Mõtlesin kirjutada armidest, enda armidest. Suurematest ja olulisematest. Armid justkui templid, meenutades möödunuid elamusi. 

Vasak silmalaug. Olin siis umbes 10-aastane. Mängisin meie nüüd juba lahkunud koera Terriga õues. Tupsunupsutasin teda vist liialt, igal juhul välkusid ühel hetkel tema valged kihvad mu näo juures. Katsin käega oma veritseva vasaku silma ja hüüdsin ema appi. Korraks mõtlesin, et nüüd silm peast väljas. Ema viis mu tuppa, hakkas silma vaatama ja puhastama, mina aga minestasin tema käte vahel. Kuigi esmapilgul tundus lugu halb, polnud mul suurt häda midagi: Terri hambad olid vaid silmalaugu riivanud. Isegi traumapunkti polnud vaja minna. Haav paranes ruttu, kuid väike arm jäigi mu vasakut silma kaunistama. 

Huul. Aasta või kaks hiljem jäi taas mu nägu Terri kihvade vahele. Tookord hammustas ta mind huulest. Verd oli vähe, naersin veel, et nüüd saab huulerõnga panna. Väike valge täpp ülahuulel meenutab seda juhtumit. 

Parem käsivars. 4.septembril 1999 käisime matkaseltskonnaga Viljandi lähedal Karula veskil ronimas. Ilm oli soe ja päikseline, veskiseinal ronimiseks suurepärane. Niisama üles-alla ronimisele lisaks otsustasime proovida ka ülevalt hüpetega laskumist. Ma kas ei saanud nipile pihta või ei jaksanud end lihtsalt õiges asendis hoida, aga minul see asi välja ei tulnud. Rippusin hädiselt köie otsas ja vaatasin, kuidas lõpuks alla jõuda. Päris lõpus rippusin isegi pea alaspidi seal. Kui mu jalad õnnelikult maad puudutasid ja köitest vabanenud olin, avastasin muidu pruuniks päevitunud käelt valge laigu – köis oli tugevasti nahka hõõrunud. Meie suur juht ja õpetaja Kalju vaatas mu kätt ja tõdes: „Nüüd on su kaubanduslik välimus rikutud.” 

Vasak ranne. Aprillis 2000 toimus Saksa ja Eesti (Tartu) noorte sõpruslaager. Kolistasime kümme päeva mööda Eestimaad, muuhulgas käisime ka Valgejõel asuvat Nõmmeveski juga vaatamas. Jõekaldal libisesin kallakul ja haarasin vasaku käega puust. Krobeline koor tõmbas naha marraskile. Tulitavale haavale panin külmas jõevees niisutatud taskuräti peale, ent armi tekkimist see muidugi ära ei hoidnud.

Parem nimetissõrm. Nädal pärast lõpukirjandit, 29. aprillil 2001 mängisin Terriga õues. Viskasin talle mingit konti, mis ta aiast leidnud oli. Ta tõi selle tagasi, tahtsin uuesti visata. Aga ta arvas, et mis siin ikka enam mängida, ning ampsas kondi mu sõrmede vahelt tagasi. Muidugi tõmbasid ta teravad hambad mu nimetissõrme katki, just nuki koha pealt. Algul uurisin huviga tekkinud haava, mingid valged asjad paistsid sealt. Siis märkas ema, et midagi valesti, viis mu ruttu tuppa. Veritsevat näppu voolava vee all hoides viskas mul jälle pildi mustaks. Ema sidus sõrme kinni, kutsus takso ja viis mu traumapunkti. Seal puhastati sõrm ära, kuid vastupidiselt minu ootustele õmmelda polnud vaja. Sõrm oli mitu nädalat kinni seotud, liigutada seda ei saanud, kirjutamiseks pidin uue viisi leidma. Enne järgmisi eksameid sai õnneks side eemaldatud ja sõrm liikuma. Aga sõrmenukk pole enam selline nagu varem.

Lisaks neile armidele on mul sünnist saati parema talla all punane laik – minu sünnimärk.