Kahekümne kolmas kord

Täna on mu elu kahekümne kolmas 1. september ehk kahekümne kolmandat korda algab mu aasta koos kooliaastaga.

Ma olen väsinud. Täna olen ma väsinud ja tüdinud. Ma pole valmis. Ei ole mul midagi ette valmistatud uueks hooajaks, rääkimata vaimu valmis panemisest.

Nii palju muud on toimunud, muutnud mu meeleolu, arvamusi ja soove. Viisaastak on ka täis saanud, kui selle järgi eluplaane sättida. Aeg muutusteks.

Ma tahaks minna koju, tõmmata selga helesinise unistuse ja magada uue kevadeni.

Rääkimisest

Ühed kõige ebameeldivamad sõnad on “Me peame rääkima” või “Meil on vaja rääkida”. Juba nende kuulmine tekitab pinget, need kõlavad valdavalt halvaendeliselt. Isegi, kui jututeemaks pole midagi halba, vaid tõde.

Kuulnud neid sõnu, hakkan meenutama, mida olen viimasel ajal öelnud ja teinud. Kas ma ütlesin midagi valesti või valel ajal? Kas ma tegin midagi valesti või valel ajal? Kas ma läksin kuidagi liiga kaugele?

Pähe tulevad kõige hullemad mõtted, millest ta rääkida tahab. Et see, mida peljanud olen, ongi juhtunud. Et enam pole minu jaoks aega ega kohta. Et kõik on muutunud ja kuigi see võib tunduda tühine teema, pole see seda mitte.

Nii ma muretsen ja ootan ja kardan ega suuda muust mõelda, kui sõnadest “On vaja rääkida”. See on halvav ja meelerahu on läinud. Eilne rõõmus meel on sattunud muserduse õrnhalli võrku.

Millest on meil vaja rääkida?

Kesknädal

Täna jälle on kolmapäev,
kõige närvilisem päev…

Kesknädal ongi nii halva maiguga nagu teatud erakonna maine ja nende ajaleht. Kohe üldse mitte ei vea täna. Segadust ja tulekahjude kustutamist on jätkuvalt palju. Nagu kulupõlengute hooaeg: tuli siin, tuli seal. Muudkui seleta, uuri ja ürita päästa, mis päästa saab. Peaasi, et ise tuleringi lõksu ei jää. No üsna sarnane närviline tunne on küll.

Kolleeg ka ütles, et kõik on juba nii kehvasti, et ajab naerma. Vähemalt pole ma ainuke, kel (töö)elu üle pea kasvanud ja head nägu enam ei tee, kui ikka miskit viltu on. Selline apaatne rahu on valdavaks juba saanud, kuigi aeg-ajalt süda peksab sees ka niisama laua taga istudes.

Muidugi pole kõik veel TPs. Kui tööasjad kõrvale jätta, on täitsa hea. Kodu on korras ja trennid veel kestavad ja kinos käin ja mõnel õhtul loen ja vaatan telesaateid ja silitan kasse ja saan vahel sõpradega kokku ja nii edasi. Õnneks on olemas FB fännileht “Kõik on täiesti perses”, mille postituste lugemine teraapiliselt mõjub. Peaks vist raamatu ka soetama. Hea komplekt “Väikse raamatuga meelerahust”. Selline eneseabi esmapakett või nii.

Kohe saab tööpäev ametlikult ka läbi, saab hinge tõmmata. Tee seda sinagi.

Ma tahaksin siiralt öelda, et ma vihkan oma tööd. Aga ma ei saa. Vihkamiseni pole see veel jõudnud. Aga mulle ei meeldi enam mu töö. Seda on liiga palju, sellel on pidevalt tähtajad, seda tekib iga päev juurde, seda ei jaksa enam teha…

Tahaksin meelsamini omaette nokitseda, mitte suhelda. Tahaksin ajada üht (või kaht) väga konkreetset asja, mitte sadat ja kümmet. Tahaksin, et kolleegid ja õpilased ja teised inimesed, kellega pean kokku puutuma, oleks viisakad ja käituksid nii, nagu vaja. Ei taha enam õpilasi, kellega pidevalt käib üks sõda õppetöö korralduse üle ja kes valetavad ja … Ei taha enam teiste inimeste töid teha ega neid aidata. Tehke ise!

Päriselt ka. Mul on tõsine tööalane identideedikriis.

P.S. Ostsin endale “The little book of calm” eestikeelse versiooni (aga ingliskeelne pealkiri meeldib mulle rohkem). Näis, kas minuga läheb umbes samamoodi nagu Mannyga.

Fakt

Kell on 16.25 kolmapäeva pärastlõunal. Joon kohvi Vana Tallinna koorelikööriga.

Vot nii “tore” päev oli mul täna.

Krdile!

Minule aitab hea inimene olemast! Isegi lapsi ei saa enam usaldada. Valetavad sulle nii, et maa must, ja solvavad takkaotsa. Mingu ise sinna, kuhu mind saadavad. Paganama teismelised! Pane või päevapealt oma üks ametitest maha.

Väljaelamine

Päev möödus muidu kenasti, sain koolitusel targemaks, ent pärast seda…

Kõht on tühi (mis ilmselt põhjustab ja põhjendab kõik muu).
Kass käis muudkui magamistoa ukse taga kräunumas ja ma sain pahaseks ta peale. Seal ei ole kedagi ega midagi ju! Sa oled sada korda vaatamas käinud!
Teine kass siiberdas arvutiekraani ees ja ma ju ei näe temast läbi. Ja nüüd istuvad mõlemad arvutikasti peal.
Tööpostkasti vaatamine oli viga – see ajas mind lihtsalt natukene marru.
Õhtud mööduvad nii ruttu, et ikka ei saa tolmud võetud ega pesu kokku korjatud.
Homme peab jälle tööle minema. Ma ei viitsi. Kahtlustan, et mul on mingi suurem ja lahendamata probleem seoses oma tööga. No ei viitsi enam.
Kõht on tühi ja ei oska midagi süüa teha ja kõik retseptid tunduvad nii keerulised ja vajavad miljonit koostisosa, mida mul pole. Ja poodi ei viitsi minna, sest süüa tahaks ju kohe.
Ja ma lihtsalt ei viitsi ega taha väga palju asju, mida peaks, neil päevil.

Päh!

Homme lähen esimest korda viie aasta jooksul arenguvestlusele. Arenguvestluse küsimustiku täitmine pani pea valutama ja valmis veel ei saanudki. Lähen koju, söön kõik jäätise ära ja siis vaatan edasi.

Mida ma seal ikka vestlen või arenen, kui tööalane tulevik jätkuvalt nii hägune on?! Paluks stabiilset töökohta stabiilse koormuse ja sissetulekuga, aga ma juba aiman, milline ülemuse vastus sellele küsimusele võiks olla.

Peab selle värgi vist enda jaoks põhjalikumalt läbi mõtlema.

Ving ja hala

Vingun lõpuks ära, mis vinguda on.

Kuradi niru on olla! Palavik pendeldab 37,5-38 kraadi vahel. Nina on kinni. Kurk valus. Ühtepuhku ajab köhima. Iga köhahoog tähendab massiivset peavaluhoogu. Pea valutab juba kolmandat päeva. Ühtegi valuvaigistit mul pole. Apteeki minna ei jaksa. Suurt süüa ka pole.

Tuba on soe. Kohati liigagi. Eile, kui magama läksin, siis 28 kraadi. Pluss kuiv õhk. Ei ole kerge olla haige selles majas. Kui süüa või teed tahan teha, pean minema teisel korrusele kööki, kõik vajalikud asjad kaasa võtma. Kui miskit ununeb, siis mitu korda käima.

Võtab vanduma ja ajab nutma.

Kuradi niru on ikka veel olla!

Kõik halb saab ükskord otsa

Põrandalt ei saa maha kukkuda ja ma väga loodan, et ma olen nüüd kõige alumisele põrandale sattunud. Ma tean, et elu käib lainetena, tõusude ja mõõnadega, ainult et ma tõepoolest lootsin ja soovisin ja pingutasin, et need tõusud kestaks kauem ja mõõnad vähem ehk taustasüsteem oleks stabiilsem. Paraku ei osanud ma ette näha ega arvesse võtta minust mitte olenevaid muudatusi. Nii et hetkel tunnen end järjekordses madalseisus, kust saab õnneks kõik vaid paremuse poole liikuda.

Ei, muidu pole hullugi, ainult et tahaks seda oma ja kindlat taustsüsteemi juba. Ma tunnen, et puudulik või ebastabiilne taustsüteem lööb mul jalgealuse kõikuma. Seepärast tahaksingi leida seda päris oma kohta, kus elada, olla ja toimetada. Muidu on ju päris hea olla (kui uneprobleemidest ja pingest tingitud väsimus välja arvata).

Jah, ma kolisin pühapäeval, ent see pole see. Hetkel on nö. hädatapp selle elamispinna osas. Võib öelda, et valik langes pealtnäha ilusale õunale, kuid seest on see mädand. Plussiks seal on kiire ja korralik internetiühendus :P Muidu… ma ikkagi otsin kodu.

Seoses kinnisvarasaagaga tegin mõned tähelepanekud inimeste eelarvamuste kohta.
1. Kui sa oled noor ja otsid Tartus elamiskohta, oled sa kindlasti tudeng.
2. Kui sa otsid Tartus elukohta, siis sa oled kindlasti pärit väljaspoolt Tartut. Üks põhjendus vt punkt 1.
3. Kui sa küsid, kui kauaks koht üürile antakse, lubatakse sul seal elada õppeaasta või õpingute lõpuni. Põhjus vt punkt 1.
4. Kui inimene soovib üürida kahetoalist korterit üksinda, ei saada aru, miks sa vajad üksinda kahte tuba.
5. Kui sa oled kõrgharidusega, oled sa ilmselt korralik inimene (st ei joo, ei suitseta, ei kutsu külalisi, ei pidutse jne).

Jajah, niisugused kogemused. Kusjuures, ei küsita ka, vaid kohe eeldatakse ja räägitakse sulle, kes või mis tegelane oled.

Täiendus: Hissand Jummel õnnistagu kõiki tädisid, kes arvavad, et peavad noorte eest hoolitsema, sest need ju ei oska ise elada.