Kevad 2

Istun õõtsuval paadisillal. Päikesest sillerdav  ja sogane vesi loksub hääletult mu all. Ma ikkagi kardan vee sügavust, päris servale pelgan astuda ja istuda. Ja sinna kitsamale purdele ei söandanud juba mullu minna.

Sõnu pole palju vaja, kui üldse. Mu kõige lemmikum (aasta)aeg. Maikuu. Soe, valge, värske, lõhnav, erk, mahe, värviline, hinge pugev. Naeratusi ja kohmetuid ristuvaid pilke on vaat’ et igal sammul. Tema, tema ja tema…

Kas keegi teist soovib minuga kõndida jõe ääres, Toomel, unustatud ja avastamata tänavatel? Kõlgutada jalgu pargipingil, kiigul, käsipuudel? Lugeda päikeselaigus, juua kaasa võetud kohvi, piielda linnukeste askeldusi, nuusutada õisi, olla meelitatud ja imestunud?

———
jri @ cambridge / EBI (False Discovery Rave for 5% level) says: mm värske suvevihm

Urr, you know ;)

Öselil

Pühapäev ja esmaspäev möödusid 4 ja rohkemgi tunni tee kaugusel – Öselil. See oli minu esimene käik suurele saarele ning mulje jäi hea. Küllap ka seepärast, et on kevad ja arutud turistidehordid pole veel kadakast maad avastama tulnud. Olid lõputud kadaka-, männi- ja kasemetsad, mis kohati niisked ja mis tihtipeale meenutasid salapärast muinasmetsa. Ja muidugi meri – kesk saart seda ei näinud, aga alateadlik taju merest oli olemas. Mõnes rannas pisut pettusin: meri oli, aga silmapiiril oli kas jupike lahe teist kallast või laid, mis jätsid mulje hoopis suurest järvest. Üks siiski ei peta – mereõhk.

Esimesel päeval külastasime seebikeetmise talu. Pererahva sõbralikkus ja külalislahkus meelitavad tagasi. Võib olla lähengi suvel pikemaks. Seebipartii nr 340, mille valmistamist meie nägime, jõuab poodi umbes kuu-pooleteise pärast. Kaarma Suutra on sensuaalne seep, tahan seda ka. Kohapeal ostsin ergutava Rise & Shine’i. Valik on selline, et tahaks kõiki neid seepe, pettuda arvatavasti ei tule.

Pärastlõunal läksime valgesse kiviranda jalutama. Nii, kui olime sinna jõudnud, lendas madalat üle meie seltskonna kuus luike. Mis sa hing veel tahta oskad – sinine taevas, ergav päike, kosutav tuul ja graatsilised luiged. Rand oli kaunis ja hoopis teistsugune kui seni nähtud. Korjasime kilode kaupa kive, mõned huvitava mustri ja merekarbi kivise jäljega leidsid tee ka minu taskusse. Avarus andis vabaduse.

Päev päädis õhtute töötundidega, mis jätsid uneaega umbes 7 tundi. Hommikul panime uuesti ajama. Seekord ei paistnud päike, vaid sadas vihma. Mis sellest. Me nägime ära Maasilinna (mulle meeldivad need vanad kindlused, mis pole meeletult üles vuntsitud), kaks suurepärast looduskeskust ja Orissaare. Me segasime mõttetu kiviaia ladumist Panga pangal, tassides sealt ära paar lahmakat dolomiidikamakat, üks neist ilutseb mu riiulil. Vedas, et ma Kaalis dolomiidist suveniiride peale raha ei kulutanud. :P

Jätkuvalt imestasin looduse üle: need tohutud samblikututid puudel, keerdus kadakad, võimsad üksikud tammed, sirgete tüvedega männid ühes kohas ja kõverad teises ja tihedad segametsatukad (kuidas Saaremaal nii palju kaske on?). Nii teistmood kui mandril. Isegi kui merd ei näe, ei lase loodus hetkekski unustada, kus sa viibid.

