Sõrmed sügelevad hoopis millegi muu kui avaliku arvutiklaviatuuri nuppude toksimise järele. Tahaks midagi märksa pehmemat, soojemat, elavamat silitada. Jaah, nii ongi. Üks soov ja igatsus.
Category Archives: Te(e)ma
Liblikatest & hapudest viinamarjadest. Singlitest & Duublitest. Temadest.
Over and out in capital city
Tänase oleks hea meelega võtnud vabaks, et nädalavahetusest välja puhata. Puhkamise võib siin vabalt asendada väljendiga üksinda magada. Nüüd ma saan aru küll, miks öeldakse, et magatakse kahekesi ja puhatakse üksi. Sest kahekesi on muudki teha, kui end välja magada. Näiteks Tema selga silitada ja kaisus olla.
Laupäevane tihe programm pealinnas sisaldas muusikali “Fantoom”, jalutuskäiku ja õhtusööki restoranis. Natuke kahju, et ilus ilm kasutamata jäi. Paistis ju päike, sinine taevas ja hiljem kuu, mida hallil sügisel nii vähe näha.
Muusikal oli elamus omaette. Esiteks seepärast, et ma pole ühtegi suurt muusikali vaatamas käinud (kooliajal vist midagi käisime vaatamas). Teiseks oli tegu huvitava looga, mis oli filmidest märksa erinevalt lahendatud. Plusspunktid eriefektide ja kostüümide eest, mis olid tõesti pilkupüüdvad ja põnevad. Osatäitjad olid hästi valitud. Kui Hanna-Liina Võsa lavale ilmus ja laulma hakkas, jooksid mul judinad üle ihu. Nii selge, tugev ja samas õrn hääl. Etenduse algul oli heliga probleeme, kuid see lahenes. Minu kõrvakuulmine ainult ei lahenenud, sest mõne laulja tekstist ei saanud kohati aru. Headest häältest ja rollidest rääkides tuleb mainida ka Chalice’i, kes nägi šeff välja ning laulis samuti suurepäraselt. Tõnis Mäe ja Chalice’i ehk isa ja poja duett oli emotsionaalne, ajades silmad vesiseks. Etenduse traagiline lõpp meeldis mulle, olgugi et see oli kurb.
Restoranis käik oli ka midagi hoopis teistmoodi. Ise ei satuks sinna, aga kui viiakse, siis on ju suurepärane. Kolmekäigulise õhtusöögi jooksul sai maitsta peenemate nimedega roogi, mis maitsesid hea. Lemmik oli pardiliha, mille kohta võiks öelda ideaalselt küpsetatud.
Pärast ametliku programmi lõppu jäime mina ja Piir pealinna. Tramm viis meid mitte-Koplisse (oli üks valearusaam :) Kaija juurde. Kaija on üks hea südamega kena tüdruk, kes on väga tegus ning sõbralik. Ajasime kolmekesi tundide kaupa juttu nagu ammused tuttavad, kuigi tegelikult kohtusime silmast-silma esimest korda. Igastahes on jälle üks hea tuttav juures.
Öö. :)
Hommik algas hallilt ja ennelõunal. Lõuna paiku jätsime Kaijaga headaega ning saime paar tänavat edasi kokku Silja ja Karliga. Tee viis vanalinna ja pannkooke sööma. Pannkookidest jagusaamisele vahelduseks rääkisime uudiseid ja muidu juttu. Oli armas vaadata ühele poole ja näha seal istumas Teda ning vaadata teisele poole ja näha Siljat istumas Temaga. :) Nii ongi õige. Et toredatel tüdrukutel on kõrval toredad poisid. Lõpuks nad ikka leiavad teineteist.
Väike tiir vanalinnas, uudisretk raamatupoes ning oligi päev otsakorrale jõudmas. Balti jaamas ootasime rongi, mis meid saju ja tuule eest Tartusse varjule tooks. Igasugune sõitmine on märksa meeldivam, kui sul istub kõrval keegi, kelle käest kinni hoida või keda tukkumas vaadates mõtled, et küll on ikka vedanud. Isegi läbi poolune naeratad, sest Tema on sealsamas.
Ja nagu ikka – kui pikk koos veedetud nädalavahetus möödas on, näib see hetkena, mida tahaks kohe uuesti korrata.
Väike rõõm
Eile õhtul pesin hambaid. Telefon helises. Aimasin kohe, et see on Tema. Oligi.
“Sa ei helista mulle Saksamaalt?!” Helistas ikka küll. Muljetas ja tegi mul tuju heaks.
Kes teine ikka helistab mulle vastu ööd, kui ta viibib välismaal ja kõneminuti hind on 9 krooni? Ainult Tema. Ja mul on ütlemata hea meel selle üle. :)
Päriselt
Ma meeldin Talle päriselt.
Ja Tema mulle ka.
Heam
Jälle on hästihästihästi.
Täna lõpuks sain magada nii palju, kui vaja oli. Nädala jooksul oli magamata öötunde parasjagu kogunenud.
Reedel-laupäeval käisin lastega mere ääres ja rabas. Hästi vahva oli! Tohutu nostalgia tuli ka peale, kui seisin rabas vaatetornis, külm tuul ja päikesepaiste ümberringi. Saatsin I.-le sõnumi, et ma seal olen. Ta vastus oli siiralt kade: Ma tahan kaaa!!! Keskus on nüüd täiesti euro, aga see mõnus tagasi- või isegi kojujõudmise tunne oli olemas. Mida kõike me seal omal ajal kambaga tegime ja korraldasime ja üldse… Tahaks hästi ruttu tagasi minna. Vana seltskonnaga ja pikemaks ajaks. Nostalgitseks ja soojendaks suhteid üles.
Muide, Silts, sa ei peagi varbaid-pöidlaid hoidma. Mu pöidlaid ja teisi sõrmi ka hoitakse täitsa hästi. Ja soojalt. ;) Ja mina hoian Tema kõiki sõrmi samuti.
I take meds
Üks müüt ja üks eelarvamus said kummutatud. Kui ühel osapoolel on nohu, selline tavaline, siis saab. Kui mõlemad osapooled on söönud küüslauguleiba (mis tegelikult oli sai), siis saab ka. Küüslauk ja nohu ei sega absoluutselt mitte.
Järgmisel päeval on hoopis parem olla. Tont teab, kas see tuli kannutäiest teest, küüslaugusaiadest, rohtudest (Carmolise tilgad, Sudafedi tabletid, mentoolipalsam) või heatujuhormoonidest, aga on parem. Mis siis, et vihmapladin läbimärjaks kastab. Nii märjaks, et uued kuivad teksad tuleb osta, ning jope sees on niiske. Igal juhul on parem. Ja nädalavahetusel ma puhkan. Jääb üks koolitus tegemata, no jumal temaga. Enda jaoks tuleb aega võtta siis, kui muud üle ei jää. Näiteks kohe.
“Soovi midagi!”
Oli 13 ja sinine esmaspäev ja selle suve kõige armsam õhtu. Sest spontaansus kandis head vilja ja ühel kallil inimesel sai tuju parem. Kõik oli lihtne ja mõnus ja kõige nunnum.
Sind küll…
Sina olid minu unes. Polegi tähtis, kus ja kes veel ja mis. Aga. Sa tulid mulle järele, kui ma läksin. Sa tulid sõnagi lausumata ja haarasid mind kaisutusse. Sosistasin sulle kõrva “Ma igatsesin sind.” Rohkem polnud vajagi. Ja alati ärkan ma sellisel hetkel üles. Kui on kõige heam.
Ja nüüd ma ei saa aru, kuidas ma julgesin…
Mind varastatigi ära
Avaldasin eile soovi, et mind ära varastataks. Siltsu tahtiski, ma olin nõus ka. Ent lasin end hoopis kellelgi teisel ära varastada töö- ja koolikohustuste küüsist.
Õhtul olid jäätisekokteil ja film. Kerisin endale salli ümber, et soojem oleks. Ma olen rõõmus, et ma selle salli leidsin. Ma ju külmetan alatasa. Nüüd on midagi peale võtta, kui jahe hakkab. :) Täitsa tore oli varastatud olla. Töö-ja kooliasjad jäidki ukse taha, et hilisõhtul uuesti sisse astuda. Aga ma sain hakkama. Nädal kulgeb rahulikumalt edasi.
Ma tahtsin murda sinu südant veel enne reedet…
Ma nägin Seda Poissi taas. Eilsel Genialistide kontsertil. Oli äratundmist, naeratusi ja noogutamist, isegi samal ruutmeetril tantsimist, aga… mitte ühtegi “Tere”. Ei minu ega tema poolt. Ma kirun end jälle, et julgust kokku ei võtnud, ja võimalust, kusjuures suurepärast võimalust, ei kasutanud. Nagu näha, magav kass šampust ei joo. Neljas kord on kohtuseadus?
Kontsert ja klubiõhtu olid muidu lahedad. Lõbus rahvas oli koos, välja arvatud mõned natuke liiga joobes isikud. Retro oli hea, tantsisin nagu suutsin. Sisekliima oli kui saunas. Kui lõpuks Genialistid lavale astusid, avastasin end Selle Poisi selja tagant. Ta rokkis sajaga. Ta oli armas ja lahe. Ma olin talle lähemal kui kunagi varem… ikka ei midagi. Mõtlesin kümmet ja üht moodust, kuidas temaga jutule saada. Vahepeal tuli tahtmine teda lihtsalt kallistada. Ent see oleks ta ära hirmutanud, kindlasti kohe. Ah, ma ju tahtsin peost kirjutada!
Noh. Retro tuletas natukene kaugemaid aegu meelde, seal hulgas Püssikas käimisi ja Foxiga rokkimisi. Genialistid olid endiselt head. Lühikeseks jäi nende etteaste, kuid kaifi sai kätte. Head teile, poisid! Mul pole ikka veel kõrini, kuigi see oli juba (või kõigest?) neljas kord neid sel aastal kuulamas käia. Pea ööpäev hiljem ma ümisen ainult nende viisijuppe.
Mis veel? Läbi kesklinna koju lonkides tegin peatuse kuuse juures. Lugesin laste jõulusoove. Hinge läks üks väikese printsi teemadel kirjutatud soov. Ma käin seda pea iga kord lugemas, kui kuuse alla satun.
Keset Küüni tänavat lasin liugu (3.30 am). Tead ju küll seda valget joont, mis eraldab kõnniteed rattateest? Väike härmatis oli selle piisavalt libedaks muutnud, et ma seal pikki vastlaliuge teha saaksin.
Seda ka, et kaotasin kõrvarõngataguse ära. Õnneks mitte ehet ennast. Ja lava ees rokkides kargas üks meesisik nii hoogsalt, et maandus kaks korda mu paremale jalale. Valusasti. Tulemuseks on natuke paistes ja sinine suur varvas. Aitäh siis, eks ole!
Selline ma siis nüüd olen: natukene torisev õnnelik ja Selle Poisi järele õhkav. (: