Eriti tegus nädal

Posted on by

Kolm viimast päeva olen peamiselt
kooslekutel aru pidanud,
mööbeldanud,
koristanud,
mööbeldanud,
tARTuFFil armatsenud.

Seepärast pole jõudnud
näitusega tegeleda,
korralikult lõunat süüa,
Daki visatud raamatumeemi teha,
kirjutada ülevaadet suvetuurist,
omaloomingut üle vaadata (et kas on midagi kogumiku jaoks pakkuda),
ja ilmselt veel midagi, mille olen suutnud unustada.

Kõigest hoolimata on elu väga lill. :)
Õhtul ikka ja jälle tARTuFFil filme vaatams, sest vihm ei ole mingi takistav tegur. (:

Sõna

Posted on by

Leotised ja keedised on droogide vesiväljatõmmatised, mis valmistatakse peenestatud droogidest.

Mis sõna – vesiväljatõmmatis! :D

Raamatust Tammeorg, Kook, Vilbaste “Eesti NSV ravimtaimed” (1972).

Tundmatu naine minu voodis?

Posted on by

Uuendatud 8.augustil kell 1:04!

Küüne omanik on 99%-lise tõenäosusega tuvastatud! See oli sõbranna Kristeli küüs. Ent – ta ütles, et sellised punased küüned olid tal detsembris (!) ning tal pole aimugi, kuidas see minu voodisse võis sattuda. Ju ikkagi oli see tal kuhugi riietesse (püksitaskusse) või mõne muu asja vahele kinni jäänud ja pudenes esmaspäeval minu voodisse. Ei mingit võõrast naist seekord :D

– – – – –

Täna hommikul voodit tehes leidsin sealt ühe punase kaunistatud kunstküüne. Ise küüsi ei laki ega kasuta ka kunstküüsi. Nii et minu oma see pole.

Pühapäeval koristasin hoolega, tõmbasin lina-teki voodist välja ja panin pärast tagasi. Siis ei jäänud küll seda küünt silma. Vahepeal on külas käinud ainult Kristel, kellel olid hoopis roosad küüned.

Kes käis minu voodis ja jättis oma punase küüne sinna???

Imeline hämmeldus

Posted on by

Laupäeva õhtu, kell on 22 midagi. Kõnnin Riia mäest alla kaubamaja poole, et sõbrannaga kohtuda. Antikvaridaadi juures möödub minust romantilise olekuga noormees, kes nuusutab punast roosi. Ta vaatab mulle otsa, nii et ma ei saa muud moodi, kui tallegi silma vaadata. Hetk hiljem mõtlen, et ta justkui otsikes kedagi, kellele see roos kinkida.

Jõuan Riia-Kalevi nurgal asuvale ohutussaarele, kui kuulen, et keegi järele jookseb. Pööran ümber. Seal seisab sama noormees. Vaatab oma tumedate silmadega mulle silma, sirutab roosi minu poole ja lausub vaikselt: “See on sulle.”

“Miks? Oled sa kindel?”
“Lihtsalt.”
Võtan roosi vastu: “Aitäh! Keegi võõras pole mulle lihtsalt niisama lille kinkinud. See on nii armas.”
“Ma arvan, et see sai õigele inimesele kingitud.”

Noormees räägib, et sai roosi võõralt mehelt, kes oli oma eluarmastusega lahku läinud ega suuda temaga ära leppida. Ta soovitab mul roosi nuusutada. See lõhnab magusalt. Üks kinnine õienupp veel küljes.

Tänan noormeest ja soovin talle head õhtut. Ta kõnnib oma teed edasi, minagi jätkan teed, ise imelises hämmelduses olles. Ma loodan tõesti, et olen õige inimene, kellele see roos kinkida.
Aitäh sulle, võõras noormees! (:

Ilus lõpp puhkusele

Posted on by

Joon peaaegu Gilmore’i tüdrukute tassist hommikukohvi, olgugi et kell on 14 saamas. Makis mängib kassett, millele olen pealkirjaks pannud “Erinevad esitajad. Lemmiklaulud aastast 2004”. Kohe võtan ette blogid ja postkastid, et viimase paari päeva asjadega kurssi saada :)

Nädalavahetus möödus meeldivas perekondlikus õhkkonnas. Perekonnaks oli sõbranna pere ehk tema, ta elukaaslane ja pisipoeg. Käisime Võrtsjärve ääres üritusel, kesköö paiku sõitsime tagasi Tartu poole. Öö veetsin sõbranna ja pisikese kuti juures, sest issi jäi edasi pidutsema. Hommikul olin tubli tädi ja tegelesin poisiga, et ta emme saaks rahulikult askeldada.

Ei tea, kas asi oli titaga tegelemises, aga pärast oli väga mõnus olla. Nagu oleks sisemiselt mingi rahulolu saavutanud. See õrn ja kergelt uimastav tunne kestab praeguseni. See laps on kõige omam laps siiani ja ma olen uhkusega ta tädi. :)

Eile hilisõhtul sain kokku ka teise sõbrannaga ning me ajasime poole ööni pargipingil juttu. Kuni kella ühene vihm meid koju peletas. Nii hea, et nad mõlemad taas olemas on ning ma saan nendega vabalt olla.

