Hetk #25

Posted on by

Ma olen seest tühi. Kest on kange. Isegi kaja pole minus enam. Nii väsinud, nii tülpinud, nii maatasa end teinud (tehtud). Millal saabub pääsemine?

Täna käisin Rakveres. Üks mu lemmiklinnadest. Bussiga mööda tänavaid tiirutades silitasin pilguga kõike, mis vaateulatusse jäi. Mõtlesin seda, mida tavaliselt kodulinna naastes mõtlen. “Minu armas linn! Nii hea on siin olla.” Peaaegu kui kodu, teine kodu.

Olen Rakveres käinud loetud korrad, teisel korral lausa elasin seal viis päeva. Siis saigi see väike mägine linnake mulle kalliks. Lihtsalt niisama. Põhjus ei peitu isegi mitte inimestes. Ikka linnas. Ma võiksin seal elada.

Seal on ka minu kõige lemmikum kohvik. Oh, kuidas hing ihkas sinna minna, võtta tassike kõige maitsvamata kohvi ja tükike suussulavat kooki ning akna all lund oodata. Ma ei saanud… Toimus ekskursioon, vaba aega ei antud.

Kui lumi maas, tahaksin talvises Rakveres ära käia. Et tema mõnusas atmosfääris veenduda. Ma lähen veel tagasi.

Nüüd sain ma otsa…

Posted on by

Elu on ikka paras värd küll. Minu elu. Või olen ma ise? Ma ei saa taaskord hakkama. Mitte millegagi.

Kriitika, mille osaks täna sain, oli mõeldud konstruktiivsena, kuid mulle mõjus destruktiivsena. Ma ei suutnud meenutada, kas kriitika mulle kunagi konstruktiivselt on mõjunud. Kuskil mu peas on lühis, mis mu täiesti apaatseks muudab sellistel juhtudel. Nüüd on mul tahtmist ja energiat asjadega tegeleda veel vähem. Pigem kaoks urgu ja ei tulekski enam välja. Mitte enne kevadet. Aga pean, kui olen ise huvi üles näidanud. Ja tahan ka, tegelikult. Ainult… noh jah, ma ei tea… Ma olen valesti.

Vasak silm, raisk, tõmbleb hommikust saati.

9.korrus, A-tiib

Posted on by

Taaskord külastas Fox Tartut. Eile sain tema ja ta sõpradega kokku.

Meil oli sõbrapäev, sest Fox kinkis oma kallitele sõpradele pildiraamatu. Ainuke meeshing seltskonnas ei suutnud isegi selgituste järel aru saada, miks Fox need kingitused tegi. Kõhud kõveras, lugesime neisse kirjutatud pühendusi. Mis siis, et käekiri on Foxil nagu on, soovid tulid südamest.

Fox ei suutnud vastu panna interneti-kiusatusele. Seepeale ütles K. niimoodi.

Mängisime Eestimaa-mängu. Meeletult “tarkust” sai jagatud, näiteks lambad on ainult emased, isane lammas on orikas ja isane kits põder. Hullumeelselt lärmakad ja vaimukad tudengid. Muhhaahhaahaa!

Vanad head tudengiajad tulid meelde. Nagu polekski paari aastat vahel olnud, mis meie seltskonna mööda ilma laiali pillutanud. Fox ütles juba aegu tagasi, et õige sõprus on siis, kui kohtudes jätkatakse sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. Nii see on alati olnud ja nii ka jääb.

