Omamoodi armas oli vaadata, kuidas tänases loengus tudengid magasid. Tavaliselt on tukkujaid paar tükki selle suure seltskonna peale, aga täna oli neid kümmekond. Pea lauale toetatud, kel konspekt, kel käed, kel jakk padjaks. Magasid rahulikult…
Endal on ka uni. Liiga vähe und olen saanud. Nii jääb ka projekt tegemata… Eksamiks korralikumalt õppimata… Sõbrannatamine lükkub edasi… Ma lähen ja tukun nüüd tunnikese, et paar tundi hiljem uuesti magama minna.
Tartu Loodusmaja loodusmatkaring korraldab 17. novembril retke Käbliku matkarajale. Osa võtma on oodatud Tartu koolide 5.-12. klasside õpilased. Väljasõit on Tartu bussijaamast kell 13.50. Tagasi Tartusse jõuame umbes kell 19-20. Bussisõit edasi-tagasi maksab umbes 35 krooni. Pärast retke joome kamina ääres sooja teed (võileivad ise kaasa võtta) ja räägime matkamisest.
Teave ja registreerimine: eva-liisa.orula@teec.ee või tel 5342 2139.
———
Seda teavet võib vabalt levitada Tartu koolinoorte hulgas. Ent retkele pääsejate arv on piiratud. Aitäh tähelepanu eest! (:
Mida mõtleb õppejõud, kui ta näeb, et ümbertehtud kodutöö on teele saadetud kell 1:25? Sest just sellisel kellaajal saatsin ma ära töölehe, mille tähtaeg oli paar nädalat tagasi, aga mille ma pidin esmaspäevaks ümber tegema. Paar tundi varem saatsin samale õppejõule ka teise kodutöö, mille tähtaeg oli nädal tagasi. Vähemalt ma tegin ära.
Esmaspäeval kell 10 on seminar, milleks oli vaja lugeda 5 seadust ja õigusakti ning koostada nende kohta küsimused. Muidugi pole ma seda jõudnud, nii et seminari asemel lähen hoopis koosolekule. :P
Tundub, et ma ei tee asju enam mitte viimasel minutil, vaid viimastest järgmistel minutitel.
Tere november,
sa sügistalvekuu. Väheke päikest, väheke tuult, väheke lund, väheke vihma, väheke sooja, väheke külma, väheke seda ja teist. Sa ei tea ise ka kes sa oled, ega ju? Nagu minagi. Ma ei tea, kes ma olla tahan. Ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, kes olema peaksin.
Kord tunnen enam-vähem rahulolu oma tegemistes ja mõtetes. Kord olen ebakindel kui sohu ehitatud linnus. Ma ei tea, mida tahan. Ma ei tea, kas ma tean, mida ma tean või ei tea. Ma ei suuda otsustada, sest miski ei huvita. Peas olevad ideed kaovad. Vaimusilmas suurepärasena tundunud pilt iseendast koondub ebalevaks punktiks. … Võiksin lõputult rääkida, milline ma olen ja olla tahaksin ning vastupidi.
Kuidas saavutada “vähem mõtteid, rohkem tegusid”?
Kui siin praegu oleks keegi, kes mu kaissu võtaks, siis ma ei viriseks. Ma isegi ei räägiks. Ma lihtsalt oleks ja laseks ennast hoida.
Kui ma praegu alla annan, kukub kõik kokku.
Ega vist ei olegi varem olnud sellist olukorda, et ma olen sõpruskonnast peaaegu, et ainsana vallaline (niivõrd, kui sellist sõna 20selt üldse kasutada tohib, eks). Kummaline on.
Nii kirjutab Liis. Nii tunneb ja mõtleb tema. Nii tunnen ja mõtlen mina ka. Rohkem pole vaja öelda.
“I have all the time in the world…” kostub sülearvutist, mille taga kaks meestudengit asjatavad. Neil peaks praks olema. Ma ei tea, kas nad teevad praksitööd või kuulavad niisama muusikat. Aga muusikat kuulevad kõik. Hea valik. Ma tahakski elada muusika sees. Siis poleks mind olemas nii nagu olen. Oleksin midagi paremat.