Rehetalus asuvas keskuses meisterdasime endile kadakast lusikaid. Minu oma vajab veel liivapaberiga viimase lihvi andmist. Küll lõhnab hää! Ja olgugi et see ei kukkunud välja nii ilus kui meistri omad, kalamarja kõlbab sellega ikka süüa. Oi, aga teate – see lihaleib… See lihaleib, mis just meile oli küpsetatud. Suured paksud viilud, keskel liha ja pekk, milline rammus suutäis ja maitse! See oli parim leib, mis ma söönud. Saaks iga päev lihaleiba süüa…

Tagasitee möödus märkamatult: siuhti läbi Muhu, hooga üle mere, korraks Pärnusse (Fox!) ja tagasi Tartu poole. Tukkusin, sest rammestus oli nii kehas kui hinges, hall ilm madaldas seisu veelgi. Tagasi Tartus, tagasi rutiinis.

Kolmeteistkümnenda reede rahutus

aeg: kolmeteistkümnes reede.
isikud: jrh (=jri), dakh (=daki), evh (=evu), birx, patsy, m.
kohad: karlova, emamere kaldad, park, pink, plats, zavood, tänavad, kaarsild, takso, karlova.
asjad: jutud, kõndimine, jutud, jook, ootus, jutud, naer, jutud, rahutuse rahustamine, tere vana tuttav, jutud, jook, muusika, siin ja seal, ei maga, naeratused, nii ja naa… kõike lotsof.
tunded: hei! kuidas läheb? – hästi!, ikka hästi. astu oravarattast välja. paralleelreaalsus, varsti on see unenägu.

aeg: jätkub neljateistkümnes laupäev.
magamata tunde: hetkel kokku 34.
kirjusid ja kollaseid liblikaid nähtud kümmekond; haamriga pöidla pihta löödud üks kord; naelu sisse löödud, kõveraks löödud, välja tõmmatud lugematu kordi; kohvi joodud üks tass.

jrh, ei löö sind, ei ole pahane, ei süüdista olematus. (ma ju kõige nunnum.) hästi läheb ikka, mis siis, et väsinud. küll jõuan nolaifida ja magada. rutiinist välja on vaja saada. olgu siis korraga ja palju ja kõike. korraks laifida ja siis zurück verdienen.

dakh, sa oled maailma parim dakh. egobuustid mind nagu ei keegi teine. danke!

——

täiendused:
magamata tunde sai kokku 36 (isegi 2 päeva hiljem esineb raskusi lihtsate matemaatiliste protseduuridega),
vaata ka kõige suurem küsimus on, omg omg omg, pealk4ri.

Korras tehnika on parem kui mittekorras

Ta tegi mu arvuti korda! Ta tegi mu arvuti korda! :D Ma olen nii tänulik.

Päeval piinas mind korraks paranoia, mis siis, kui ta mu kaustadesse sobrama läheb. Ent arvan, et ta käitus profesionaalselt. Mitte sobramises, vaid ametialaselt ehk siis arvuti putitamises.

Üldiselt on pooleks nii hurraaseid kui ka üääseid sündmusi ja vahejuhtumeid.

Lepatriinune

Aitäh kõigile toredatele, kes eile tulid ja olid! :) Hea meel oli teid näha ja seltskonda jagada.
Aitäh ka teile, kes saatsite sõnumi või helistasite või muul moel mind meeles pidasite ja õnnesoovidega üle külvasite!
Korra aastas nii palju head korraga kogeda on tegelikult suurepärane.

Esimene õnnitlus saabus kell 00:25.
Kõige kaugem õnnitlus jõudis minuni Torontost (umbes 6663 km).

Hea, et mul on suur kirjutuslaud, muidu ei mahuks kõik lilled ära. Šokolaadi on rohkem kui kilo jagu. On naeratusi ja uusi lugemiselamusi ja kõrvas kantavad hõbedased pihlakad.

