Category Archives: Igapäevane

Igapäevased tegemised ja mõtted.

Nii mõndagi uut septembrikuus

Posted on by

On esimene september, tavapärane uute alguste aeg. Uus kooliaasta, uus töö hooaeg, uus koroonasügis, uus telehooaeg, uus trennihooaeg. Kas ka uute lubaduste andmiste aeg nagu esimene jaanuar? Või võiks esimene september olla hoopis uute harjumuste juurutamise aeg, mitte suure hurraaga antud lubaduste aeg?

Olen alates maikuust püüdnud oma harjumusi jälgida, muuta, uusi juurutada. Ikka selleks, et mu enda elu ja olu oleks mõnusam, parem, tervislikum. Ei lähe see niisama lihtsalt, olgugi et osalesin vastaval veebikursusel ja materjale, soovitusi, praktikaid jalaga segada. Ikka see enesedistsipliin kipub alt vedama… Või on see mõtteviis? Mul selleteemaline (mitte just kõige parem) raamat veel lugemisel. Tuleb juurde lugeda, nagu ka arengutreenerid soovitasid.

“Kõik on uus septembrikuus…” Uus kord näeb ette maski kandmise ja COVIDi tõendi näitamise, jätkuvalt tuleb olla ettevaatlik, et mitte jääda haigeks ja mitte levitada haigust. Ükskõik siis millist haigust. Ega need tõved pole ju ilmast kadunud ja käivad nad ikka mööda inimesi, mitte kive ja kände.

Häid uusi harjumusi!

Mulle meeldib

Posted on by

Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värskete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).

Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.

Ah nii siis maitsebki COVID-19…

Posted on by

See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.

Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.

Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…

Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.

Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.

Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.

Kuidas ma tagasi Kuu peale kipun

Posted on by

Viimane pool aastat on igapäevaselt komistuskive täis olnud. Neid jagub veel pikaks ajaks. Ma pole küll ühtegi aastahoroskoopi lugenud, aga olen kindel, et need ei ennusta nii keerulist aastat, kui ma tean tulevat. Sest ma tean, et tuleb.

Töö juures muutuvad olukorrad järjest pingelisemaks. Kui keegi pakuks mulle samaväärse palgaga meeldivat ja vähema vastutusega tööd, ma läheks kohe. Ma olen väsinud huntkriimsilm olemast ja valitsevast korralagedusest ja arusaamatustest. (Mõned head kolleegid aitavad vastu pidada.)

Majanduslikult pingeline seis ka ei kao kuhugi. Ma püüan olla kokkuhoidlik, kuid on asju, millest ma pole nõus loobuma (trenn, soe lõunasöök, natukene meelelahutust).

Kulude suurus tekitas pingeid ka burleskirühmas. See ala nõuab blingi, mis paraku maksab üksjagu. Kui on valida, kas ostan uued tantsukingad, kulda ja karda või söön kuu lõpuni, siis ma ikka eelistan süüa. Tunnen, et show korraldajad ootavad algajatelt proffide taset. Mina ei suuda sellistele ootustele vastata.

Tead, et ma pole oma kahte pikaajalisemat sõbrannat selle aastanumbri sees veel kordagi näinud? Kohtusime viimati pärast jõule. Aastavahetuse veetsin üksinda kodus, sest mul oli tol päeval paha olla. Ja nüüd me polegi trehvanud. See pole hea. Samas olen kokku saanud mõne sõbraga, kellega polnud tükk aega trehvanud :)

Aga ma olen saanud tantsida! Nii-nii mõnus oli üle pika aja swingida. Mul on üks lemmiktantsupartner tekkinud… Talle vist ka meeldib minuga tantsida.

Ja kinos olen käinud kolm korda! Olen selle aastanumbri sees ainult mitmele Oscarile kandideerinud filme vaadanud. Kõik olid omal moel väga head ja mõnda kujukest väärt.

Ja mul on armas õekene, kes mind on aidanud ja toeks olnud.

Ja Sepalt sain eelmise suve pilte… Küll ma olin ilus punapea.

* Mõni ime, et ma kogu selles tohuvabohus tagasi kuu peale kipun, kui ma sealt kukkunud olen.