Kiire ülevaade möödunud nädalast on selline…
Möödunud kolmapäev. Fox käis Tartus eksamit tegemas. Õhtul saime kokku, sõime salatit, jõime khm… viint, käisime ööklubis. Esinesid DJ-d ja Vennaskond, tantsisime. Öösel sadas lund. Koju jõudsin kell 3.
Möödunud reede. Silja käis Tartus. Wildes esines The Soul Hustlers ehk DJ Hereill (mu lemmik-DJ nüüdsest) ja Alaska Gavin Kalan (ka uus lemmik). Jämmisime mõnuga, tantsisime natukene. Pärast läksime neljakesi Zavoodi, mis meenutas Musta Augu põhja – kõik inimesed olid sinna sattunud. Istusime baarileti ääres, ajasime juttu omavahel ja võõrastega. Mina ostsin parema ligipääsetavuse tõttu ühele kenale mehele ja ühele sassis juustega kutile jooke-suitsu. Teenisin sellega 10 krooni jootraha. Sassis juustega kutiga olin sunnitud veidi amelema, sest möödasaaliv rahvas pressis peale, kui ta muga juttu ajas :P Enne kella 5 tulime Siljaga tulema. Uni oli hea. Laupäeval saatsin Silja bussi peale, mis ta koju viis.
Nädalavahetus. Magasin ja olin unine ja üritasin õppida. Vaatasin, kuidas tähed tantsivad. Ilusasti tantsivad.
Teisipäeval oli mul paha olla. No ei tundnud end sugugi hästi. Õppida seepärast ei saanud eriti. Täna oli magistrantuuri esimene eksam. Ei läinud hästi, sain E. Oleksin suutnud palju parema hinde saada. :( Nüüd mossitan ja ei taha mõeldagi, kui palju asju mul vaja on teha. Nii koolis kui tööl. Olen väsinud ja tahan ainult lumehanges magada…
Vabandan, tiheda lumesaju tõttu suletud. :)
(Tegelikult pole mul lihtsalt nii palju aega, et siia kirjutada, mis eelmisel nädalal kõik toimus. Koolis on kiired ajad – eksamid ja nii.)
Silja tuleb täna Tartusse ja me lähme Gavinit kuulama-vaatama-vännama. :)
Kaks pastakat olen kahe kuuga tühjaks kirjutanud. Täna said nad mõlemad otsa. Roheline pastakas on veel täis kirjutamisjõus, aga ma ei kirjuta sellega. Rohelise pastakaga teen ma järjekorranumbreid ja tärne ja punkte loeteludes. Ja tõmban pealkirjadele ja alapealkirjadele jooni alla. Et oleks selgem, kus ja mis.
Mul on uut pastakat vaja. Ma tean, kust poest meelepärase saan. Maksab 5 krooni. Septembris ma otsisin poodidest oma vanu lemmikuid, aga ei leidnud. Leidsin ühe teise hea pastaka, mille nüüdki ostan.
Kiiresti kirjutades lähevad tähed sassi. e on nagu i; u ja v võivad olla sarnased, samuti k ja h ning r ja s; õ-l pole korralikku katust. Aga teised ütlevad ikka, et mul on nii selge käekiri. Ses suhtes küll, et ma kirjutan üsna suurelt, eelistan ammust ajast suure ruuduga paberit joonelisele ja väikse ruuduga paberile. Väikselt kirjutada tundub raskem, aeglasem ja tekst tuleks liiga tihe.
Mulle meeldib tekitada mingi süsteem oma konspektides. Vahel tuleb see ühtemoodi, vahel erinev. Kord parem, kord kehvem. Sirvisin gümnaasiumiaegseid vihikuid, juba seal märkasin samasugust süsteemi, nagu praegu kasutan. Ise ei mäleta, millal see alguse sai. Või kuidas. Või miks. See lihtsalt on olemas.
Ainult… veidi ilusamat käekirja tahaks. Vahel. (: