Category Archives: :)

Mõnikord on kõik hästi.

Lodjasõit

Posted on by

Tõrvalõhnaline matsakas lodi oli esimesest puudutusest lummav. Midagi ehedat, midagi ausat, midagi ajatut oli tunda selle aegade hämarusest pärit laevukese pardal.

Istuda ja vaadata, kuidas linn sinust tasapisi eemale ujub. Kuidas vesi paljastab oma madalusi keset jõge (sest veetase on kurvastavalt madal). Kuidas aega pole ja rahu poeb hinge. See oli hea tunne.

Sõit oli lühike, kuid sellest piisas, et armuda lodjasõitu. (Pruunisilmset lodjameest ma ei parem ei mainigi…) Ma oleksin nõus Jõmmu pardal sõitma maailma lõppu ja veel kaugemalegi.

tARTuFF vol 2

Posted on by

Eilne kinoõhtu üllatas mind rahvarohkusega. Suurem osa sinistest toolidest oli hõivatud, kui ma raeplatsile jõudsin. Tagumistes ridades õnneks ruumi oli, kuid pidevalt varjas kellegi pea subtiitreid. Publiku seas oli näha hoolega valmistunud inimesi: kellel oli kaasas pleed, mida sõbraga jagada, või termos sooja joogiga. Nii mõnedki aga soojendasid end kangema kraamiga ja kosutasid vaimu snäksidega. Nagu kodus teleka ees. Ainult et telekaks 22×11 meetrit suur ekraan ja elutoaks kesklinn.

Õhtu teemaks oli seebine armastus. Esimene film „Armastuse otsimisest ja leidmisest” oli õnnetu lõpuga lugu abielupaarist, kes kaotas teineteist, sai uue võimaluse, kuid ühe pisikese nägelemise tõttu jäi ka sellest ilma. Lustakalt jabur film viis meespeategelase teispoolsusesse, teejuhiks hermafrodiitne Hermes Aphrodite. Naljadega pikitud lugu suutis siiski säilitada teatud tõsiduse, mis seisnes ka loo moraalis – sa mõistad oma õnne siis, kui selle kaotanud oled.

Teine film oli Bollywoodi toodang nimega „Kihlus ja eelarvamus”. Tunnistan, et mul on India filmide suhtes väike eelarvamus olnud, kuid seekord polnud selleks põhjust. Tõsi – kitšimaiguline, igas mõttes värviline, pillerkaariste tantsu- ja laulunumbritega film oli pigem komöödia kui draama, kuid sisaldas ka parajal hulgal põnevust, traagikat, ootamatusi. Ühesõnaga – midagi igale vaatajale. Äratundmisrõõmu pakkus Alexis Bledeli osatäitmine. Õnnelik lõpp tõi naeratuse näole ja pani jala koduteel tatsuma.

Eriliseks muutis eilse filmiöö aga Jim. Ma ei saanud lahkuda ilma talle tere ütlemata ja õnne soovimata. Jim võttis mu tervitused rõõmuga vastu ning pakkus viimase lõigu oma sünnipäevatordist. See oli parim püstijalu kell 2 öösel söödud tort. Hea oli kuulda ka seda, et talle Tartu tasapisi meeldima on hakanud. Nii vahva on Jimi siin linnas näha! (:

Kodutee läbi uinunud linna kulges naerusuiselt ja kekseldes.

Laisk suvepäev

Posted on by

Seljakotti said susatud raamat, jogurt ja jakk. Tee viis jõe äärde. Päike – üllatavalt kuumav, jõgi – nukralt madal, taevas – veatult sinine. Kiikusin ja lugesin raamatut. Vaatasin lodja randumist, ühe reisuseltskonna maale tulekut ja teise seltskonna pardale minekut. Lõõtspillimäng saatjaks, õõtsus lodi ülesvoolu. Maailmalõputeemaline raamat oli vastuolus käesoleva hetkega, ent siiski paeluv. Oh, päike paitas mind hoolega. Jalutasin varjulisel pargiteel, käisin poes, siis läksin üle silla teisele kaldale. Raudsilla juures vedeles roostetanud sinine jalgratas. Seda poleks näha olnud, kui vett nii vähe poleks. Botaed sungli ja kõige muuga oli sama koha peal ja samasugune nagu ikka. Rüütli tänavas keerutas tuul välikohvikutest plehku pannud salvrätte. Turistid saalisid raeplatsil ringi. Päike justkui ei lähekski looja.

Kibe!

Posted on by

Mu kursaõde abiellus täna. See nagu ütlebki kõik. :) Kiriklik laulatus ja abielutõotused, peigmees tumedas ülikonnas, pruut valges maani kleidis ja looritatud, lilledega kaunistatud auto, tuututamine, pidulik koosviibimine kohvikus, ülimaitsev ja ilus pulmatort… Väga kaunis oli kõik kokku. Ja mis peamine – “kibe-kibe” hüüded muutsid veini magusamaks ja õhu armastusest õhkavaks. Kauniskaunis!

Hall on hea. Sest punane on.

Posted on by

Tänane tüüne hall ilm on isegi hea. Mina ei kurda. Las olla jahe. Sest mina panin punase kampsuni selga. Olgugi et aastatepikkusest kandmisest on varrukad välja veninud (just nii pikaks, et külmetavad käed sinna peita) ja topiliseks muutunud. Soe on. Emotsionaalselt soe.

Õrn vihmasabin ka ei häiri. Eile hilisõhtul istusin diivanil ja kuulasin tilkade rabinat aknaklaasil. Rahustav heli. Eriti nüüd vajan ma midagi meelelist, mil ma öösiti rahutult magan ja hommikul ärkamise eel sürre ja lausa haigeid unenägusid näen. Ei taha tänasest unenäost rääkidagi. Ööd ei ole head magamiseks. Ööd on paremad mõtisklemiseks, lugemiseks, tänavameetrite mõõtmiseks.

Dagö-öö

Posted on by

Kontsert oli parimast parim! Ursula poisid nägid nii šeffid välja, plusspunktid ruudulise ülikonna, kingade ja kaabu eest neile. Dagö oli muidugi õhtu staar, Kõre ja Pang tausta laulmas. Ma isegi imestasin, kui kõik need rõõsad ja roosad noore(ma)d mu ümber neile häälekalt ja energiliselt kaasa elasid. Ma ei tea, mis toimus lava ees olevast massist tagapool, seal istujate seas. Küllap nad istusid ja kuulasid ja plaksutasid. Ma tõesti ei tea. Aga lava ees käis vabaõhukontsertile omane möll. Ja see andis meeletu fiilingu ja erksuse. Mina tundsin end hästi.

Pärast kontserti tegin fänni: läksin autogramme jahtima. Ursula poisid olid kahjuks silmapiirilt kadunud. Saatpalult palusin oma tenniseninale autokat. Ta küsis, kas mul on Hiina kets ja viskas oma nime valmis. Märkmiku tagakaant kaunistavad Kõre, Pange, Rebase ja Vaigla nimetähed. Üks kerekas noormees, kes mult pidevalt pastakat laenas, näitas oma autogrammikogu, mis kõik olid kirjutatud passi. Ja-jaa, isikut tõendavasse dokumenti passi. Seal oli lisaks Ursula sirgeldustele ka Tamme Villu sorgeldis ja eilsest ka dagökate omad. Mõne päeva pärast sõidab too tegelane Hispaaniasse, näis, kas teda Dagö riigi viisadega üle piiri lastakse. Ja minu pastakas osutus menukaks: paljud autogrammid kirjutati just sellega. :D

Kesköö paiku jõudsin laululavalt tagasi kesklinna. Krooksust mööda, seejärel Zavoodist. Ennäe, Mihkel istub seal! Viipasin tervituseks ning läksin sisse, et paar sõna juttu puhuda. Mihklit nägin kontsertil ka, aga kaugelt. Edvistasin oma autogrammidega ning vahetasime uudiseid. Lahkudes jäin ukse ette ummikusse (tavapärane asi seal) ning üks heledate juuste ja habemega noormees hakkas minuga rääkima. Temagi oli kontsertil käinud. Ta ütles, et mul on pikad jalad, kuna mu tenniseninal oli ju autogramm (ja lava oli kõrge). Tõdesime, et kontsert oli superhea, kuigi oleks võinud kauem kesta. Ja olime pettunud, et Dagö kolmandat korda lavale tagasi ei tulnud, kuigi valjuhäälne aplaus ja skandeerimine seda pikalt nõudsid.

