Hetk #51

Tere kevad. Sombune ja hall. Nagu sügis enne talve.

Mul on nohu, jälle. Ma olen sel sügis-talvel palju haige olnud. Ma tean, et mu tervis pole kõige raudsem. Igal talvel üks külmetushaigus on norm, aga nüüdseks on neid juba mitu kogunenud.
Ma asjatan ja raban ja muretsen rohkem kui näiteks aasta tagasi. Teooria, et haigus ründab siis, kui oled liialt pingutanud, näib paika pidavat. Palun andke tagasi see suvine vabalt võtmine, mis ei lase ülemäärasel stressil tekkida. Tobe kohusetunne, ma ütlen!

—–

MB on natuke kadunud silmapiirilt. Kommunikatsioonivahendid aitavad end meelde tuletada.
Kas tal on tõesti palju tööd?
Kas ta on huvi kaotanud?
Kas ma ei paku talle seda, mida tema ootab?

Ma ei taha oma pead asjatult vastuste otsimisega vaevata.
Tagasi minevikku vaadates nägin kahte mustrit: annan kiiresti alla ja jätan asja sinnapaika või ootan-loodan lõputult kaua.

Seik: kolmandale isikule MB-st rääkides kasutas R. sõnapaari Mii mees.

Ma olen unes.

(On nohu, mis mõtlemistegevust pärsib ja uimasust tekitab.)
Oli Jimi telefonikõne.
Oli Daki.
Kollased nartsissid.
Oli Jim ja tema raamat ja selle esitlus.
Oli Maia.
Kui see poleks uni, siis mis oleks?

Hetk #49

No kuidas ta saab nii rumaluke olla?! Ma kirjutasin talle, et tahaks uneleda ja kaissu. Ja ta ei saa aru, et ma tahangi. Igal juhul ta ei teinud ettepanekut kokku saada. Minu viimasele teatele, kus küsisin, mida ta täna õhtul teeb, ta ei ole vastanud. Millega ta ometi tegeleb?

Ma ei ole enam kindel, kas keegi küsis otse või ma ise mäletan valesti, kuid küsimus “Kas sa oled armunud?” jäi ometi õhku. Ei, ma ei ole. Jah, MB meeldib mulle, kuid mitte veel(?) niimoodi, et see värinaid tekitaks või kõhus kõditaks.

Elan end jah välja!

Eksam ei läinud ootuspäraselt. Pärast seda tuli väsimus ja ving.
Nädalavahetusel on palju mõtlemistööd vaja teha, hindasid uurida ja mingid plaanid paika panna. Noh, nagu terve kevad mul mingeid asjaajamisi täis ei oleks.
Tobe internet ja/või arvuti ei lase mul MSNi sisse logida. Just siis, kui tahaks paari inimesega rääkida.
Kevadpäevadeks mõtteid eriti pole, ainult viktoriin ja mingid mängud tulevad pähe. Inimjõudu ka suurt pole, lisaks on magusamal ajal kohustuslikud praksid-seminarid. Tahaksin ikka täiega seekord kevadpäevadest osa võtta ja korraldada.
Kohvi tahaks, Coffe In’i oma. Ja jõe äärde kiikuma minna ja päikest.
Kaissu tahaks, aga sellest ei paista keegi aru saavat. Mis siis, et ma ütlesin.
Uue jakiga tahaksin käia, kuid ilm kisub uuesti jahedaks.
Uitama soovin minna ja maailma lahti harutada.
Ja ma ei taha, et mu silmad väsinud, punased ja ärritunud oleksid. Mis siis, et ma silmatilku panen, nad ikkagi on.

Tegelikult pole asi hull, mitte veel. Ma olen väsinud ja vingun. Küll mööda läheb.

——

Hiljem. Ma olen heldinud! Kuidas üks kiri võib südame rõõmuga täita! Ammune tuttav, igati vahva ja jutukas noormees, saatis mulle kirjakese sünnipäevasoovidega. (:

Jälle…

… nägin kena poissi unes. Seekord olid uus poiss. Temas oli midagi tuttavlikku mõnedest noormeestest, keda tean. Me olime joonistamistunnis. Istusime uksepoolses reas kõige esimese pingis. Ta andis mulle ühe poolelioleva joonistuse. Esiplaanil poseeris rannariietes neiu, taamal oli rannaliivale veetud paat. Värvilise pliiatsiga hakaksin paati lõpuni värvima. Me rääkisime poisiga. Hetkel, kui keegi vist tähele ei pannud, suudles ta mind vargsi. Ma ei tea, miks me pidime salatsema, kuigi kõik meid koos istumas nägid. Ta vist ütles, et meeldin talle. Või ütlesin seda mina temale. Ei mäleta.

