Miski on vastu

Posted on by

Pea on sel nädalal juba mitu korda valutanud. Ibumetin hetkel ei ole abi andnud. Liiga vähe söönud jälle? Väsimus? Ei ole hea.

Halb ja hea käivad käsikäes, üks ees ja teine järel. Täna pidi (ei saa sundida, aga lootsin) olema hea päev. Sõit Viljandisse, ettekanded 300 inimese ees, tähistamine kohvikus, jalutuskäik folgilinnas… Ei läinud päris nii. Ainult Uue Kunsti Muuseumisse jõudsime. Pärast oli külm tuul ja pilved. Kuigi saabudes paistis päike ja lootust oli.

Kiri, kuidas küll üks kiri võib olla nii arukaid mõtteid täis ja kehvasti lõppenud päeva, õigemini küll öö kahe päeva vahel paremaks muuta. Ma sain sellise kirja. Vastasin pikalt, et rõõmu vastu saata.

Homme on parem päev. Ja kui ei ole, siis põgenen enda elust korraks kellegi teise ellu.

Abivalmidusest

Posted on by

Eile keskööl palus üks väike tüdruk tänaval minult bussipileti raha. Vastasin, et bussid ei sõida ju pärast kella 23. Seejärel küsis ta tuld. “Tuld?” tegin suured silmad. Ta oli liiga noor, et suitsetada. Kuid ei – ta seletas, et ei saa tuppa sisse, sest kedagi pole kodus, aga akna lahti tegemiseks on tal valgust vaja. Tuld ei olnud mul ka pakkuda. Soovitasin tal usaldusväärsete naabrite poole pöörduda. Ta arvas, et teeb seda ja kõndis edasi.

Ka mina kõndisin edasi, ent hinges jäi kripeldama. Äkki oleksin pidanud temaga kaasa minema ja teda aitama? Äkki oleks saanud ta vanematele teatada, et laps on ukse taga? Miks üldse väike tüdruk öösel tänaval üksinda ringi käis? Kus ta vanemad olid? Kas ta sai ikka tuppa? …

Loodan, et vähemalt nõuandest oli kasu.

—

Pärast hakkasin mõtlema, et tänaval ligiastujatele ma ei kipu abi osutama.
Ma ei anna raha kahtlastele tüüpidele, kes pika loo maha heietavad (ka lapsed on seda teha püüdnud), ega ka kerjustele.
Ma ei oska arusaadavalt teed juhatada (isiklik arvamus).
Ma ei anneta heategevuskampaaniate raames (tänavatel suured reklaamid õhutavad seda pidevalt tegema).
Ma ei tee seda kõike tavaliselt. On juhtunud, aga harvad korrad.

Jah, ma olen vanaprouasid üle tee aidanud ja kellaaega öelnud ja teed juhatanud ja bussijaamas kellegi kotil silma peal hoidnud… Mulle endale tundub, et ma ei oska seda teha. Võõraid aidata.

Justkui kulutaksin oma abivalmiduse ära töö juures, sõprade ja pereliikmete peale.
“Jah, ma teen kuulutuse valmis.”
“Jah, ma kirjutan sulle referaadi.”
“Jah, ma toon sulle raamatukogust raamatu.”
Väljaspoole ei jää suurt midagi. Tänaval torman oma mõtetes, vahel kõiki ignoreerides, tahtes omaette olla ja kiiresti sihtkohta jõuda. Ei ole valmis segamiseks või pole tuju suhtlemiseks ka mitte mõne sõna jagu.
Ja siis vastupidi – suvel linna peal vahvaid linnakaarte uurivaid turiste võiks kättpidi siia ja sinna tirida ja talutada. Et nad näeksid linna nii, nagu üks kohalik elanik näeb. Ka seda pole ma kunagi teinud.

—

Pikk segane jutt. Kell on üsna palju ka juba. Harjutan veel korra veerandtunist ettekannet, mida homme koos kolleegiga Viljandisse tegema lähme. Ja mis mõttes kasutab suur ja tähtis asutus sõna “prese” ilusa eestikeelse “esitlus” asemel??? Nii p*rvo.

Dr. H test

Posted on by

Your result for The House, MD Personality Test…

Dr. Allison Cameron

30% Eccentricity, 35% Confidence, 50% Kindness

Congratulations, you’re Dr. Allison Cameron! You’re without a doubt a big sweetheart, though your caring nature can sometimes make life more difficult than it has to be for you. You aren’t the most confident person, but you’re growing in this regard, and will probably be very sure of yourself in time. You’re the loving and beautiful person many people wish they could be, and you are very strong in your moral beliefs, so be proud.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

Ei üllata mind see tulemus eriti. Ega valikuvariante ju palju polegi. Tõsiselt kah ei võta.

Tüdrukute nädalalõpp

Posted on by

Laupäeva hommikul ärkasin varem, et Siljale rongijaama vastu minna. Uskumatu, et varahommikuse rongiga nii palju rahvast sõidab!

Kasutatud riiete poodides tuhnimine andis saagiks ühe hõbedase tuunika, Silja kasuks. Mina sain teada, et paar huvitavat poodi asub enam-vähem ümber nurga. Tasub edaspidigi külastada.