Paberile sai kummalis-naljakaid ideid ja märkmeid üles tähendatud. Suurem osa neist jäidki kuuljate kõrvu. Vahva oli. Nagu ühel sünnipäeval olema peab. Sõbrad on parimad.

Otsisin eile peegli ees kortse. Neid polnud. Järelikult pole see 23+1 nii hirmus midagi. Ma kartsin, et see number on tohutult suur kõigi teiste kahekümneste vahel. Ei ole hullu miskit. Number veel vanust ei tee.

Päikest teile!

Midagi on hästi ka

Esmaspäev: ostsin Pet Shop Boysi kontserti pileti, Daki ja Maiaga Zavoodis.
Teisipäev: juuksuris käisin, tüütu seminar jäi ära, uitasin linnas, hea päev jalutamiseks.
Kolmapäev: hea päev töörindel, pidulik tänuõhtu oli meeldiv vaheldus, Tanel oli ka. (:
Neljapäev: avastasin üllatusega, et olen palka saanud. Jee!
Nädalavahetusel toimuma pidanud programm jääb ära, mis tähendab kolme vaba päeva (mis kuluvad vist koolitöödele, aga siiski).

Olen küll väsinud ja peaksin öösel rohkem magama, mitte raamatut lugema, kuid siiani olen suutnud meeleolus püsida.

Ah, see nii suvaline postitus. Lugemisväärtusetu.

Õhtute ööd

Lõpuks sain endale uue mütsi ja suure pehme salli. Sall on sedavõrd pikk ja lai, et saaksin end sinna lõunauinakuks sisse mässida. (Sest ma ise olen ju väike.)

Jätkuvalt olen veendunud, et inimesed peaksid muumitrollidest ja karudest eeskuju võtma ning talvel magama. Sest väljas on kohutavalt kole. Lumi pole lumi, vaid sulalumi. Jalad saavad märjaks, igasugust vett sajab ülevalt alla ning taevast pole aegu näinud. Elektri- ja küünlavalgus ei korva päikesevalguse puudumist.

Parem võiks pidev öö olla. Hetkel, mil kell näitab 20:12, on väljas pime. Sama pime on ka kell 22:45 ja 00:32 ja 3:25 ja… Nii et vahet ju ei oleks. Suurema osa 24 tunnist on must, äärmisel juhul hall. Antud juhul on must ilusam värv kui hall. Musta öö taustal säravad lambid eredamalt. No mine jaluta õhtutundidel kesklinnas. Vaata, kui särtsakas on vilkuvad tuled raeplatsi kohal. Kui erksad on tuunitud puud Emajõe kaldal. Kui šefid on puud Barclay platsil.

Kesklinnast kaugemale liikudes võib veel siin-seal näha värvilisi elektritulusid. Ei pea pühade lõppedes kõiki värvilisi lampe ega kaunistusi ära korjama. Minugi poolest võiks ka suveöödel räästa all punased lambid põleda. Elava tule vastu need muidugi ei saa. Ent elav tuli räästas jäägu olemata. Piirdugem siiski küünlaleekide ja lõkkega.

Homne päev algab mu jaoks ebainimlikult vara – poole seitsme paiku. Lubadusi ja kohustusi tuleb ju täita. Ma tean, et nii kui ärkan, jään ootama päeva, mil lõputult magada.

Ma tahtsin murda sinu südant veel enne reedet…

Ma nägin Seda Poissi taas. Eilsel Genialistide kontsertil. Oli äratundmist, naeratusi ja noogutamist, isegi samal ruutmeetril tantsimist, aga… mitte ühtegi “Tere”. Ei minu ega tema poolt. Ma kirun end jälle, et julgust kokku ei võtnud, ja võimalust, kusjuures suurepärast võimalust, ei kasutanud. Nagu näha, magav kass šampust ei joo. Neljas kord on kohtuseadus?

