Kolm pikka, varase äratusega päeva võtavd minust viimsegi energiaraasu ja hea tuju, mis mul eelmisel nädalal juhtunust hoolimata oli. Ma ei ole hommikuinimene ning tavapärasest varem ärkamine tekitab kohe tusatuju.

Eile läks arvutil midagi katki ja see pani mu olemisele viimase põntsu. Läksin endast välja ja tõstsin häält. Tahtsin nutta, silmad ka valutasid.
Nüüd kiusan Pusa oma IT-alaste küsimustega. Ma arvan, et kui ongi see viga, mida ta arvab olevat, siis ta aitab selle ka ära parandada. (Jälle on Pusa päästeingel. Noh, arvutiasjus alati.)

Ja kellegi kaissu tahaksin ma ikkagi.

Ma palusin MB-lt kunagi oma tööga seoses üht teenet. Päev pärast selgust toonud vestlust andis ta teada, et minu palutud asjad on valmis ja ta tahab need mulle ära tuua. Leppisime kokku, et saan reedel kätte.

Reedel ta helistas, kuid mul oli telefon hääletu peal ning ma loomulikult ei saanud vastata. Siis oli ta R-le helistanud, et R need asjad hiljem mulle toimetaks. No mida kuradit?! Miks ta pöördus R-i poole, selmet mind proovida uuesti kätte saada? Kardab? Ei taha näha mind? Mina ei suutnud aru saada, miks ta ei saa asju ajada otse minuga, kui see on minu ja tema vaheline kokkulepe. Põrgusse!

Nüüd ma mõtlen, kas peaks R-le ütlema, et ärgu enam MB-ga suhelgu. Arvatavasti suhtlen ma MB-ga mingil määral edasi, kuid mitte nii nagu varem. Aga et mu sõbrannad kuidagi mingitesse minu suhetesse vahele kiiluvad…

Nüüdsest hoian eri seltskondadest pärit sõbrad lahus. Pole vaja, et nad omavahel liiga tuttavaks saavad.

Nii pea, kui olin eilse postituse kirja pannud, andis MB mulle põhjuse temast enam mitte nii palju kirjutada ega mõelda.

“Ma arvan, et sa oled kedagi paremat väärt…” ja muu bla-blaa sinna otsa.

Hetkega kogesin solvumist, pahameelt ja viha. Siis sai mul hing täis.
Päästerõngaks osutus Pusa. Ma suutnud ühtegi MB seletust enam (kuulda) lugeda ega midagi vastu öelda, asi oli niigi selge. Mõtlemata trükkisin Pusa vestlusaknasse “Kas lähme jalutama?” Ta oli nõus.

Saime jõe ääres kokku. Mu esialgne kartus, et puhken ta kallistuses nutma, oli liigne. Ta oli heas tujus, juttu ajades kandus see mullegi üle. Alles hiljem poetasin jutu sisse, mis toimunud oli ja miks ma ta kõndima kutsusin. Ta oli toetav. Jalutasime päris kaua. Parem sai. Hoolimata kõigest oli ta sel hetkel parim inimene mu kõrval.

Üks hea inimene, kes teab üsna algusest peale minust ja MB-st, soovitas mul saata MB-le sõnum. Sisuks see, mida ma talle ütlesin.
“ma ikka tahaksin temaga proovida, kaugele see jõuaks… aga kui tema selline pidur nüüd on… kaua oodata ka ei taha”

Muidugi ma ei julge seda teha. Seda enam, et olen MB-d viimasel ajal kirjakestega pommitanud. Ikka nii, et võiks tööst aja maha võtta ja midagi koos teha. Kolmele viimasele kirjale ta pole vastanud. Kolme nädala jooksul olen teda vaid hetkeks näinud. Jah, pisut igatsen… Ja mul on ka kiire. See pole vabandus.

R ütles, et ta oli eile telefonis pahura häälega olnud. Jah, R-i abistamiseks ta aega leidis, minu jaoks mitte. Ei saa öelda, et ma rahulikult seda kõike kuulasin. Välja ei näidanud midagi, aga väike armukadedus lõi lõkkele. Krt küll! Tutvusta veel oma silmarõõme sõbrannadele. Enam ei näita neile ühtki poissi enne, kui sõrmused vahetatud. (Naljaga pooleks öeldud, muidugi mõista.)

——

Kevad tõotab mööduda taas valgusekiirusega.

——

Ma vist patarn MB-st liiga palju. Mul on ju muu elu ka olemas.