Zavoodist viis mu tee mööda Rüütli tänavat Püssikasse. Teretasin Trummarit, istusin ukse juurde lauale jalgu puhkama ning kuulasin paar lugu bändi esituses. Otsustasin mõnusat muusikaelamust mitte rikkuda ning läksin Raekoja platsile. Tegin tiiru ümber purskkaevu ning mu pilk jäi pidama kuule. Istusin sinnasamasse pingile kirjutama. Ilm oli hea, seega lonkisin Emajõe äärde. Otsejoones pontoonidele, kus mõnusasti istet võtsin. Olelesin niisama, üritades tümpsuvat kluubi eirata. Hää oli!

Jahedus imbus läbi ihu, andes märku koju minekuks. Kõrvalepõige bensukasse, et soe viinerisai osta. Kand ja varvas, kand ja varvas kuni koduni. Üksi nagu alati. Mõnusasti üksi. Harjumuspäraselt üksi. Keset sõiduteed. Kuu saatjaks. Õndsus hinges. (:

Bebop alula jee jee jee

Posted on by

Eile oli armas pärastlõuna. Raekoja plats ja päike ja Genialistid ja noored ümberringi. Tundus, et need kõige vahvamad ja ilusamad noored poisid ja tüdrukud olid kivide alt välja pugenud ja munakiviplatsile kokku tulnud, et Genialistide muusikas mõnuleda. Rastapatsidega ja paljajalu pikk poiss sõpradega, punase siilikaga tüdruk, satsiliste seelikutega malbed neiud… Kaks tundi Tartu-meelset kontserti, mis sisaldas kolm korda lauset “Alustame uuesti!” ja kell 18 raekoja kellamängu kuulamist, tegi olemise hääks.

Õhtul vedasin end Chanti pealekäimisel Püssikasse. Oh magedust! Aga ma siis olin natukene hipi-rocki-tšiki. Ja kuna mul viimasel nädalal on poogen-poogen periood*, siis sodisin ka tennistele “poogen-poogen”. Ja tantsisin lärmi saatel Chantiga ja ühe poisiga, kes oli neljandat korda Tartus. Ja öö oli valge, kui koju jõudsin ja ei maganud suurt midagi. Hommikukohvi maitses hästi. (:

Täna viisin nii Arabellale kui ka endisele klassiõele lilli. Viimased õnnelikud lõpetajad sel aastal. Päev oli kaunis ja nemad ka. Istusime Arabellega kohvikus ja vaatasime läbi akna, kuidas väntorelitest meloodiaid välja võluti. Müstilised masinad!

* Poogen-poogen periood – suhtumine on paljudesse (pisi)asjadesse ükskõikne. Sääsest elevanti ei tee. Sõnaline väljend oli esialgselt “Mul on poogen”, hiljem muutus see lihtsalt ütluseks “Poogen-poogen”. (Chanti soovitas selle väljendi mul lausa patendeerida.)

Head aega, alma mater!

Posted on by

Mul on nüüd bacalaureus scientiarum botaanika ja ökoloogia alal. Terve päev möödus ruttu. Kuigi aktusel pidi poolteist tundi istuma. Aga siiski ruttu. Enam ei mäletagi suurt midagi. Õnneks saab video pealt kõik uuesti läbi elada (ema väidab, et rektor piilus mulle dekolteesse :D), ja pilte on ka. Hea, vägagi hea päev oli. Kiidusõnade sadu ja sületäis lilli ja sõbrad ja kallistused… Kõige armsam ja ilusam maamunal. Nüüd on natuke väss ja melanhoor. Tunne… vabanemistunne… ma ei teagi, kas see on juba möödas või pole seda veel. ma jõuan veel küll ja küll tunda, mis tähendab olla mitte-tudeng. Ma olen nüüd ju.. eikeegi… Keegi… minaise… Heh, ei teagi. Hea on. Kalli.