Täna on viimane puhkusepäev. Õues on kohe selline ilm, mis soodustab hoopis toas olemist ja annab põhjuse ette võtta suurem koristamine. Õhtul ikka jalutama ka, muidu ei ole õige lugu.

Pärast kirjutan veel ühest eileõhtusest seigast. ;)

Päikesest pimestatud

Posted on by

Käisin just üle tee pargis osalist päikesevarjutust vaatamas. Vaatasin läbi CD-plaadi, kuid päike oli ikkagi eredavõitu. Paremini oli varju näha, kui kerge pilv ka päikese ees oli. Ilus, oi kui ilus!

Veel jõuab! Võtke kaasa üks või kaks CD-plaati ning vaadake läbi plaadi (mitte läbi augu, vaid plaadi) Päikest. Ülevalt on tükk puudu, see ongi vari.

Armumine ja armastus

Posted on by

Armumine on pime. Või pigem pimestav. Armunud inimene on pimestatud kõige imelisemast valgusest, mis olemas. See on ere. See on sädelev. See on soojendav. See on mõnusat kõdi tekitav. See on suurepärane. Armunud olla on ilus, rõõmus ja idülliline.

Mingi aja pärast hakkab inimene selles armumise pimestavas valguses paremini ja selgemini nägema. Ähmastest kontuuridest saavad selged piirjooned, värvid, kujud, varjud. Valgus muutub mitmekesisemaks. On rohkem valgust, on rohkem pimedust. On varje, on loojangut, on vikerkaari, on loojanguid. On erinevaid nüansse varieeruvates valgusemustrites. Valgus ja pimedus kogu oma uhkuses. Armastus.

Vot sellised mõtisklused tulevad pähe pool kaks öösel Riia mäel pingil lebades ja pilvist taevast vahtides.

Lähen Lõuna-Eestit avastama

Posted on by

Kuna mulle ei jäetud võimalust “ei” öelda, siis sõidan teisipäeval Pärnusse ning sealt stardime väikse seltskonnaga Lõuna-Eesti suvetuurile.

Tagasi Tartusse saabun kas reedel või äärmisel juhul laupäeval. Sõltub sellest, kas satume Viljandisse folgile või ei. Muidu võiks Viljandisse minna küll, nii et kui keegi on reedel-laupäeval sinna minemas, siis andku telefonikõnega märku. :)

Kui tagasi olen, siis ootan teid, kellega viimasel ajal koos tore, lõpuks külla ka. ;) Lauamängud ja värgid.

Kuidas läks sul see nädalavahetus?

Posted on by

Nädalavahetus oli suurepärane!

Laupäeval veetsin koos emaga aega Hansapäeval, mis on üks mu lemmiküritusi Tartus. Tõsi, sel aastal tundusid Hansapäevad kahvatuvõitu. Igastahes – me uurisime risti-rästi läbi kogu laadakauba, mida oli kilomeetrite kaupa. Me ronisime Jaani kiriku torni, kus ahhetasime imelise vaate üle Tartule, mis on täis katuseid, puid ja igasuguseid maju. Me uudistasime Antoniuse Gildis, valisime välja oma lemmikmaale ja muid iluasju, vaatasime esinemisi…

Õhtul käisime seltskonnaga saunas. Leili ja kuuma sai nii, et higi tõepoolest tilkus ja voolas. Küll oli hää! Lisaks oli seltskond viimase peal. Minu inimesed “depressiivses” Eesti väikelinnas. :) Õhtu lõpetasime Twisteris osavust ja painduvust proovile pannes. Nõrk olen! Tuleb rohkem mängida. Vot see oli tõesti suurepärane õhtu.

Pühapäeval magasin üllatavalt kaua, kuid vedasin end üsna pea uuesti linna, et veel üks tiir hansalaadale peale teha. Sain jälle emaga kokku ning me sõime lõunaks šašlõkki. Tegelikult on hästi tore emaga koos aega veeta :)

Minu saak hansalaadalt sel aastal on päris suur: kõrvarõngad, kitsepiima-sinisavi ja šokolaadi-piparündi seebid, voodipesukomplekt, apelsiniõli puhastusvahend. Lisaks proovisime ära koorejäätise ja hirvevorsti.

Sain ka sõbranna K.-ga kokku, kellega arutasime, et meessoost tuttavatest on puudus. Tahaks, et neid oleks. Neil on teised mõtted ja vaatenurgad, mida oleks huvitav kuulda. Poistega saaks ette võtta teistsugusemaid tegemisi kui tüdrukutega. Kunagi olid meil need meestuttavad olemas, kuid elu on kahjuks omad korrektuurid teinud.

Sujuvalt ongi käes öö. Homme vaja eesootavaks Lõuna-Eesti suvetuuriks asju pakkida ja sihtkohtadele mõelda.

Head und!