Vigasatada sain alles siis, kui olin jaanipäeva pidamiselt tagasi linna jõudnud. Lihtsalt komistasin ja kukkusin. Nüüd on küünarnukk ai-ai ja veidi marraskil.
Mitte et jaanipäeva ajal end üldse vigastama peaks.
Mõistus ja tunded: ma ei saa aru
Mida teha, kui mõistusega saan aru, aga tunded järele ei jõua?
Saan aru, miks on nii ja mitte naa. Saan aru, miks varem lubatu asemel tegelikult käituti teistmoodi. Saan aru põhjustest ja et need on õiged põhjused, mitte otsitud vabandused.
Aga… Tunded ei ole arusaamisega kooskõlas. Tunded ei jõua mõistmisele järele, vaid möllavad omasoodu. Siiras rõõm asendus kerge solvumisega. Leppimise ja edasimineku asemel küsin ikkagi “Miks? Kuidas?”. Otsustamise asemel hakkan veel rohkem kahtlema ka muudes küsimustes ja otsustes, mis päevakorral olevasse teemasse ei puutu.
Kas asjaolu, et olen naissoost, on selle küsimuse vastus? Kas sellest vastusest piisab mulle? Mida teha, et tunded ei vahutaks nii, et mõistus alla annab? Tahaks mõnikord suuta ratsionaalsemalt suhtuda asjadesse, mis pole emotsioonide pilla-pallat väärt.
Hm, kui õige võtaks suveplaanidesse käitumispsühholoogia-alasesse kirjandusse kaevumise?
Ühe artikli “Keha ja emotsioonid” juba leidsin.
Järsku tundun endale nii kõhklev ja saamatu. Ja sellist nimetatakse veel täiskasvanud inimeseks? Kõrgharidusega kah veel. No tõesti…
—
Viimane töötund on juba 29 minutiga ületatud. Midagi suurt ikkagi ei teinud, midagi las jääda augustisse ka, kui loodetavasti kindlamalt ja paremate mõtetega tööle naasen. Väsimus on. Miks ma ikka kontoris istun? Harjumus. Kodu pole koht, kus kogu aeg olla.
Raamat on kaasas, et minna jõe äärde ja sukelduda sügavustesse. Ilukirjanduslikesse sügavustesse. Ma ei uju ju. Ainult et vihmaseks kisub. Kohvikusse võiks ka minna, kõht on juba tühi.
Ma lähengi nüüd ära. Puhkusele.
Olen natuke solvunud ja kurb, et mina ikkagi ei olnud esimeste seas, kellele rõõmsat uudist teatakse. Kuigi kunagi lubati nii. Oleks siis peategelaselt endalt seda kuulnud, aga seda ka mitte. Nojah, teiselt peategelaselt sain teada. Ikkagi. Ju ma siis ei olegi enam selles esimeses ringis. Esimene emotsioon oli siiski rõõm. See loeb rohkem, eks.
Viis vastust
Reeglid: mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Lõpetasin 9. klassi, käisin Tehnikamajas matkaringis, olin armunud 2 aastat nooremasse poissi (ta käis ka matkaringis).
Kui väga täpselt ajas tagasi minna, siis ilmselt valmistusin rattamatkaks, mis toimus 28. juuni kuni 4. juuli Lõuna-Eestis. Olin sel matkal ainuke tüdruk 8 poisi ja meesõpetaja hulgas. (Vot siis, mis põnev elu!)
Kui küsimus oleks olnud “Mida sa tegid viie aasta eest?”, oleks saanud pisut mahlakama vastuse ühe õhtu kohta täpselt viis aastat tagasi. :D (Vana päevikut sirvides leidsin huvitava sissekande.)
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Tegeleda suvise jalgsimatka korraldamisega.
Hakata otsima kirjandust magistritöö jaoks.
Teha maniküüri, panna juuksuriaeg kinni.
Mõelda läbi, kas enne puhkusele minekut peaks veel mingeid tööasju tegema või jätta praegu asjad sinnapaika.
Viia ära panditaara ja vanapaber.
3. Lemmiksnäkid?
Õllepadrunid ja muud poolsuitsuvorstisnäkid, rosina-pähkli-puuviljade segu, porgand dipikastmega.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Kui palju miljoneid olema peab, et miljonär olla? Kui mul oleks miljon krooni, maksaksin õppelaenu tagasi või ostaksin korteri. Või lihtsalt elaksin selle raha eest nagu ikka. Ei midagi erilist. Noh, silmaopil käiksin küll ära.
5. Kohad, kus oled elanud?
Tartus.
Siis võiksid küsimustele vastata Silja, Arabella, Bobik, Pilleriin ja Anni.
On
Eilse olematu oleks asemel on nüüd vähemalt üks kindel on.
Sügisest on mul lisaks teine ametikoht. See on samas asutuses, kus praegugi olen, ning õpetajana töötan ka edasi.
Midagi kindlamat siin segases maailmas.
Olematud oleksid
Kui oleks oleks olemas, siis…
ma oleksin praegu TÜ aulas lõpuaktusel ja saaksin kätte oma magistridiplomi.
Aga oleks ei ole olemas ja ma ei olnud sel aastal nii tubli, et oleks lõputöö õigeks ajaks valmis saanud.
Loodetavasti on järgmisel aastal lõpuaktuse ajal ka parem ilm kui praegu. :)
Paus tööõhtus
Direktor kutsub mind avalikult hüüdnime pidi ehk Evuks.
Ma kirjutasin ühe tööalase maili lõppu “Kena sügist soovides…”. Õnneks märkasin viga enne saatmist.
