Login siia nii harva sisse, et teengi ainult WordPressi uuendusi. Kirjutamiseni üldse ei jõua. Vahel ikka mõtlen, et tahaks ja võiks kirjutada. Kasvõi niisama väljamõeldud asju. Lihtsalt et kirjutada …

Kui ma tikku põlema panen, hoian seda pöidla ja keskmise sõrmega.

Mul oli spontaanne mõte minna Stockholmi burleskifestivalile, piletki oli ostetud ja sooduspakkumine edasi-tagasi reisiks olemas. Ja väike ootusärevus hinges, sest saan siit natukeseks ajaks minema. Põgeneda täiskasvanute muinasjutumaailma.

Reede õhtul nutsin sisemiselt krokodillipisaraid, et uhke teatrisaali asemel leban kodus diivanil, glamuurse ja pöörase show asemele vaatan telerist juba teab mitmendat korda filmi “Notting Hill”.

Vaba reede küsimise asemel aga õnnestus mul välja võidelda kahenädalane puhkus novembris. Ma pean lõpuks iseenda peale mõtlema ja tegema seda, mis minul silmad särama paneb ja rõõmu toob.

Ma loodan, et november tuleb sama ilus kui samanimelise filmi visuaalne pool.

Sel aastal on sügis värviline: sinine, hall, sinakashall, punane, kollane, roheline…

Vahelduseks on tore näha, et puulehed on kirjud, mitte ei muutu ainult kollaseks. Küllap ilmal on selles oma osa. Tegelikult ikka kindlalt. Kliimamuutused muudavad ju kogu loodust mingil määral.

Esimese hobukastani korjasin ka taskusse. Hea mudida, kui kindad koju ununenud ja sõrmed külmetavad.

Eks näis, mida see sügis veel pakub.

Päevad, nädalad ja kuud mööduvad ning mina ei mõista ikka magada. Isegi mitte siis, kui olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud, kui järgmisel hommikul on vaja varakult ärgata, kui üleval olemiseks mõjuvat põhjust ei ole. Lihtsalt olen ega maga. Ei oska, ei mõista…

Sel nädalavahetusel muutub ilm sama sagedasti kui telekapuldiga kanaleid klõpsides, kui midagi vaadata ei ole. Kord on sinine taevas, siis jälle hallid pilved ja õhus keerlevad lumehelbed. Majanurga taha, kuhu päike ei ulatu, tekib rohetama hakkava muru ja katva lumevaiba vahele piir nagu muinasjutus 12 kuust. Ühel hetkel on nii, teisel naa.

Minu elu on jätkuvalt ühel hetkel nii, teisel naa. Vahel on suur rahulolematus, siis tundub, et ehk pole häda midagi. Samas pole sisemist rahulolu, et niimoodi võikski jätkuda. Pole ka seda imetabast südamehäält ega kõhutunnet, mis aitaks taaskord suuri otsuseid teha. Ma oma minemistega olen varsti vist nagu naljanumber… No ei leia seda, mis paneks silmad särama ja tekitaks äratundmisrõõmu. Ja pole jaksu ja aega ja nii edasi… Selline lõputu nõiaring.

Tuul tõusis
Ja õhk sai vihmalõhna täis

Kirjutasin mõni aeg tagasi ennustusest. Mis siis 2. märtsil juhtus?

Sel päeval oleksin võinud koju jääda. Päev möödus nagu vati sees. Olin täielik udupea. Kuna ennelõunal sai telefoniaku tühjaks, siis ei teadnud ma ka kellaaega ning unustasin ära ühe kohtumise. Teisele napilt jõudsin.

Kuna suurem osa tööpäevast olin telefonita, siis võis juhtuda, et mõni oluline kõne jäi saamata. Muidu küll midagi suurt ja tähenduslikku ei uuhtunud. Või juhtus, aga mõju jõuab minuni hiljem?

Ühesõnaga – oli üks udune päev, ei muud.

14. veebruaril 2015 nägin ma üht märki, mis tundus olevat kui ennustus. See oli numbrikombinatsioon 2316. Vaatame, mida toob selle aasta 2. märts…