Ärkasin lõuna paiku. Kardinate tagant tundus läbi kumavat hallus. Ajasin end püsti, tõmbasin kardina eest ja… Lumi! Istusin laua peale ja imetlesin langevaid räitsakaid. Hõikasin veel magavale õele “Vaata, vaata, lumi!” Ilus oli. Kohe sai parem.
Öösel kergelt külmavõetuna koju jõudes ei olnud sugugi nii hea. Sest oli külm ja pidi minema sinna, kuhu ikkagi nii väga minna ei taha. Lausa õelutsevana tundus ühel tänavanurgal asuv kinnisvarareklaam, mis karjus näkku “Oma kodu”. Tänavanurgal, kus kallistati headaega-jätmiseks.
Õhtu muidugi oli lõbus. Oli bänd ja mina Temaga ja Daki&Co ja Birx. Need viimase aja kõige kallimad inimesed. Sai naerda ja olla nummi ja tantsida ja olla veel nummi ja puha. Ja tõdeda, et strateegiline viga on hästi parandatud. Kokkuvõtlikult: üle pika aja ma tunnen, et mul jälle armsad sõbrad olemas. Ja kogu aeg on tore.
Tänane lumesadu lausa kutsus õue. Läksingi. Mis siis, et räitsakad sadasid näkku ja prilliklaasidele ja tegid kindad märjaks. Väike elevus puges hinge. Mõnus ja rahulik on olla. Kõik oleks nagu paigas. Esimene lumekuul maitses vesiselt.
Raamatupoes jäid silma kõige sobilikumad talveõhtu-raamatud. Omastasin Ska Faktori plaadi ja Bryan Adamsi kontserdi pileti.
Väljas muudkui sadas.