Category Archives: Mõranedes

Mõnikord ma lähen katki

I might need you to kill

Posted on by

Natukene liiga palju saladusi on jagatud. Natukene liiga palju saladusi sain ma teada. Natukene liiga palju saladusi tunnetasin olevat peidus iseendaski või soovisin, et need oleksid minu saladused.

Minul on ka saladusi. Suuremaid ja väiksemaid. Saladusi, millest mõnedki aru ei saaks, vaid neid totruseks peaks. Saladusi, mida ma ei oska saladuseks pidada. Saladusi, mille olemasolust ma teadlik pole. Ma ei taha neist juttu teha. Kui oledki mõnda kuulnud, olen sind usaldanud ja las nii jääbki.

Teiste saladusi ma arvan, et oskan hästi hoida. Kui on ikka saladus, siis on saladus. Viimasel ajal on juhtunud, et ma ei tahagi teatud inimeste salajastest tegudest, käikudest, eluseikadest teada, sest need hakkavad tasapisi painama. Seepärast, et need ei ole minu silmis õiged. Keegi teeb, keegi ei tea, keegi peab suu kinni hoidma. Vabandust.

Kas pühapäevased saladused teevadki pühapäeva õhtud pisut nukraks, pisut melanhoorseks, pisut talumatuks?

kulunud mutrike

Posted on by

ma tahan olla selline, milline ma ei ole. vaimusilmas on pilt energilisest, lõpmata aktiivsest ja targist isikust, kes muudkui käib ja korraldab ja osaleb. ma ei suuda. miks ma tahan olla keegi, kes ma olla ei suuda?

Maski taga

Posted on by

Melanhoorsus võtab võimust mu sees. Just niisamuti kui aasta tagasi. Ajab oma pikad juured sügavale mu hinge ja südamesse ja mõistusesse. Sina ei tea seda, sest ma ei näita välja. Ma räägin sinuga ja ütlen, et kõik on korras (kui sa taipad küsida). Ongi. Kõik on korras. Ma hingan ju. Liigun. Räägin. Kuulen. Näen. Tunnen. Jah, tunnen… luulusid. Surmani ristiks kaelas need. Mina ja mu lõputu roosamanna fantaasia. Suurepärane omadus, või lausa võime (kes teab?), kui sa oled kirjanik. Ehk peaksingi hakkama kirjanikuks? Kardan, et mu lood oleksid ühetaolised ja huvitavad vaid mulle endale. Samas – ei välista, et peagi tuleb ehitustööd ette võtta. Bordumajas. Selles roosas, kus melanhoorad kogunevad. Kus melanhoorad pelgupaiga leiavad, sest mujale pole minna. Mu sõrmenukid varsti veritsevad häärberi uksele koputamisest. Palun vabandust. (Siinkohal tahaks ühele inimesele midagi öelda, aga ma ei ütle. Mitte avalikult.)

Täna võiks sooja vihma sadada.

Nano volt*

Posted on by

Tuiasin linna peal ringi. Päike paitas soojalt. Emajõe ääres oli murul peesitajaid küllaga. Istusin omaette ja sirvisin viimast Värsket Rõhku. Kõrvalpingil maandus teismeliste seltskond, kes arutles hipide, maailmarahu märgi ja muu hipidega seotud atribuutika üle. Mind toodi tagaselja vist emase hipi näiteks. Läksin minema, sest tahtsin vaikust.

Kiikusin nägu päikese poole, olin niisama, üritasin sõlmi endas lahti harutada, kuid leidsin, et las olla. Mõnikord teeb mõtlemine asja segasemaks. Nii et las olla, las jääda. Ma lihtsalt ei tohi enam. Ei tohi. Kui ma veel niimoodi teen, löö mind, kõvasti.

Kiikusin, kuni päike õhukese pilveteki peale tõmbas. Kuu juba kekutas oma mägedega sinises suvetaevas.

Mõtlesin, et võiks olemas olla näiteks mobiiltelefonid, mis saavad su tunnetest aru. Et kui midagi kahtlast toimub su peas, lased mõttejooksul väärale teele minna, siis telefon hakkab piiksuma ja ekraanile ilmub vastav tekst. Nt “Lõpeta need mõtted! Kohe! Unusta ära!” Ja sa ei satukski keerisesse.

Hea oli olla omaette ja niisama, lihtsalt silmad kinni või jõevett vahtides. Samas oleks tahtnud väga kellegi seltsi. Kedagi, kes oleks naerma ajanud. Või midagi. Ma tean, et sõbrad on olemas, ma tean. Aga ega nad iga kord saa sinuga olla. Ei peagi nad alati sinu vingu ja hala kuulama, eriti kui ise selles süüdi oled. Kasva suureks, ütleks ma endale seepeale.

Täna öösel ma kavatsen sügavalt magada.

* Ühele prügikastile kirjutatud sõnapaar.

Sasipundar

Posted on by

Eilne päev möödus kummalises tunnete udus. Kõik ainult ühe laulu pärast, mis suutis mälestustest välja kiskuda magusvalusad hetked. Ei, see polnud maailmavalu. See oli möödunu meenutamine. Ja meenutamine viis otsapidi tulevikku. Tulevikku, mida ma ei tea. Sest viimasel ajal olen lugenud-kuulnud sõnu ja mõtteid minekute, olemiste ja muugi kohta, mis mu natuke sasipuntrasse kerisid. Igal meist tekivad need sasipuntrad ja nad tuleb ühel hetkel lahti harutada. Minu sasipundar läks paari viimase päevaga natuke rohkem sassi. Ma isegi ei tea, kuna ma leian aja ja õige lõngaotsa, et korrapäratu sõlmedes lõng keraks kerida. Ma pean natuke mõtlema.

Minekute kevad

Posted on by

Teate, on segaseid ja aeganõudvaid muresid ja asju, millest ma rääkida ei taha. Ja ma ei räägigi. Esmalt pean omadega mäele saama ja ühtkomateist selgeks mõtlema ja aitama ühel kallil inimesel eluga edasi minna. 

Üheksa korda mõtle, üks kord tegutse. On minekute kevad. Mõtle üheksa korda, enne kui otsustad minna. Minna, et tagasi tulla. Ehk tuleks endalgi kuhugi mujale mineku tee ette võtta? Igal pool mujal on parem kui siin.

Ongi läbi?

Posted on by

Ma ei saa sellest rääkida, aga võin öelda, mida tunnen. Kurbust, abitust, endalgi kisub süda sees kokku. Aidata ei suuda, ei oska, polegi vist enam vaja. Ainult lohutada saan. Sõnad teevad haiget nii või naa. Ootamatult juhtus kõik, liiga palju valesid asju saadi teada. Asju, mida poleks tohtinudki olla. Või oleks see kunagi ikka juhtunud? Selliseid asju ei tohiks üldse juhtuda. Elu ei tohiks selline bitch olla.

Võtan aja maha

Posted on by

Natuke väsinud mõnda aega, et midagi kirjutada. Halamine vanal teemal pole teema. Parem vaikin, kuni parem saab. Kuni jaksan jälle.

Kiusatus kõikjal klõpsata “Delete” on olemas. Järele mõtlemata siiski ei tee seda, hakkan kahetsema. Järele mõeldes aga ei tee ma seda vist üldse. Kahju, vahel peaks. Vahel peaks kohe kustutama.

Möödunud tunnid

Posted on by

Kesköö paiku heidan voodisse. Tunnen, et keha on väsinud, vajab und. Ent juba nädalaid kordub sama stsenaarium: laen ulmmõtetega hüpoteetilise relva, surun selle oimukohale ja päästan laengu valla. Järgneb tundidepikkune agoonia, püüd peatada olematute, toimumata sündmuste piltide jada oma peas. Pinged kammitsevad mu keha ja vaimu, vähkren rahutult küljelt küljele. Toas on palav ja lämbe. Kellalöögid annavad märku pooltundide möödumisest. Peagi kuulen kolmanda öötunni täitumist. Ainus soov on uinuda. Kõige õnnelikumad tunnid ongi need, mil ma ei taju ümbritsevat maailma, mil ma mitte millestki midagi ei tea. Tunnid, mil olen unes. Lõpuks annab kurnatud aju alla, juhuslik REM-faas haarab mu endasse. Tundmatu Miski armust magan kuni keskpäevani, et taas alustada päeva, mille õhtul ma ei uinu.

Veetsin kaks päeva toas referaati kirjutades. Istusin oma tagumiku lamedaks. Järgnevad kolm ja pool nädalat mööduvad samuti arvuti taga istudes ja kirjutades. B-töö, you know. Kuigi juhendaja arvab, et ma kevadel kaitsen. Ma tahan nüüd, talve hakul. Aga ma ei ütle talle enne, kui midagi on tehtud.

Maarja laulab:

Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi…
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.

Seisan akna all ja vaatan kollaseks värvunud kaselatvu tuules tasakesi kiikumas. Ah, võib olla nad ei kiikunud kah. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja. Ja meenusid need ja teised sündmused. Kõik oleks just kui kaua aega tagasi toimunud, kuid tegelikult mitte. Kõik on lihtsalt mu aju kolikambrisse surutud, kuid aeg-ajalt leian end seal tuhnimas. Aga kõik, mis on kolikambris, ongi vaid meenutamiseks. Mitte kasutamiseks. raputan pead, naeratan ja lähen eluga edasi. Sada ja üks tegemist on teha, käimist käia ja juttu rääkida.

TÜ raamatukogus näginn silmanurgast Andrise teisikut, ainult et õlgadeni juuksed olid sel poisil. Ja toda meeletult pikkade rastapatsidega geeniuspoissi ka.

Kaks päeva, mil ma kodust väljas pole käinud, tundub korraga meeletult pikk aeg. Ma ei tea midagi oma sõpradest ega kaheksas toimuvast. Vahepeal on välikohvikud kokku korjatud. Tänavaid katab kollaste lehtede märg ja libe mass, kohati lumevaalud. Aga kus mina olin? Esimene lumi läks minust mööda.