Kontsert ja klubiõhtu olid muidu lahedad. Lõbus rahvas oli koos, välja arvatud mõned natuke liiga joobes isikud. Retro oli hea, tantsisin nagu suutsin. Sisekliima oli kui saunas. Kui lõpuks Genialistid lavale astusid, avastasin end Selle Poisi selja tagant. Ta rokkis sajaga. Ta oli armas ja lahe. Ma olin talle lähemal kui kunagi varem… ikka ei midagi. Mõtlesin kümmet ja üht moodust, kuidas temaga jutule saada. Vahepeal tuli tahtmine teda lihtsalt kallistada. Ent see oleks ta ära hirmutanud, kindlasti kohe. Ah, ma ju tahtsin peost kirjutada!

Noh. Retro tuletas natukene kaugemaid aegu meelde, seal hulgas Püssikas käimisi ja Foxiga rokkimisi. Genialistid olid endiselt head. Lühikeseks jäi nende etteaste, kuid kaifi sai kätte. Head teile, poisid! Mul pole ikka veel kõrini, kuigi see oli juba (või kõigest?) neljas kord neid sel aastal kuulamas käia. Pea ööpäev hiljem ma ümisen ainult nende viisijuppe.

Mis veel? Läbi kesklinna koju lonkides tegin peatuse kuuse juures. Lugesin laste jõulusoove. Hinge läks üks väikese printsi teemadel kirjutatud soov. Ma käin seda pea iga kord lugemas, kui kuuse alla satun.

Keset Küüni tänavat lasin liugu (3.30 am). Tead ju küll seda valget joont, mis eraldab kõnniteed rattateest? Väike härmatis oli selle piisavalt libedaks muutnud, et ma seal pikki vastlaliuge teha saaksin.

Seda ka, et kaotasin kõrvarõngataguse ära. Õnneks mitte ehet ennast. Ja lava ees rokkides kargas üks meesisik nii hoogsalt, et maandus kaks korda mu paremale jalale. Valusasti. Tulemuseks on natuke paistes ja sinine suur varvas. Aitäh siis, eks ole!

Selline ma siis nüüd olen: natukene torisev õnnelik ja Selle Poisi järele õhkav. (:

Kui palju rohkem ma jala pean käima?

Hea on see, et ma eile Kristeliga kokku sain. Hea on see, et me koos raeplatsil pingi peal istusime ja tuttavaid nägime, R.-i ja M.-i. Hea on see, et me nendega juttu ajasime. Hea on see, et soe ilm oli. Hea on see, et me Hilpharakas käisime, ma avastasin karmnunnusid T-särke ja Kristel sai uued kõrvarõngad. Hea on see, et me nalja viskasime* ja ma taas naerda kõkutasin. Hea on see, et ta viitsis minuga üle jõe ja tagasi kõmpida. Hea on see, et me toredat kutsut nägime. Hea on see, et “ööbik öögib köögis” on naljakas fraas. Hea on see, et mul heam sai.

——

* Tibi heleroosas võrktopis, nibud täitsa paistavad. Tibi räägib tuttavatega, nii nais- kui meessoost on neid tema ümber. Tibi tuleb kohvitopsi ära viskama, prügikast on meie lähedal. R. vaatab tibi nibusid. Tibi saab sellest raudselt aru, et kõik jõllavad neid, aga ei tee väljagi. Me kolmekesi lõõbime, aga ma ei ütle, mis me ütlesime.

* Kaks dressides väljamaallaste moodi meest kantseldavad pisipõnni. Üks neist lükkab käru, teine hopatab pisikest. “Vaata, need on raudselt geivanemad!” Meestega liitub neiu, aga mehed ikka tegelevad lapsega edasi. “Need on ikkagi geivanemad ja see naine on surrogaatema.”

(:

Kohvi-ja-koogi-hetk on.

Lummatud pisiasjadest, mis ilmutavad end sõnumitena, nägemustena, minu ego patsutavate sõnadena.

Ja võõrastest inimhingedest. Neist kenadest, armsatest, tahan-su-juukseid-sasida XY-test, kes linnatänavail vastu jalutavad. Või lihtsalt kusagil olemas on.

Over and out.