Elus on filmi

Vaatasin just filmi “When Harry met Sally”. Nii armas ja vahva film! Meg Ryan oli kena nagu alati, olgugi et tobedate kaheksakümnendate soengute ja riietega. Billy Crystal meenutas aga Brainstormi lauljat Renars Kaupersit. Pluss avastasin, et tal on pruunid silmad. Crystalil, siis. Võib-olla on Kaupersil ka? Ei, ei ole, guugeldamise tulemus on ei. Siiski – Kaupersi armsus sellest ei vähene.

Kas oled tähele pannud, et Meg Ryan kõnnib omamoodi? Kuidagi plats-plats, varbad laiali, natuke pardilikult? Igas filmis märkan seda. Kas ta päriselt kõnnibki nii? Küllap vist, vaevalt ta seda igas filmis osatäitmiseks teeb. Ja siis veel see kätega kõnelemine ja hahaatamine – nii iseloomulikud talle. Miks ta igas filmis, kus teda näinud olen, ta mängib seda tüüpi naist, kes isegi võiks olla (kui ma pole, st ise ei oska hinnata)? Selline tavaline-eriline… et enne ollakse temaga pikalt sõbrad, aga lõpuks kasvab sellest hoopis suurem tunne välja.

Kas mees ja naine saavad olla sõbrad, lihtsalt sõbrad? Minu senine arvamus on olnud kindel jah. Daki on alati väitnud, et ei saa. Viimase aasta-kahe kogemus kipub ka pigem ei poole vajuma, mingite teatud piirangute või tingimustega ei poole. Jah, meestuttavaid mul on ikka olnud, ma julgeks öelda sõpru, nii 10 aastat. Noh, sest kunagi oli oma seltskond, mis koosnes kahest tüdrukust (üks neist mina) ja kambast poistest. Ja ülikooli alguses oli ka seltskond, kus oli mõlema soo esindajaid ja igati vahva oli. Sõpradena. Ja eks nüüdki ole neid meestuttavaid, kellele mõeldes ei mõlgu midagi muud kui lihtsalt tutvus, suhtlus ja sõprus meeles. Ja siis on ka neid erandeid siin ja seal nii ajas kui ruumis olnud. Nüüd sai hästi palju ja-sid jälle. Ma olen küll lühinägelik, aga ja lause alguses on vahel tarvilik. Ma tean, kes end nüüd selle lause poole pooleks naerab. Naer on terviseks! :D

Et siis. Ma ei tea. Kes teabki? Igal ühel on oma elu ja oma tõde. Mul läks mingi mõte meelest ära, see, milleni jõuda tahtsin. Et ikka saab. Olla sõber. Kellega saab ja kellega ei saa. Umbes nagu laulus “Kes kellega käib?”. Mul tulid hoopis uued ja teised mõtted juba. Aga need on isiklikuks tarbimiseks.

Punane vein oli endiselt hea, aitäh. Kaevun nüüd tagasi patjade ja teki sisse, magama. Homme on uue aasta esimene töönädal. Ja mul pole aimugi, mida ja kuidas kõik teha vaja :D

P.S. Kuidagi martalik postitus sai, vist.

Võiks…

… teha lühidokfilmi, kuidas inimesed mandariini koorivad ja söövad. Sest nii palju, kui ma tähele olen pannud, teeb seda igaüks natukene isemoodi, kui mitte täitsa omamoodi.

… keegi, näiteks päkapikud, mu eest ära teha kahel tööpäeval kolm erinevat tööd.

… olemas olla isetäituv mandariinikauss.

Mittemeeleoluliselt

Jõulutunne – null. 0. Mitte midagi.

Mis siis, et olin täna kolm tundi päkapikk. Võimalik, et olin esimest korda elus linna advendiaja alguse tähistamisel Raekoja platsil. Lauldi jõululaule ja süüdati kuusel elektrivalgus (ei meeldi eriti see külm sinine valgus, võiks punast ka olla). Ei midagi. Mõtlesin hoopis muudest asjadest. Rahvast oli meeletult palju. Meisterdamas käis ka selline mass, et ehmatasin päris ära. Saime siiski hakkama. Pärast sai tükk aega põrandat samblapurust puhtaks pühitud.

Mingi värk on nende jõuludega. Kord täiesti vastukarva, teine kord tahaks kõike jõululikku teha. Täna mõtlesin välja: jõulud peaksid vabatahtlikud olema. Mitte ühiskonna/meedia/kaubanduse/… pealesurutud üritus. Keegi ei mõtle jõulude ajal üksikute inimeste meelelahutusele. Ikka pere siin ja pere seal. Palju õnne, sellega tekitake suuremat masendust teatud kontingendile ja… /tsenseeritud,sest ei julge isegi poolavalikult seda mõtet välja kirjutada/.

Jõulutunde koha pealt praegu täiesti null. Mitte lõplikult, seis võib homme vabalt muutuda.

Kui see lohutab, siis – ma joon glögi ja söön suhkrumandleid :)

Kahes osas

See on pigem ajutine eufooria, mis tekib hormoonidest. See on kehade biokeemia, mis tekitab lisaks eufooriale natukene jamasid ja annab kohati ehk liigseltki mõtlemisainet. Tead juba ju küll: mõtleb palju ja pidevalt ning läheb põhjani välja. (See oli tabavalt öeldud, üsna täppi ka.)

Ja ära siis imesta, et uudishimu ja huvi äratab film “Eufooria”.

Võiks, jah võiks küll, ka muid ettevõtmisi plaani võtta. Aga aga aga.

Ei tea.

Olen kergelt pinges. Ikkagi poolteist kuud muudkui korraldatud, organiseeritud, aidatud, keelatud-kästud, ettevalmistatud, läbiviidud, kokkuvõetud, saadetud, kirjutatud, uuritud, esinetud, valvatud, korda hoitud, protokollitud, sõna võetud, telefonile vastatud, infot jagatud…

Vähestest puudulikest unetundidest saab lõpuks kokku suurem summa. Saja pisisasja korraga tegemine ei õnnestu ja vahel on tahtmine järjekordsele nõu- või abiküsijale kurjalt öelda “Ära sega!”. Nüüd on see kõik korraga kohale jõudnud. Eile trennikaaslane mainis, et olen pinges. Jah, tantsimine ei tulnud nii hästi välja, tasakaal kippus kaduma.

Mõned puhkusepäevad on veel kasutamata… Varsti :)

Ärakäimise võlud ja valud

Nii pea, kui me olime mööda rada mõned sammud astunud, tundsin seda tugevalt – metsalõhn. Värske, puhas, rahulik. Laste vadin taustaks, kuid siiski vaikne keskkond. Metsas jalutada oli suurepärane. Vaatasime Suurt ja Väikest Taevaskoda, Emalätet, taevast, puid, sammalt, kõike, mida silm haaras. Linnast eemale ja uuesti tagasi saamine mõjub omamoodi uue algusena.

Hinnangud loksusid paika. Oma voodi, kohv ja kaiss – need on tõelised luksused. Milline idüll oleks lesida voodis (kaisus) ja süüa šokolaadi! Oma voodi ja isetehtud kohvi on põhimõtteliselt alati saadaval, praegu kohe siisnsamas käe ulatuses. Kaisuga on teised lood, aga kui väärtuslikuks see muutus laagris poole ööni lapsi magama ajades! Unistasin päevast, mil süüdimatult magada saaks, sest väikesed toredad lärmajad lõpetasid mõned tunnid enne varahommikust ärkamist. Ei saanud end üldse välja puhata. Keelamine ja käskimine väsitasid lõpuks nii ära, et olin lihtsalt natukene kuri õps.

Kodus on hea. :)

Pealkirja vääriliselt ka siis.

Valud:
ei saanud magada, sest lapsed lärmavad, voodi ja voodipesu oli võõras;
järjekordne nädalavahetus, mil tuli tööd teha;
päev otsa õues olla oli jahe, hoolimata pidevast tegevusest;
oli probleeme lastega (arusaadavatel põhjustel ei saa rääkida);
omaette olemise võimalust ei olnud.

Võlud:
lõpuks ometi kuskil mujal kui linnas;
sain aru, mis on minu jaoks väärtuslik;
ei mõelnud teatud teemadel (ja teatud teemadele siiski mõtlesin, aga naeratusega);
süüa sai hästi ja palju!!!;
üksikutel vabadel hetkedel õnnestus raamatut lugeda;
ilus-ilus värviline sügis ümberringi;
toredad ja abivalmid lapsed;
tegelikult on ju hea ära käia ja tagasi tulla.

Segaselt

Mi siis, kui kõik tundub hetkel korraga natuke liiga ilus, et päris olla? Kuigi on midagi, mida mõistus teab, et ei saa õigeks pidada, samas on tore.

Ja sügis on nagu filmis. Kuldsed lehed katavad vihmast märga tänavat, sirelid on veel erkrohelised. Tuul mühiseb ja rongid teevad oma rongihääli…. ja üldse tundub veidikene liiga hea, et mõelda, kas ikka on. (See, et tööd vahel kipub rohkem saama ja unetunde vahel vähem, ei loe suurt midagi. Sest on inimesi ja tegevusi ja nii…)

Ö

Sometimes things just happen…

Pole õigeid sõnu, sest kõik on valed. Ja õiged samal ajal. Aga valel ajal vales kohas. Või ka mitte. Noh, on lihtsalt igasugused sõnad. On need ja need sõnad, aga ei saa neid kirjutada, sest see oleks liiga vihjav.

Ja on väga palju agasid. Tegelikult on üks suur aga. Väiksed agad tulevad kõik suurest. On valikuvariant neid agasid üldse vältida, eemale hoida. On valikuvariant neid agasid eirata, mitte välja teha. Ja ikka juhtub see, mis hetkes meeldivam, mitte mõistlikum.

On lugu.