Kõik see vesi…
… mis maha sadas.
Kõik see tuul…
… mis näkku puhus.
Kõik see külm…
… mis ihusse puges.
Kõik see sügis…
… mis ikka kestab.
Lõõtsuvate tuulte varjus
Reede õhtul läksin L.-le maale külla. Pudeli veini, paki krõpsude ja dipikastmega varustatuna läksime edasi ühe tema naabrinna juurde. Seal toimus nö. mtü koosolek. Nad kahekesi tegid mtü, kuhu mindki kutsusid. Käsil oli esimese projekti koostamine. Istusime põrandal, limpsisime veini ja lasime mõtetel joosta. Hästi ja kaugele jooksid need mõtted. Kui vein otsa sai, avasime šampuse ja arutasime edasi. Isegi tormist tingitud elektrikatkestus ei seganud meid. Küünlad põlema ja arutelu kestis hoogselt kella veerand kaheni öösel välja. Uni oli sügav ja magus nagu olema peab.
Hommikul kiusasime T.-d muusikaga: kuulasime muudkui Ursula uut plaati, mis T.-le sugugi ei meeldinud. Lõpuks andsime alla ja panime Dagö peale. Viineripirukaid sai terve plaaditäis küpsetatud. Kohvi jõin kaks tassi, lihtsalt niisama. Külamehed läksid tsiklitega sõitu, mina ja L. tulime linna. Sellega kahjuks mu meelelahutuslik osa sai läbi, sest ees ootas õppetöö… ja seda on veel ja veel.
Avameelselt aknest
Räägin nüüd ära, kuidas lood on. Ja rohkem seda teemat ei käsitle.
Teismeikka jõudes tekkisid mul vistrikud nagu pubekatel ikka. Olin siis umbes 13-14aastane. Alguses polnud probleemi, kuid aja jooksul muutus mu nägu hullemaks. Ema ostis poest erinevaid näohooldustooteid, mis pidid vistrikud ära kaotama. Mõni vahend aitas rohkem, mõni vähem, kuid probleem ei kadunud.
Põhikooli lõpus-gümnaasiumi alguses hakkas akne juba mu enesehinnangut mõjutama. See kestab siiani. On perioode, mil ma ei taha ega julge tänavatelgi liikuda, sest otsmikul ja põskedel on suured muhu sarnased punnid ja punased laigud, mis paranevad pikka aega. Ei taha, et teised mind näeks. Isegi peeglisse ei taha vaadata. Siis ma peangi end kõige koledamaks inimeseks üldse ja enesehinnang kukub kolinal. Siis tundub kõik nii halvasti ja valesti olevat. Lootusetus on hinges.
Kuus aastat tagasi otsustasin midagi ette võtta ja panin aja kinni nahaarsti juurde. Esimese asjana tarvitasin purkide viisi antibiootikume. Edasi tulid kreemid, salvid, geelid, vedelikud, mida tuli iga päev näole määrida. Mõni vahend tegi algul asja hullemaks (see on tavaline) ja pärast paremaks, kuid pikemaajalist efektiivset mõju ei avaldanud miski.
Umbes kolm aastat aastat tagasi arvas arst, et ei jää muud üle, kui proovida teatuid kangeid tablette. Neid pidin võtma 4-5 tükki päevas, neil oli mitmeid kõrvalmõjusid (näonaha tundlikkus, silmade ja huulte kuivus) ja kuur kestis ligi pool aastat. Need rohud aitasid tõesti, sest juba kuuri ajal muutus näonahk märksa puhtamaks, siledamaks ja vistrikke ei tulnud enam. Sain lõplikult lahti vistrikest selja peal, enam pole seal midagi olnud. Tulemus püsis umbes pool aastat, siis hakkas akne uuesti ägenema. Tegin sama kuuri uuesti läbi. Kõik läks samamoodi: akne taandus, tulemus püsis ligi aasta.
Sel suvel hakkas olukord taas halvenema. Teatud põhjustel ma ei saanud varem arsti juurde minna, kui alles neljapäeval. Arst vaatas mu haiguslugu ja nägu ja ütles, et tuleb uuesti neid tablette proovida. Kuulun nende 20% inimeste hulka, kes peavad kuuri korduvalt läbima.
Kuus aastat vaeva ja kannatust, hinnanguliselt paarkümmend tuhat krooni, pisaraid ja psüühilist pinget – seda tähendab akne minu jaoks.
Tagasi puberteeti
Natuke nutune on olla. Käisin arsti juures, ta vaatas mind ja ütles, et tuleb uuesti (kolmandat korda!) alustada ravikuuriga, mis tähendab kopsakat väljaminekut ja vereproovide andmist. Vereproovide andmise vastu pole mul midagi, harjunud juba, ei karda ega minesta ära. Aga et kogu see jant jälle pihta hakkab… kas tõesti muud võimalust ei ole? Ma ei jaksa enam selline olla. Tahan ka rõõmus ja roosa neiu olla…
Hetk #22
Siin ma siis istun. Plaaster vasaku veeni peal. Ilus soe, tumepunane veri voolas. Vereproovide jaoks.
Käisin arsti juures. Algab uuesti see, mis kaks korda juba olnud. Kuudepikkune rohtude neelamine. Suured lillakasroosad kapslid, viis tükki päevas, maksavad palju. Sest ma tahan olla rõõmus ja roosa ja ilus noor neiu, mitte nagu pubekas ja oma näonaha pärast pidevalt põdeda.
Ära tulles nuuksusin veidi. Hetkeks valgusid silmad pisaraid täis. Ma ei jaksa enam kole olla. Samas tean, et olukord paraneb. Iseasi, kui kauaks seekord ja millise vaevaga.
——
Sõber pole enam hädas. Tundub, et asi on selleks korraks lahenenud. Hea seegi.
Kaks sõna
Juhtum saab vist läbi. Sõber saabub peagi tagasi ja loodetavasti on asi jokk. Nii hea meel! :)
Kui enda asjad nüüd kraavi ei kisuks, vaid ikka edukalt läheks…
Minevik on vaid korrus kõrgemal
Laupäeva õhtu tõi kaasa juhusliku ja ootamatu kohtumise minevikust pärit inimesega. Trehvasin kokku vana semu I.-ga, kes oli ka mu esimene kiindumus (see a-sõna, tead ju küll).
Me polnud aastaid näinud ega suhelnud, kuid ma teadsin umbkaudu, mis elu ta elab. Elabki nii, nagu arvasin. Minul pole õigust midagi öelda, kuigi salamisi tuli tahtmine teda uuesti teistsugusele teele suunata. Ei-ei, see pole siiski minu mure. Täiskasvanud inimene – ise teab, mis teeb. Ja kui ta on niimoodi rahul, siis olgu nii.
Vanad haavad ei rebenenud, vana arm ei hakanud roostetama, ei liblikaid kõhus ega midagi. Ainult mälestused möödunud päevadest tulid meelde. Ent seegi näis ähmane, nagu väljamõeldud.
Ta rääkis oma elust, mina enda omast. Rääkisime vanast seltskonnast, kes aastaid tagasi laiali pudenes. Rääkisime vanadest toredatest aegadest. Naersime. Tegime niisama nalja. Rääkisime tühjast-tähjast.
Tema jõi sõpradega viina ja pitse kokku lüües ajas kanget vett minu pükstele, korduvalt. Lõpuks ma lõhnasin nende sigaretisuitsu ja viina ja I. puudutuste järele. Jah, ta käed kallistasid mind, ta käsi oli ümber mu õla, ta käsi oli mu põlvel. Ta puudutused ei olnud võõrad, pigem omad. Ta oli mu ligi, kuid see ei tähendanud midagi. Ei pidanudki midagi tähendama, sest temal on tüdruk olemas ja mina teda enam ei tahagi. Liiga eri suundades oleme läinud.
Mul on hea meel, et ma teda nägin. Mul on hea meel, et ma temast üle olen saanud, nii et taaskohtumine mind katki ei käristanud. Mul on hea meel, et ta oma eluga on rahul (kuigi mina sellest aru ei saa, aga ma lepin sellega. Temast oleks võinud midagi enamat saada.) Mul on hea meel, et minevik on minevik. Ja et oleks pole alati olemas.
Väiksed pöörded toimunus
Bambusele me siiski veerema ei lähe. Otsustasime ilma ja muude asjaolude tõttu oma hullumeelsest plaanist loobuda. Pealegi, ma ei tahaks end mingil moel vigastada. Terve mõistus eelkõige. Nii et, Keku, sa ära pabista mu pärast. ;) Kui väga sajune pole, siis teiste uunikume vaatama lähen küll. Ja täna on viimane võimalus oma kaelakaarti lehvitades tasuta sisse pääseda erinevatele pidudele. Kui jaksu ja tuju veel on…
Tudengipäevad on seni kenasti läinud. Küsimusvõistlusest võeti aktiivselt osa, ka isetegevuslik Prügi kunstiks läks hästi. Ma meisterdasin endale kõrvarõngad, nahast randmepaela, maalisin kivi ja oma ringile sildi. Korraks sattusin kuulama Alaska Gavinit (Siltsa, ta on väga hea!), rokkisin Genialistide (alati tasemel) saatel, eile pisut ka Ursula (ta on endiselt armas :) taktis. Tudengivaim on sombuse ilma eest pisut varju pugenud.
Juhtum pole paremuse poole liikunud. Lihtsalt ootame ja loodame. Potsataja, aitäh sulle, oled hea inimene!
Hetk #21
Sõber on hädas. Midagi teha ei saa. Meie käed on seotud. Vaid loota ja oodata, et kõik hästi läheks… Raske on, väga raske.
Kuidas toetada murest murtud, valutava hingega sõbrannat, kellel on kõige raskem? Arvasin, et nüüd läheb vaid paremuse poole, sest läks ju. Ja siis selline juhtum. Ei suuda, ei oska, ei tea, kuidas… Sõnu, mida öelda, pole. Tõmbun endasse, tahaks isegi lohutust, ent lohutajat pole. Ma tunnen, et vean oma sõpru alt, kui nad mind vajavad.
Tahaks eemale kõigist hädadest, sest neid on niikuinii pidevalt iga nurga taga varitsemas.
Nii ja naa on lood
Väike maailma on pahupidi pööratud. Mis enne oli hästi, ei ole enam hästi, vaid väga-väga halvasti. Minu asjad on justkui hästi, aga paha vari on kõige kohal. Ja midagi teha ei saa, ainult oodata. Ei oska midagi teha, käed on seotud.
Homme on hull-hull päev. Mina ja kaks mu töökaaslast… me lähme Bambusele võistlema. Täiesti hull idee! Rulluiskudel, ja ma ei oska sõitagi! See saab hale ja tobe olema, või haledalt naljakas. Ei kujuta ette, mismoodi me seal üldse midagi teeme. Segane noh. Ärge naerge me üle, kui asfaltil käntsa käime.
Ma tulen tagasi, kui mahti on ja asjad ehk paremuse poole liikunud. Seniks sügist.