Ma pean Liisile vähemalt tassi-kaks teed või kakaod välja tegema, sest pole suutnud paari koolitööd tähtajaks valmis saada. Järjest kiiremaks läheb, kuupäevad kukuvad nagu kärbsed. Ma ei tea, mis seisus Liis lubaduse täitmisega on, aga isegi kui ta pole suutnud seda täita, siis minule on ta juba rohkemgi kui tass teed teinud. Piimakokteile ja lõunasööki, vot.

Meenutus.

Mhh, jälle ma vingun. See ja teine ja kolmas asi on pahasti. Mitu väikest asja annavad kokku ühe suure, mille pärast rahulolematu olla. Materiaalses maailmas elades määravad esemed ja nende kasutamine ikka päris palju. Ei saa ju teha valmis asja, mille jaoks sul on vaja masinat ja lisaseadmeid, mis ei tööta korralikult. Ma ise võin mitte funktsioneerida, kuid tehnika ja tarvikud võiks seda ometigi teha. (Haa, tehnika ja tarvikud! Kui koomiline.)
Kirjatööd lükkuvad edasi ja mitte minu tõttu. Ma oleksin saanud nii palju ära teha! (Kas ikka tõesti?)

——
Poes sain teada, et ma ei soovi MB-d nii pea näha.
Uurisin ühes riiulivahes hindu ja tahtsin minna järgmisse vahesse, kuid peatusin sammupealt, kui nägin seal meest, kes selja tagant meenutas MB-d. Ma polnud kindel, kas see on tema või ei, pelgasin edasi minna. Passisin oma riiulivahes, üritades poole kõrvaga kindlaks teha, kas hääl tundub tuttav. Ei saanud aru. Piilusin vargsi, kuni ta lahkus. Nägin, et see siiski ei olnud tema. Tundsin kergendust.

Ma usun, et kõrvalt vaadates on see veidi tobe, aga esimesed reaktsioonid peaksid ju õiged olema? Kui ei taha näha, siis ikka ei taha.