Räägin nüüd ära, kuidas lood on. Ja rohkem seda teemat ei käsitle.

Teismeikka jõudes tekkisid mul vistrikud nagu pubekatel ikka. Olin siis umbes 13-14aastane. Alguses polnud probleemi, kuid aja jooksul muutus mu nägu hullemaks. Ema ostis poest erinevaid näohooldustooteid, mis pidid vistrikud ära kaotama. Mõni vahend aitas rohkem, mõni vähem, kuid probleem ei kadunud.

Põhikooli lõpus-gümnaasiumi alguses hakkas akne juba mu enesehinnangut mõjutama. See kestab siiani. On perioode, mil ma ei taha ega julge tänavatelgi liikuda, sest otsmikul ja põskedel on suured muhu sarnased punnid ja punased laigud, mis paranevad pikka aega. Ei taha, et teised mind näeks. Isegi peeglisse ei taha vaadata. Siis ma peangi end kõige koledamaks inimeseks üldse ja enesehinnang kukub kolinal. Siis tundub kõik nii halvasti ja valesti olevat. Lootusetus on hinges.

Kuus aastat tagasi otsustasin midagi ette võtta ja panin aja kinni nahaarsti juurde. Esimese asjana tarvitasin purkide viisi antibiootikume. Edasi tulid kreemid, salvid, geelid, vedelikud, mida tuli iga päev näole määrida. Mõni vahend tegi algul asja hullemaks (see on tavaline) ja pärast paremaks, kuid pikemaajalist efektiivset mõju ei avaldanud miski.

Umbes kolm aastat aastat tagasi arvas arst, et ei jää muud üle, kui proovida teatuid kangeid tablette. Neid pidin võtma 4-5 tükki päevas, neil oli mitmeid kõrvalmõjusid (näonaha tundlikkus, silmade ja huulte kuivus) ja kuur kestis ligi pool aastat. Need rohud aitasid tõesti, sest juba kuuri ajal muutus näonahk märksa puhtamaks, siledamaks ja vistrikke ei tulnud enam. Sain lõplikult lahti vistrikest selja peal, enam pole seal midagi olnud. Tulemus püsis umbes pool aastat, siis hakkas akne uuesti ägenema. Tegin sama kuuri uuesti läbi. Kõik läks samamoodi: akne taandus, tulemus püsis ligi aasta.

Sel suvel hakkas olukord taas halvenema. Teatud põhjustel ma ei saanud varem arsti juurde minna, kui alles neljapäeval. Arst vaatas mu haiguslugu ja nägu ja ütles, et tuleb uuesti neid tablette proovida. Kuulun nende 20% inimeste hulka, kes peavad kuuri korduvalt läbima.

Kuus aastat vaeva ja kannatust, hinnanguliselt paarkümmend tuhat krooni, pisaraid ja psüühilist pinget – seda tähendab akne minu jaoks.

Natuke nutune on olla. Käisin arsti juures, ta vaatas mind ja ütles, et tuleb uuesti (kolmandat korda!) alustada ravikuuriga, mis tähendab kopsakat väljaminekut ja vereproovide andmist. Vereproovide andmise vastu pole mul midagi, harjunud juba, ei karda ega minesta ära. Aga et kogu see jant jälle pihta hakkab… kas tõesti muud võimalust ei ole? Ma ei jaksa enam selline olla. Tahan ka rõõmus ja roosa neiu olla…

Üldiselt on nii, et hommikune päike päevaseks päikeseks ei jäänud, seepärast on jahe. (Üllataval kombel on minulgi siiani soe olnud ja ma lippan enda kohta suht suviselt riietatult ringi.)
Ja minu hommikune ninakinnisus kavatseb nohuks üle minna, nii et ma lähen nüüd koju sooja teed jooma ja mett sööma. (Ma lootsin, et sel sügisel ma pääsen igas’t tõbedest, kuna olen karastunud. Ju siis mitte.)

Täna ärgates tõmbasin niigi hingitseva ja loperdava parema nimetissõrme küüne lahti. Ühest servast jäi näpu külge. Tõmbasin plaastriga kinni, kuid hiljem plaastrit ära võttes selgus kurb tõsiasi – valisin liiga tugeva liimiga plaastri, mis ei tulnud enam küüne küljest lahti. Ei jäänud muud üle, kui ettevaatlikult küüs sõrme küljest ära lõigata. Kuid sellest kohast, kus küüs veel kinni oli, jäi väike, veidi valus kild näpu külge. Uus küüneplaat on juba paari millimeetri jagu kasvanud, kuid täiesti uue küüneni läheb veel aega.

Säh sulle autoukse hooletut kinnilöömist!

Au-sõna! Ei kannata enam olla. Jah, ma olen muidu üks igavene külmavares, aga see kuumus on minugi jaoks liig mis liig. Vastikult siirupine on olla: kleepuv ja imal. Riided liibuvad nii tihedalt keha ligi, et raske on neid seljast saada. Juukseid lahtiselt kanda ka ei saa, siis tõuseb temperatuur pea- ja kaelapiirkonnas tuntavalt. Säh sulle lõvilakka!

Külmadest jookidest, jahedast raamatukogust ja kaubamajast (ajasin eile paar tundi seal töötava sõbrannaga juttu) olen saanud käheda kurgu ja pisikese köha. Käh-kähh! Hommikuti ärgates on pea kuumusest paks, nii raske on end padja pealt üles tirida. Et see vihm juba rutem tuleks…

See oligi liiga lihtne. Midagi pidi viltu minema. Ja läkski. Õnneks mitte bacaga seoses.

Hoopis minu endaga. Trummar viskas mu eile autoga Kristeli juurde ära ning kõik oli kena kuni ma autoukse pärast väljumist kinni lõin. Lõin nii, et parem nimetissõrm jäi vahele. Algul veritses pisut, kuid pärast paistetas üles nagu vorstike. Nüüd on mul kange, paistes ja tuikav nimetissõrm, ning küünealusel sinikal on pooled vikerkaare värvid esindatud. Kogu (parema)käeline tegevus on häiritud, õhtul ei lasnud valu magama jääda. Kui ma iga kord kooli lõpetades oma parema nimetissõrme ära lõhun, siis ma ei taha enam ühtegi kooli lõpetada.

Tund aega hiljem. Muidugi sain ma suure sahmaka paduvihma kaela ja olen märg nagu kala vees. Loodetavasti ei saa ma nohu. Muidu on vihm hea, peseb tänavad puhtaks. Kuigi Rüütli tänav meenutas rohkem Emajõge kogu selles hulpiva sodiga. Suurepärane ilm flirtimiseks, juhul kui sa mõne kena noormehega (või neiuga) koos üle lompide hüppad või samas kangialuses varju all oled. Ilm teab ja ühendab.

Juhul kui sa tundsid huvi (mida sa muidugi ei teinud), kuhu ma kadusin, siis ma olin kodus Haigusega voodis. Nii pea, kui sünnipäev oli lahkunud, saabusid kõrge palavik, kurguvalu, jõuetus, isutus, nohu ja kõikvõimalikud muud ebameeldivad tegelased. Nohu ja punane kurk pole mind siiani hüljanud. Üldiselt pole aga viga. Tänan küsimast.