest ootavad mind niikuinii audikad ja kontsud ja muu värk.
Uusi sõnu
- Kaubakastimaja – Tartu kaubamaja.
- Näpuvärd – trükib nii, et ise ka aru ei saa, mis sõnad on.
- Piltpeegel – lihtsalt ilus sõna.
Hetk #3
Tüdruk: “Mul oli kehv-kehv päev.”
Poiss: “Tahad sa sellest rääkida?”
Tüdruk: “Ei.”
Poiss: “Tahad sa niisama rääkida?”
Tüdruk: “Ei taha.”
Poiss: “Mis me siis teeme?”
Tüdruk: “Äkki teeme niimoodi…” ning embab Poissi.
Seda vestlust pole toimunud. Seda ei toimugi. Mitte selles universumis, mitte selles reaalsuses, mitte selles unenäos. Ent tahaks, oi kuidas tahaks!
Tema, nimetagem Teda Pusaks, on tagasi. Tagasi minu horisondil. Ta alustas minuga täna kübervestlust. Ma sain temast üle, aga võin olla taas Tema all, kui silmast silma kohtume. Tahaks, aga… Loe kahte eelmist lõiku uuesti.
Mülkast selgesse vette
Ütlesin ära. Ütlesin kurval häälel, et ma ei saa hakkama, ma ei saa aidata. Sest ma ei suudakski. Tekitasin arvatavasti solvumist, pettumust, ahastust, aga ma ei suuda. Tal on üleüldse suuremat ime vaja kui mina.
Iseenda sihid said selgemaks. Tahan ülikooli tagasi, tahan veel õppida, tahan meelepärast tööd. Ei tohi end alahinnata ega alandada ega liiga odavalt müüa. Tuleb selgeks teha oma hind.
Homsest on parem, märksa parem.
Tagasi alla
Vot nüüd sattusin ma absoluutsesse põhjamülkasse. Ise kukkusin, ise ka välja ronin. Teise inimese meeletu pahameele hinnaga, aga ma ei lase endast orja teha.
Põhjast välja
Et parem hakkaks, tuleb põhjas* ära käia.
Minu jaoks tähendas põhi eile õhtul pisut siidrit Toomel, sisikonda segi rapitavat bassivibratsiooni klubis, palavikuliste külmavärinatega öö otsa voodis vähkremist. Ei olnud hea, paha oli. Sees keeras, tundisn, et varsti öögin kogu sisemuse välja. Küllap see oli kombinatsioonist alks+tümakas+”ise-käid-endaga-halvasti-ümber”.
Ent sellest piisas, et endaga paremini käituma hakata. Et näha, kuidas kõik ei ole halvasti, võiks hullem olla. Et kõik, mis teed, teedki iseendale (nagu E.-I. E. laulab).
Samas soovin tänada Bobikut ja Dakit, kes nähtamatult mulle pai tegid. :)
*Põhjas nagu bottom. Põhjas nagu allakäimine. Põhjas nagu madalal mülkas.
Parem jalg rohelisele
Kui ma kena kopika poetan Marksile, viib ta mu Hummeriga sõitma. Mõtleks, kuu aega on tema käsutuses see suur masin. Päris lahe! Ise poosetaks kah. :P
Ma ei oska jälle otsustada. Kas minna sel nädalavahetusel Pärnusse või mitte. Või minna järgmisel nädalal. Või kunagi hiljem. Tahtmine kursaõdedega kokku saada ja vabalt möllata oli suur, nüüd enam mitte. Kadus ära vastav meeleolu. Esmaspäeval on kaks tähtsat vestlust ka ees, magamata ja pidutsemisest roiuna ei taha sinna minna. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea…
Päevapoliitilistel teemadel kah (erandkorras!). Et politseinikud mängivad pronksmehe juures lauamänge. Las mängivad! See on absoluutselt tobe, et nad üldse peavad seal passima, muarust. Ressursi raiskamine, parem püüdku pätte või trahvigu liiklushuligaane (nt Andrist – irw). Kui mul oleks mänguasjade pood, saadaks ma neile teise lauamänge peale “Reis ümber maailma”, näiteks “Aliase” või Eestimaa-mängu. Või hoopis “Twisteri“, see on maailma kõige naljakam seltskonnamäng. Kujutan ette möödakäijate ja autojuhtide nägusid, kui nad näevad ametirõivas politseinikke üksteise otsas, alla, kõrval, peal ja teabmis poosides veel. :D
Ma olen korra elus mänginud seda. See oli 7-8 aastat tagasi. Läksime umbes kümnepealise seltskonnaga Otepää kanti ühe semu suvilasse. Omaette olemine kõrvalises kohas. Igati suurepärane suvepäev. Meie Suurel Juhil ja Õpetajal oli Twister kaasa võetud. Õhtul hakkasime õhinaga mängima. Algul tundus imelik, kui mõni käsi või jalg tuli kellegi jalge vahelt läbi pista või olid nägupidi tagouotsas või vastu kõhtu või midagi, aga järjest lõbusamaks läks. Kummalistes asendites püsimine väsitas päris ära ja pani jäsemed tudisema või surisema. Aga see käis mängu juurde. Kes kõige kauem vastu pidas, oli tegija. Suveõhtutel oleks see parim meelelahutus, kuid peab kindel olema, et mängijad saavad naljast aru ega hakka pipardama, muidu rikuvad kogu lõbu ära. Keerutage ratast!
Maski taga
Melanhoorsus võtab võimust mu sees. Just niisamuti kui aasta tagasi. Ajab oma pikad juured sügavale mu hinge ja südamesse ja mõistusesse. Sina ei tea seda, sest ma ei näita välja. Ma räägin sinuga ja ütlen, et kõik on korras (kui sa taipad küsida). Ongi. Kõik on korras. Ma hingan ju. Liigun. Räägin. Kuulen. Näen. Tunnen. Jah, tunnen… luulusid. Surmani ristiks kaelas need. Mina ja mu lõputu roosamanna fantaasia. Suurepärane omadus, või lausa võime (kes teab?), kui sa oled kirjanik. Ehk peaksingi hakkama kirjanikuks? Kardan, et mu lood oleksid ühetaolised ja huvitavad vaid mulle endale. Samas – ei välista, et peagi tuleb ehitustööd ette võtta. Bordumajas. Selles roosas, kus melanhoorad kogunevad. Kus melanhoorad pelgupaiga leiavad, sest mujale pole minna. Mu sõrmenukid varsti veritsevad häärberi uksele koputamisest. Palun vabandust. (Siinkohal tahaks ühele inimesele midagi öelda, aga ma ei ütle. Mitte avalikult.)
Täna võiks sooja vihma sadada.
Hetk #2
Liivakell jookseb tagurpidi. Aasta tagasi ujusin-uppusin samuti omaenda tunnetemeres. Seekord on lained väksemad, vaid tasakesi loksuvad vastu rannakive, kuid toovad kaugelt merelt, sügavast põhjast kaasa killud, mis sinna heidetud said. Lootuses, et enam ma neil astudes jalgu ei verista. Jah, mu sammudest ei jää liivale tumepunaseid jälgi, kuid mere soolane vesi paneb kriimustused kipitama.
Tahaksin pageda kohta, kus klaasi pole olemas.