Tere kevad. Sombune ja hall. Nagu sügis enne talve.

Mul on nohu, jälle. Ma olen sel sügis-talvel palju haige olnud. Ma tean, et mu tervis pole kõige raudsem. Igal talvel üks külmetushaigus on norm, aga nüüdseks on neid juba mitu kogunenud.
Ma asjatan ja raban ja muretsen rohkem kui näiteks aasta tagasi. Teooria, et haigus ründab siis, kui oled liialt pingutanud, näib paika pidavat. Palun andke tagasi see suvine vabalt võtmine, mis ei lase ülemäärasel stressil tekkida. Tobe kohusetunne, ma ütlen!

—–

MB on natuke kadunud silmapiirilt. Kommunikatsioonivahendid aitavad end meelde tuletada.
Kas tal on tõesti palju tööd?
Kas ta on huvi kaotanud?
Kas ma ei paku talle seda, mida tema ootab?
Ma ei taha oma pead asjatult vastuste otsimisega vaevata.
Tagasi minevikku vaadates nägin kahte mustrit: annan kiiresti alla ja jätan asja sinnapaika või ootan-loodan lõputult kaua.

Seik: kolmandale isikule MB-st rääkides kasutas R. sõnapaari Mii mees.

Olen väsinud ja kergelt nohune ja kui tahan, siis vingun ka. Tahan magada ja terveks saada ja süüa ja kaissu ja mõnusasti end tunda. Kui otse ma peaksin seda MB-le ütlema?

Näh, jälle natuke nohune. Jah, ma tean, olen end hooletusse jätnud töö ja kooli kõrval.

Vihma sajab, nii et Coffe In’i kohv ja jalutuskäik jõe ääres ei ahvatle sugugi.

Väsinud kah.

No kuidas ta saab nii rumaluke olla?! Ma kirjutasin talle, et tahaks uneleda ja kaissu. Ja ta ei saa aru, et ma tahangi. Igal juhul ta ei teinud ettepanekut kokku saada. Minu viimasele teatele, kus küsisin, mida ta täna õhtul teeb, ta ei ole vastanud. Millega ta ometi tegeleb?

Ma ei ole enam kindel, kas keegi küsis otse või ma ise mäletan valesti, kuid küsimus “Kas sa oled armunud?” jäi ometi õhku. Ei, ma ei ole. Jah, MB meeldib mulle, kuid mitte veel(?) niimoodi, et see värinaid tekitaks või kõhus kõditaks.

Eksam ei läinud ootuspäraselt. Pärast seda tuli väsimus ja ving.
Nädalavahetusel on palju mõtlemistööd vaja teha, hindasid uurida ja mingid plaanid paika panna. Noh, nagu terve kevad mul mingeid asjaajamisi täis ei oleks.
Tobe internet ja/või arvuti ei lase mul MSNi sisse logida. Just siis, kui tahaks paari inimesega rääkida.
Kevadpäevadeks mõtteid eriti pole, ainult viktoriin ja mingid mängud tulevad pähe. Inimjõudu ka suurt pole, lisaks on magusamal ajal kohustuslikud praksid-seminarid. Tahaksin ikka täiega seekord kevadpäevadest osa võtta ja korraldada.
Kohvi tahaks, Coffe In’i oma. Ja jõe äärde kiikuma minna ja päikest.
Kaissu tahaks, aga sellest ei paista keegi aru saavat. Mis siis, et ma ütlesin.
Uue jakiga tahaksin käia, kuid ilm kisub uuesti jahedaks.
Uitama soovin minna ja maailma lahti harutada.
Ja ma ei taha, et mu silmad väsinud, punased ja ärritunud oleksid. Mis siis, et ma silmatilku panen, nad ikkagi on.

Tegelikult pole asi hull, mitte veel. Ma olen väsinud ja vingun. Küll mööda läheb.

——

Hiljem. Ma olen heldinud! Kuidas üks kiri võib südame rõõmuga täita! Ammune tuttav, igati vahva ja jutukas noormees, saatis mulle kirjakese sünnipäevasoovidega. (: