Vigasatada sain alles siis, kui olin jaanipäeva pidamiselt tagasi linna jõudnud. Lihtsalt komistasin ja kukkusin. Nüüd on küünarnukk ai-ai ja veidi marraskil.

Mitte et jaanipäeva ajal end üldse vigastama peaks.

Üleni kangemaks läheb olemine. See algas teatud liigutuste ajal selja- ja käelihaste tundma andmisega, aga nüüd on juba üleni veidi puine olla. Ja ma ei ole lõhkunud koormatäit puid ega teinud maratontrenni või tõstnud kilode kaupa asju kõrgetele riiulitele. Loodan, et homme on parem, sest muidu ma jätan jälle trenni vahele.

Retsept: tassile piparmünditeele lisa lusikatäis või paar mett ning teelusika otsa täis jahvatatud ingverit.

Esimesel korral paneb viimane kõige ingverisem lonks nägusid tegema, kuid paari tassi järel harjub maitsega ega pane seda enam tähelegi. Mõjub kosutavalt, kui oled tõbine, aga ka tervele tegelasele tuleb profülaktika mõttes kasuks.

Mina ise hakkan varsti vist pool teelusikatäit ingveripulbrit tee sisse panema. Et oleks maitset ja turgutust immuunsüsteemile. Kes ei tea, milleks ingverit veel köögis kasutada saab, siis vaadaku siia.

Nõuanne: kui oled külmetanud ja on ikka halb olla, jää koju. Maga, söö, joo teed, tohterda end rahvatarkuste või arsti ettekirjutuste järgi. Kui tööd ja tegemised ei lase kuidagi puhata, siis see kõige kehvema enesetundega päev võta ikka vabaks. Või näiteks reede, et siis pikal nädalavahetusel end turgutada. Suhtlemine, mis rõõmu valmistab, teeb ka head.

Tegin nii ja sai parem. Vaba päeva oleks võinud juba varem võtta, kuid aitas see üks reedegi. Sai vähemalt magada. ‘aigena ikka pea ei lõika ja mõtlemistööd suurt ei tee.

Tänan küsimast, parem olla, kuigi päris terve veel ei ole. Küll saan. Sest varsti on tahtmine ikkagi huvitavaid asju teha. :)

Ei ole hea, ei ole. Läks hoopis kehvemaks. Nii et väike, peaaegu olematu palavik tuli. Magada ei saa, sest hingata ei saa ja kümme muud häda. Haige olla on vastik, kui on külm, kodu on maailma halvim koht ja keegi ei hoolitse. Praegu on veidi parem kui päeval, aga mis homme saab – tont teab. Jälle on tulemas eriti kiire ja sündmusi täis nädal. Tahaks jõuda, aga üle ei tohi ka pingutada.

Tavaline külm sügis koos vihma ja tuulega. Tavaline külmetus ja sellega kaasnev nohu, mis ei lase hingata ega olla. Pea lainetab otsas, kui õue minna. Selleks, et osta apteegist rohtu ja poest šokolaadiga maisirõngaid ja saata paar kirja (Haiguse tõttu ei osale koolitusel… väga hea, saabki puhata, st. tervist parandada.)

Nohu ei lase veel üht asja teha. Tahaks. Kui ikka on hea, siis tahaks ju veel.

Kui nohu tekib solvumisest, siis kelle või mille peale ma nii tohutult solvusin, et ikka veel terve pole.

Laagris oli vahva. Lund oli parasjagu. Kes tahtis, sai end seal oimetuks suustada, kelgutada või niisama mürada.

Mida ma ei tahtnud, oli nohu. Ja ma sain selle. Maja köeti nii kuumaks, et nina oli pidevalt kinni. Pühapäeval sain õues külma ja nüüd olengi nohunina valmis. Kolm korda võid arvata, kas mul on hea olla.

Ma ei viitsi isegi korralikult rääkida. Haige asemel on lihtsam öelda aige. Hea asemel ea. H-tähte ei jaksa ääldada. Parem ei teeks midagi. Noh, viinamarja või mandariini võiks süüa. Une meelitavat kutset pole mõtet mainidagi.

Apteegis on tore käia. Saab rohtu ja teenindus on sõbralik.

Ema ütles juba eile, et mul silmad punased. Ongi. Juba mõnda aega tunnen, kuidas pikemaajaline arvutiekraani või teleka vaatamine mu silmadele mõjub. Eks sel ole teine põhjus ka. Pisaraid on vaja. Nii et ajage mind palun nutma. Aitäh!