2014

Posted on by

2014. aasta saab kohe läbi. See oli mu jaoks raske aasta. Kaotasin nii mõndagi, ka iseenda. Kõikide nende suurte ja väikeste mõõnade ja kaotuste vahel oli siiski ka häid hetki.

  • Burleskitarid. Ma ei tea, kas see oli juhus või saatus, et ma 2013. aastal burleskitrenni läksin, aga ma ei kahetse sugugi. Sain seal tuttavaks imetoredate naistega. Kohtume kaks korda nädalas trennis ja see on alati tore. Maikuus toimunud esinemine oli väga lahe! Nii trenn ise kui ka need naised aitavad mõneks ajaks kõik mured unustada.
  • Swingtants. Septembris otsustasin katsetada järjekordset tantsustiili. Mulle hakkas see kohe meeldima ning nüüd oskan jälle midagi uut. Ka seal tantsukursusel on tore seltskond ning sõbralikud treenerid. Ja tantsida on hea!
  • Jooksmine. Seni olin vaid mõelnud, kuid tänavu tegin ära. Hakkasin suvel jooksmas käima. Kui endale sobiva rütmi sisse sain, siis oli see üsna mõnus enda jaoks võetud aeg. Aega läks, aga asja sai.
  • Sõbrad. Võib olla ma ei oska eriti hästi sõber olla või sõprust vastu võtta, kui mul endal raske, aga tegelikult on mul ikkagi head sõbrad olemas. Mõne inimese toetav sõna on päris oluliseks muutunud. Jajaa, ma mõtlen sind ka.
  • Üks mereäärne aed. Aasta esimeses pooles oli mul aeg-ajalt võimalus põgeneda ühte mereäärsesse aeda. Sain seal rahulikult olla ja vastu kive loksuvaid laineid vaadata. Tõsi, nüüd on selles aias veedetud aega liiga hingekriipiv meenutada.
  • Tööalaselt on ka mõned õnnestumised: rahvusvahelise projekti lõpetamine, mõned õnnestunud sündmused, toredate vabatahtlike seltskond, noore looduskaitsja märgi saanud endised õpilased (käisid mul jõulupühade ajal külas ka), et veel ikka töökoht olemas on.

Täna olen üksinda kodus nagu jõululaupäevalgi. Ainult et täna on mul kehv olla, endiselt köhin ja väike palavik on ka. Loodan, et uus aasta toob mulle rohkem tervist. Muus osas ma ei oska midagi arvata. Tuleb kuidagi hakkama saada.

Rahulikku aastavahetust!

Sügis jätkub

Posted on by

Sügis on kohal, ta on igal pool. Nii õues kui toas, nii argistes tegemistes kui ka meeleolus.

Kas olen siis saanud teha seda, millest kuu aega tagasi mõtlesin? Jah, olen küll.

On uusi raamatuid, mis ootavad lugemist. (Tänan siinkohal Tartu linnavalitsust, kes mind lisaks muuseumitöötaja tänukirjale ka raamatupoe kinkekaartidega tunnustas.) Täna hakkasin lugema meenutusi Urmas Alenderist.

Paar nädalat tagasi pesin ka köögiakna ära.

Ostsin uued teksapüksid. Selgus, et skinny jeans ja slim lõige ei sobi mulle üldse. Sobivaim lõige on straight. Aitäh emale, kes vahel aitab sobivad rõivad välja valida!

Uue jaki ostsin ka. Tumepunane kunstnahast jakk, sobib suurepäraselt mu punaste saabastega.

Oktoobris hakkasin uuesti trennis käima. Praegu kaks korda nädalas, aeroobika pluss lihastrenn. Järgmisest nädalast lähen seltskonnatantsu kursusele. Ainult kümme aastat võttis aega, et selleks tantsupartner leida!

Kinos olen käinud lausa kolm korda.

Ühe korra vedasin end ka muusikaõhtule.

Massaaži olen saanud kaks korda. Seljavalude leevendamise eesmärgil.

Ainult et nüüd on tekkinud uus terviseprobleem, millele loodetavasti perearst seletuse leiab ning ravi ka.

Kui veel sooja pesa ka leiaks, oleks täitsa hästi.