Kusjuures, filmi “Seks ja linn” vaadates ma korraks tahtsin, et oleks sügis. See oli see koht, kus Carrie seisis pärast kolimisauto lahkumist oma vana maja välisuksel ning oli ääretult kurb. Tal oli ümber kaela mässitud suur punane sall ning see hetk panigi mind sügist igatsema. Korraks.
Eile õhtul jäin vihma kätte ja täna hommikul oli õige pisut kahtlane olla. Muidugi oli eile see päev, mil oleksin pidanud punase mantli selga panema, aga panin pruuni jaki. Täna panin mantli. Igaks juhuks. Mõnusam on niimoodi, sissemässitult.
Kuna Arabella täiendas eile korralikult oma garderoobi, siis mina ei saanud alla jääda ja täiendasin oma plaadikogu kahe Pet Shop Boysi CD-ga (“Fundamental” ja “Disco 4”). Arabellalt sain veel mitu head filmi ka lisaks.
Alguses oli mul hoopiski mõte kirjutada teemal “5 huvitavat fakti minu kohta”, ent suutsin vaid ühe (selle esimese) fakti kirja panna.
Otsin kodu
Soovin leida soodsa hinnaga elamiskõlbulikku kodu (tuba või korterit) Tartus. Palun-aitäh!
Lihtsalt on aeg ja vajadus oma elu peale saada.
Kolm pealinna
Riia
Vägev “niitide” küljes rippuv sild.
Läti Pätsi – pikk, kiitsakas, prillidega poiss, kes oma sünnipäeva puhul sõpradele rattaorienteerumise Riia lähiümbruses korraldas. Sõidab väga uljalt valge Volkswageniga.
Ilus suur männimets Riia lähedal. Igal vabal rannalõigul seltskond suvitajaid.
Korrastatud ja rääbakad majad kõrvuti. Siiski ühtemoodi suursugused.
Minu meelest meenutab Riia rohkem Tallinnat kui Tartut. Kui Tartut, siis pigem rohelusega.
Stockholm
Zinkensdamm muidugi. Hotell kenas rohelises rajoonis. Väga hubane ja kodune koht.
Stockholmi Pirogovi plats hotelli lähedal – hiigelsuur, täis lärmakaid ja lõbusaid rootsi noori, aktiivseid sörkijaid, rattureid, rulatajaid, koeraga jalutajaid, lapsi…
Teine Pirogovi plats on kesklinnas, päris kalju otsas.
Linn, mis kohati Tartu, ja kohati Tallinn.
Metroo – esimest korda elus. Oi, kui hea transport!
Restoran Street ja kena kelner. Milline WC! Must, hõbedane ja peeglimosaiik seinal!
Õhtusöögiks happy dead chicken (ehk stressivabalt kasvatatud mahekana) ja pudel rootsi õlut ning maitsev koogitükk.
Blablabla metoden – koorikleiva reklaamilt.
Umbrohi. Millegipärast vohab kõrvenõgeseid, võililli, tõlkjast ja mingite suurte lehtedega taimi igal pool. Keegi ei niitnud kah. Muidu on parkides ilusad muruplatsid. Põua tõttu kuivad ja koltunud, aga siiski korralik muru.
Põõsad on väga tihedad. Meie kodututele oleks need ilmselt heaks elupaigaks.
Jalakapuu vilju sadas kui lund. Neid oli igal pool. Lausa kuhjade ja vallidena. Nagu oleks kabaree-etenduse lõpp olnud ja litreid sadanud.
Õnnesireliõis.
“Think. It aint illegal. Yet.” – gräffiti majaseinalt.
Julged linnud, muudkui askeldasid ja siristasid igal pool.
“Hug me, or I shall destroy you”- T-särk. Jäi ikkagi ostmata… :(
Kaks eesti poissi, keda kogemata jälitasin ja rootslasteks pidasin. Mingil hetkel sain aru, et nad räägivad siiski eesti keeles.
Telenori müügimees Tony, kes väitis, et on mind varem näinud ja telefoninumbrit küsis.
Veel mitu küsitlejat ja müüjat, kes mind ilmselt kohalikuks pidades rootsi keeles kõnetasid.
Restoranikelner, kes meenutas kreeka-rootsi Lehist.
Konverentsil osalenud naine, kes oli täpselt John Cusacki nägu. Hirmutavalt tema nägu.
Globala Gymnasiet ehk Globaalne gümnaasium. Oi, milline kool! (See on lausa omaette jututeema.)
7 (!!!) minutit enne laeva väljumist jõudsin sadamasse. (Ise rumal…) Turvakontroll (kena meesterahvas) rahustas mind “Take it easy, you are on the board!” Aga pardale jõudes vajusin ikkagi esimesse nurka maha ja nutsin natukene.
Ja veel nii palju muud…
Tallinn
Hommikusöök Kompressoris, kust sain vastuse ühele asjale. Sinise koera silmad on kollased.
Hiigel-naerukajaks, kes mind Tammsaare pargis pikalt seiras. Seisis umbes meetri kaugusel minust, vaatas mind sellise pilguga, et kohe tulen ja löön oma suure kollase noka sinu kätte. Hirrrmus!
Pilleriin ja välikohvik. Jutud.
Silja ja magusad pelmeenid. Jutud.
Pokusaj
Mida rohkem kuulan, seda nunnum on. No kuula ise ka, kui armas muusika!
Laka laulab lugu “Pokusaj” Eurovisooni I poolfinaalis
Ükskord oli laulu ajal kukk ka laval
Kui sa mitte midagi aru ei saanud sõnadest, siis annab sisust aimu ehk inglisekeelne versioon
Seekord ma ei teinud jugovisooni, kuid selle loo puhul võiks vabalt teha. Ning jah – ma vaatasin Eurovisooni mõlemat poolfinaali ja finaali ka ja andsin oma hääle Norra laulule.