Helin

Posted on by

Eile oli üks esimestest kordadest. Tellisin esimest korda elus mobiilile helina. Kuna mu telefon ei lase polüsid tellida (või ma ka ei tea, nagu saaks, aga…), siis tellisin mono. Käsi sügeles juba pikemat aega ühe meloodia järele. Raiskasin kümneka, et telefon vilistaks The Who lugu “Who are you”, kui keegi helistama juhtub. Pole just suurem asi helin, aga kui seda oli minu pisukeseks rahuloluks vaja, siis las olla. (:

Sissepoole

Posted on by

Jagan end vähem ja vähem. Hoian rohkem endale, sest sisemine maailm on kahanenud väiksemaks kui näiteks suvel oli. Tibatillukeseks. Sisaldab kohustuslikke tehnilisi elemente, need hõlmavad nii mahuliselt kui kaaluliselt suurema osa. Sisaldab mikroskoopilise osa vabalt valitud teatraalseid elemente, mille esinemissagedus ja kestvus on minimaalsed. Unistused on vegeteerimisrežiimile lülitatud, loomingulisus samuti.

Üksikud harvad hetked, mil te arvate nägevat naeratust, sädet silmis, rõõmsat olekut, on petlikud. Võimalik, et need nähtused esinevad, kuid seda kõigest millisekundite jooksul. Pinnavirvendused, udu, ähmased kujutised, silmapetted, valguse ja varjude mängud, peeglitrikid – pigem näeb kõike seda kui tõelist pilti.

Tahan seda oranži tuba, kus too lokkidega poiss mind ootab.

(Kehv uni jätab jälje.)

((Ja toodab mingit ümber nurga teksti. ?))

Liisa

Posted on by

Nurr, palun paisid… ja kallistusi… Kuni veel jõuab. Aeg saab otsa. 19:19. Sul on veel aega 4 tundi ja 41 minutit.

(Palun, nurr, palun, mul on seda vaja. Seda natukest tagasihoidlikku tähelepanu. Muidu ma mõtlen end negatiivseid mõtteid otsast otsani täis.)

Poolel mu nimel on täna päev. Ta tahab kooki ja kohvi. Ta tahab tähelepanu, sest on niigi teisel kohal. See märkamatum, unustatum, tõrjutum. Aga ta on ka mina, osake mitmetahulisest minust.

Aitäh neile, kes juba on teinud pai! Ma nurrun vaikselt selle valgel nagu miisu.

Hetk #24

Posted on by

Nurun täna paisid. Kallistusest ka ära ei ütle. Siiani olen saanud viis virtuaalset paid ja ühe reaalse kallistuse. Nurr, ma vajan veel… Tehke must välja, enne kui Must Auk mu neelab. Soovige ilusat kuniks tänast on.

Poolel nimel on täna päev…

Õhtul on kavas kook ja kohvi ja tantsusaade. Iseenda ja oma nimede seltsis.

Mina kui sooda

Posted on by

Olen ikka paras sooda küll. Tõmblen siin-seal asjatult ringi, selle asemel et keskenduda olulistele asjadele. Nagu näiteks retke korraldamine, eksamiks õppimine, seminariks valmistumine. Mis mina teen? Uurin, miks töö e-postkasti pole kaks päeva ühtegi kirja tulnud. Unustan kirjutada avalduse, kuigi seda alles tund aega varem teha lubasin. Toidupoodi minnes ei avanenud uksed, mistõttu arvasin, et minul on midagi viga, aga kindlasti oli probleem ustes. Mõtlen pidevalt, mida teha on vaja, aga saaks siis tehtud ka midagi… Keskendumishäired, väsimus, liigne muretsemine?

Silja arvas, et see on hetkeline segadus, mis põhjustatud üleväsimusest. Ta soovitas mul õhtul ülbelt magama minna ja mitte ühelegi kohustusele mõelda. Tark ja õige soovitus. Ja mis mina tegin? Tegin tassi kohvi (sest tee on otsas) ja hakkasin eksamiks õppima (sest tolle hetkeni polnud ridagi loetud). Kui kell oli 00:43, tegin pausi ja kirjutasin selle postituse. Pesin näo puhtaks ja hakkasin „Sõpru” vaatama (tegelikult ma tean küll, miks ma ühelgi õhtul varem magama ei jõua).

Kell 01:44. Vaatan veel ainekavad üle ja siis on tagumine aeg teki ja padja vahele pugeda.