Mulle tundub, et kevad on mu unenägudesse jõudnud.

Oli uni, aga ei meenu

Ma mäletan, et nägin unes üht kena ja toredat poissi. Ta aitas mind mingi tegevuse juures. Ta oli pikka kasvu ja tumedate juustega, umbes nagu too poiss, kes ronimas mind julgestas. Võib olla ka mitte… Telefoni äratushelin lõikas unenäo kui noaga läbi ja poiss haihtus mu meeltest.

Ma jätkuvalt arvan, et äratus kell 7 on kiusamine. 

Õhkõrn lootus uskuda võimalusse

Eelkoolieas võivad lapsed anda elututele asjadele hinge ja muid elusa organismi omadusi. Tekivad väärarusaamad. Väärarusaamad on tugevas vastuolus teaduslike arusaamadega.

See on lõik ühe aine konspektist. Minu enda kirja pandud, võib olla pisut moonutatud tõde, kuna õppejõud seda ette ei dikteerinud. Mõte, mida need kolm lauset endas kannavad, ei anna mulle enam rahu. Mind häirib, et lastel tekkinud väärarusaamad maailmast võivad kuidagi neid seada vastuollu teadusliku vaatevinkliga. Jah, hariduse seisukohast on oluline, et õpilased mõistaksid kõikvõimalikke protsesse, süsteeme, seoseid ja kuidas elu ja kõik muu toimub/toimib. Ma nõustun ka asjaoluga, et teaduses on vajalik ettekujutusvõime ja ideed ja nii, aga loengus tädi õppejõu juttu kuulates tekib mul ikkagi küsimus – kuhu jääb fantaasia?

Kuhu jäävad loheratsanikud ja haldjad*, rahapada vikerkaare teises otsas, Sööbik ja Pisik, sookollid ja vanapaganad, väikese Ida tantsivad lilled ja sinilind? Kas udu ei olegi enam salapärane udu, kui sulle on õpetatud, mismoodi see tekib? Kas välku ei löögi siis, kui vanakurat silku sööb?

See on minu isiklik arvamus ja alles nüüd kujunenud, just tollesamuse kursuse tõttu. Teadus nagu suruks fantaasia- ja muinasjutumaailma ning unistused maha. Kui sa tegeled teadusega, ei tohiks sa uskuda väljamõeldisi, isegi kui tead, et see on reaalselt võimatu ja teaduslikult seletamatu. Olgugi et mul on kuus aastat ülikooliõpinguid selja taga, tahan ma ikkagi uskuda võimalusse, et kusagil tuhande mäe taga on peidus Muumiorg või et salapärase oja kaldal laulab näkk või et peegli kaudu saab ajas tagasi minna.

—

* Laupäeval raamatupoes uudistades leidsin imekauni raamatu “Haldjate otsingul”. Mul tekkis momentaalne vaimustus mõttest, et haldajad võivad kusagil veel olemas olla.

Kevaduitamised algasid

Silja jõudis nii äkitselt Tartusse, et pidi mind natukene Raekoja platsil ootama. Ta soovis mulle õnne ja mina talle. Me mõlemad saime ju aastakese vanemaks. Hiiretipsid, mille ta mulle kinkis, on lihtsalt armsakesed.

Kuna Silja kirjutas pikalt sellest, mida me tegime, siis ma suurt lisada ei oskagi. Oli neli silda kuuest (viiest), olid turistipildid ja kesklinn risti-rästi, oli vaimustus raamatupoes, kõige olulisem lause ja palju muud. Olid sellised jutud, mida MSnis ega telefonis ei räägi. Pikad jutud, mis olid mõeldud meile kahele. Ma täiesti tunnen, et meil on mingi Kalade värk teatud asjade suhtes. Ja viieaastast vanusevahet ei olnud ka kusagil. Ma räägin sulle, et ma tahaksin hoopis sinuga koos Haapsalus koolis käia ja sinu toredate tüdrukutega seltsida.

Ma mõtlen, et peaks puhkuse hilisemaks nihutama ja augustiks Haapsallu kolima. See oleks suurepärane suvi. Ja neid kilomeetreid, mis me koos ära kõnniksime. Ketsidega ja paljajalu, pimedas ja valges. Siljaga koos oli vahva. Ja ma ei vedanud teda salajasse laborisse ega teinud temaga bioloogilis katseid.