Ma pean ükskord ära õppima tegutsemise oma sisetunde järgi. Kui käituda pidevalt nii, nagu oleks viisakas ja sobilik, siis ma saan haiget. Annan iseendale peksa. Kõvasti. Ise kannatan kõige rohkem, aga eks kõrvalseisjad ka, sest nad peavad mind välja kannatama. Minu vaikimist, minu tõrjuvat hoiakut, minu kergelt nähvavaid ja solvavaid repliike, minu väikest õelust, minu kangekaelsust ja põikpäisust. (Oojaa, seda kõike olen ma ka!)

Ja kuigi ma väidan, et pole mul viga midagi või leian vabanduse, et kokkulepe oli teistmoodi ja et ma olen väsinud ja et mida iganes, siis tegelikult tahaks lihtsalt ära kõndida. Kõnniksingi kõik need pikad kilomeetrid sealt minema. Kõnniksin sinna, kus tahaksin tegelikult olla, mis siis, et ma oleksin seal üksinda. Ma tunneksin end seal paremini ikka, kui oma sisemises õeluses keedes. Ja saaksin olla just nii kaua, kui tahan.

Õnneks on olemas mobiiltelefonid ja levi ja inimesed teisel pool eetrit. Tänu kolmele inimesele ja nende lühematele või pikematele kõnedele ma üldse selle öö vastu pidasin. Need olid ka ainsad korrad, kui ma siiralt naeratasin ja rõõmustasin. Ellujäämiseks on vaja kõigest üht inimest, kellele öösel helistada või sõnumit saata. Ükskõik, mis kell, või mis asjus.

Üks neist kõnedest raputas küll veidi soola mu haavadele, kuid tõestas, et seekord oli sisetunne õige, kuigi ma selle järgi ei tegutsenud. Ja andis ka ühe vihje, mida ma kasutamata ei jäta. Ei tohi jätta!

Tuleb leida julgus, et seada oma ego veidi ettepoole nö. seltskondlikust käitumisõpikust. Vähemalt mõnikord.