Daki on üles võtnud teema, mida ma hea meelega väldiks. Äraminek, lõpetamine, uuesti alustamine, laiali pudenemine… Maia ja Jim on juba bitiavarustest kadunud, Pirts võttis taas aja maha, Andris pesitseb mujal, Dakigi plaanib minna. Just nüüd, kui mulle tundus, et saan ise uuesti kraavist tee peale, et kõik läheb paremaks, kihutab rekka minust mööda ning pean pingutama, et mitte kukkuda. Siin kaheksas, selles seltskonnas on midagi kindlat, mis aitab jalul püsida, kui muu elu põlveõndlatesse virutab. jah, ma tean, et te tegelikult pole kuhugi kadunud. Endiselt on võimalus e-kirjutada, helistada, kokku saada. Tuleb lugemine ümber harjutada muuks suhtlemiseks.

Maiaga vahetasin paar sõna ja sain aru, et ühel hetkel lihtsalt saab kõrini. Küllastumus. Kellel millal juhtub. Sundides ei saa midagi teha. Sisemine soov ja vajadus loeb antud juhul. Inimene jääb, väljendumisviisid muutuvad. Ja ikkagi jääb maailm samaks ja muutuvaks….

Ma ei lähe homme eksamile. Pole jõudnud kõiki ülesandeid läbi lahendada ega teooriatki päris selgeks saada, valemitest rääkimata. Reede on uus tärmin.

Ma tahaksin öösiti elada. Et keegi mind ei segaks oma tegemiste, rääkimise ega kohalolekuga. Et saaksin omaette olla niisuguses vaikuses või müras, nagu soovin. Kõndida tühjadel tänavatel, olla nähtamatu pimeduses, mõelda ja unistada mida iganes. I`m not good in living. Not in daylight.

Midagi hajus ta sees. Võimalik, et läks kaotsi, sai otsa, väsis. Sõnad, mis olid, ja sõnad, mida ei olnud. Ta ei teadnuki, kummad sõnad talle rohkem korda läksid. Millised sõnad tegid seda, mida ta tundis ülejäänud päeva. Või oli ta lihtsalt väsinud, hirmul muude asjade pärast? Igal juhul oli midagi teisiti…

Lisaks sellele, et Arni kadunuks jäi, panevad ka muud asjad natuke valutama. Eile pidid vennad Tartusse tulema, aga nii palju siis nende tulekust. Ja siis ma valutasin üksinda kodus, sest kedagi polnud minuga linna tuiama tulemas. Kobisin kesköö paiku magama, aga und ei tulnud. Mõtted tulid hoopis. Igasugused, pigem pahad ja kurvad… Pisar voolas üle põse patja.

* * * * * * * * * * * * *

Kas maailma olen jäänud ma üksi?
Näib nii, sest pole mu kõrval sõpra ühtki.
Helistan. Vastab unine hääl: “Täna ei viitsi…”
Helistan. Kostab melu seest: “Ei sõida veel, vaid joome õltsi.”
Helistan. Kuulen vaid: “… on välja lülitatud või…”
Tahaks vahetada paar sõna, saada pai, vaikidagi koos.
Vaatan peeglisse, nukralt enesele lausun: “Päris enda oma oled vaid Sina ise…”
* * * * * * * * * * * * * *

Täna ärkasin juba kell 8 (suur saavutus minu puhul!), et rallisaadet vaadata. Kui saade läbi sai, pugesin tagasi teki alla ja lugesin tänast Postimeest. Selle nädala blogides oli ära toodud Arni mõtted vihmase ilma kohta (linki ei saa arusaamatutel põhjustel panna, tead ju isegi). Mulle see meeldis juba kohe, kui siit lugesin. Kella ühe ajal läksin Kristeli juurde, kes mulle hullu makeupi näkku lajatas ja Ines Karu stiilis sonksi tegi (tegelikult mitte nii hullult, aga nagu välja hakkaks minema :P). Tal oli lihtsalt igav (see on selgituseks siis). Ja siis me läksime bussijaama bussi ootama. Ajasime veits juttu, sõime Estrella krõpsu, panin ta bussi peale, tegime veel nägusid ja sattusingi siia.

Mis veel? Tahan mitte valutada, tahan linnas jalutada kellegagi ja juttu ajada vaikselt. Et keegi mu rõõmsaks tagasi teeks. Kui päikegi välja tuleks… Ah, need on need nädalavahetused. Pai teile! :)

Ai-ai, valus on nii! Miks sa, Arni nii järsku sedasi tegid? Olen su peale pahane, olen ka kurb ja pettunud veidi. Sind nagu polekski olnud… Tean, et sa oled alles kusagil seal paarisajamidagi km kaugusel, aga ikkagi. Oleksid võinud ette hoiatada. Ootan tagasi.

Midagi on muutunud, kohe väga muutunud. See pole saladus, et Daki on mõneks ajaks kadunud ja Maia uuele lehele kolinud  ja Sadamalinna Seikleja usinasti postitusi lisab. Seda võib igaüks ise vaadata-lugeda. Aga midagi on veel selle silmnähtava muutusega kaasas. Teistmoodi on olla siin, kaheksa.com-is, ma mõtlen. Veider tunne on, väheke lõpueelne tunne. Kas siinne seltskond hakkab laiali lagunema? Kas nii kauaks seda oligi? Ma siiralt loodan, et kõik on varsti nagu enne. Et Daki naaseb, et Maia jäetud kommentaarid teevad tuju heaks, et soe ja sõbralik tunne säilib. Palun andke see tagasi! Niigi palju muutub sel kevadel mu elus, las jääda kas või virtuaalne pelgupaik selliseks, nagu ta on.