Hullumaja. Puhvetit ka pole enam.
Kevad algas talvega. Uus nädala algas järjekordse süte peal vastuste ootamisega. Tööd ja tegemist on ülepeakaela. Sel nädalal tuleb kaks korda pealinna sõita. Üldse ei taha sinna minna. Tahaks hoopis vaimse tervise puhkusele minna. Tahaks tantsida ja oma värske lühikese punase soenguga panna mehi päid pöörama. Ja siis nad pikalt saata :D
Ma olen nüüd võõras naine. Teistmoodi, uutmoodi. Oli vaja sellist kannapööret. Seda muutust sain ise otsustada.
Esmaspäeval tuleb üks suur ja tähtis elu muutev otsus teha. Seni püüan sellele teemale mitte mõelda. Tegu on tehtud, nüüd tuleb natukene oodata ja siis otsustada.
Viimase kuu aja jooksul on mu elu ja tulevik vaat’ et iga päeva ja tunniga muutunud. Muutustel pole veel lõppu.
See aasta tuleb kevad teisiti
tiu, tiu ja teisiti, see aasta teisiti
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti
tiu, tiu ja hoopis teisiti
Võimalik, et aprillikuust on kõik uus.
Mõni hetk on raskem kui teine
Mõni mõte rändab ajas kaugemale tagasi
Mõni mõte ei anna rahu, et miks nii…
Rahutus
Mu kassivurr on jälle kasvama hakanud. Ah, las kasvab. Igaühel omad veidrad kiiksud.
Ma ei tea, kas Sina veel vahel vaatad siia või ei, aga ma tahan Sulle midagi öelda.
Ma pole vihane. Ma olen kurb ja mul on kahju, et niimoodi läks. Ma loodan, et me mõlemad vaatame tagasi, leiame oma vead ja hirmud ning õpime neist. Soovin, et Sa võtaksid aja maha, mõtleksid järele ja alustaksid päris puhtalt lehelt. Täiesti algusest. Üksinda ja ausalt. Mina teen sama. Esmalt püüan endasse vaadata ning siis otsast peale alustada iseenda ja oma eluga.
Jään alati täpiks su silmas.
Kohe lõppeb veebruar ja algab märts. Märts tähendab minu jaoks kevade algust. Kevad on mu lemmikaastaaeg. Valgus, soojus, värskus, värvid. Mul on vaja värsket algust ja loodan väga, et kevadtuuled selle mulle toovad. Või vähemalt mingi märgi. Ma ise ei tea ikka veel, kuhu suunas edasi minna.
Pesusahtlis on ootel uus pesukomplekt nimega Tick-Tock. Ma pole omale ammu ilusat pesu ostnud. See on mulle endale. Väike rõõm sünnipäevaks.
See postitus on üheaegselt maha viksimine kui ka vastus PilleRiini postitusele neljapäev.
Kui ma ei viitsi enam koristada, siis ma tean, et see on halb märk. Ma olen üldiselt korraarmastaja inimene, tahan, et asjad oleks omal kohal ning tolm pühitud. Siis on mul endal mõnus ja mugav olla ning saan vabalt ka külalisi vastu võtta. Teismelisest alates on pühapäev olnud mul suur koristamise päev.
Aastatega olen täheldanud ja aru saanud, et kui mul jääb pikemal perioodil koristamata, siis on midagi viltu. Eriti halb on asi siis, kui mind isegi ei häiri, et ma pole jõudnud koristada või tahagi seda teha. Siis on midagi väga viltu.
Viimase poole aasta jooksul ongi koristamisega kehvasti olnud. Vahepeal tunnen, et elan nagu poissmees: kuhu kukub, sinna jääb. Pesemata nõude hulk kasvab, puhtad ja kantud riided on segamini diivanitel. Hapukapsa pott seisis kuu aega mustade nõude hunnikus… Vahepeal suudan end nii palju kokku võtta, et kiirkoristamist teha, nõud ühekorraga ära pesta või nädalavahetusel pesu pesta. See, et suutsin paar kilo vanapaberit välja sorteerida ja ära visata, oli lausa suursaavutus.
Täna jäävad nõud pesemata. Ei jaksa. Äkki laupäeval?
Teeaeg.
Jäääär “Mul pole ammu olnud Sinu juurde asja”
Liine andis mulle pühapäeval väljakutse märgata nädala jooksul iga päev midagi head. Varem on sellise väljakutse mulle esitanud PilleRiin, siis tegin märkmeid siia. Nüüd teen Facebooki, aga sinna ma isiklikke asju üldiselt postitada ei taha.
Tänane kõige parem hetk oli hommikune telefonikõne. Olin vaevalt poolteist tundi maganud pärast Oscarite jälgimist, kui mulle helistati ning mind kingituse eest tänati. Olin unine, aga meelde jäi, et ta ütles mulle midagi head. Hea tunne on teha head ja kuulda häid sõnu.