Turul käimine oli meile mõlemale edukas: astelpaju-kohupiimakreem, astelpaju leivajogurt ja karbitäis mune, lisaks kahekroonised kohukesed. Nämm!

Pärast jalutasime pikalt-laialt kesklinnas. Toomemäel tegime kohustuliku fotoringi Kristjan Jaagu juures. Nägime kolme (!) pruutpaari, ühte pruutidest ma natuke teadsin ka.

Toomelt laskusime mööda uut, ent siiski mühklikku munakiviteed pidi Laiale tänavale ning põikasime botaeda. Imetlesime kirevavärvilisi õisi ja muidugi ei jätnud kasutamata võimalust spetsiaalset fotorežiimi kasutada. Nägime veel kolme (!!) pruutpaari, üks neist abielluski sealsamas botaia saarekesel.

Ilmselt me nägime ära kõik sel päeval Tartus abiellunud pruutpaarid. Lisaks kuulsime kolm korda pulmarongi signaalitamist. Seega kuus pruutpaari pluss kolm pulmarongi (eeldusel, et need ei olnud nende pulmaliste omad), kokku üheksa. Ma pole elus nii palju pulmi korraga näinud!!!

Pärast lõunasööki oli aeg paras bussi peale istuda ja sõita Lõunakeskusesse. Et osa saada elamusest! 4D elamusest! Kosmoseralli! Wiii! See oli äge! Kuid oleks võinud veel rohkem üles-alla loksutada ning vasakule-paremale raputada. Tõeliselt kihvt elamus oli!

Lõunakeskuse poodidest õnnestus Siljal endale veel nipet-näpet vidinaid leida, nii et ta lahkus lõpuks ühe kotiga rohkem, kui saabus. Pannkooke süües vaatasime suurelt ekraanilt öölaulupeo ülekande kordust ning Silja jagas ka muljeid, mis ta kohapeal oli saanud. Kahju-kahju, et ikkagi ei läinud.

Tagasiteel saime veidi vihma, kuid soe tee, enda teki sisse mässimine ja õdus filmiõhtu peletasid selle kiirelt meelest. Vaatasime keelatud “Magnust” ja tordiks kirsi all “P.S. I Love You”.

Pühapäeval ärkasime Pauluse kirikukellade peale. Ska Faktori muusika saatel valmis hommikusöök, mida sõime aknast rohelist vaadet uurides. Veel üks nunnu film “My Blueberry Nights” , väike tiir ümber nurga poodi ja taas oli jalge all tee rongijaama, et Silja Tallinna poole lähetada.

Aitäh toreda nädalavahetuse eest sulle, Silja! (:

Täiendus: Silja ka meenutab lähiminevikku.

Vanaduse tundemärgid – jah/ei?

Posted on by

Birxu blogist leidsin ja tegin kah.

1. Su toataimed elavad ja õitsevad ning ükski neis ei kõlba suitsetamiseks.
Kõik kolm toataime on kenasti rohelised ja elusad.
2. Seks ühekohalises voodi ei tule kõne allagi.
Kunagi ei või teada.
3. Su külmutuskapis on rohkem toiduaineid kui õlut.
Jah, hetkel on toiduaineid rohkem kui alkoholi. Õlut mu külmkapist ilmselt ei leiagi.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg.
Sellisel ajal ma ikkagi magan. Kui just rahutu uni pole ja ma korraks ärkan.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost.
Ei kuulagi klassikaraadiot. Continue reading →

Ja kino asub siinsamas üle tee…

Posted on by

Aargh, kui rumal ma olen! Täna oligi viimane võimalus “Pimeduse rüütlit” kinno vaatama minna ja ma ei kasutanud seda. Kuigi, kuigi ma olin kinnomineku 99% päevaplaani sisse pannud. Tobu!

(Arabella, nüüd ei jää mul muud üle, kui CC Plazasse kimada või leida DVD ja kellegi juures võimas kodukinosüsteem. Ma ikka oskan, ek ole?)

Nüüd ei tohi vähemalt “Wall-E” filmi maha magada. See tähendab kino järgmine nädal, sest sel nädalal õhtud enam-vähem broneeritud (minul, mitte kinos, aga võib olla seal ka).

Vaikselt end siunates magama ära.

lõputult küsides

Posted on by

kõige vastikum küsimus on “miks?”.

tundub, et tihti puudub sellele vastus. või on vastus, kuid see ei anna ikkagi vastust. et miks siis ometi… on vastused, aga need ei ole piisavad. ei ole vastust, mis oleks õige, mis oleks tõde. on mingi lohutusvastus.

miks? miks? miks?

ma ei hakka neid mikse siia kirja panema, sellest pole niikuinii kasu. vastust ei ole. olen küsinud, vastuse saanud, aga mitte mõistnud lõpuni ja lõplikult. ei ole seda vastust, mis kõik ära vastaks. retoorilised küsimused ja värk…

mõned miksid on parem küsimata jättagi, mõned miksid ajavad su hulluks, mõned miksid on rumalalt jaburad.

ära küsi.

pirtsu kirjutab samuti küsimustest.

Vanarm

Posted on by

Poes sattusin juhuslikult Pusaga kokku. Vahetasime mõned sõnad, läksime vastupidises suunas ja nägime teineteist uuesti kassade juures. Ta pakkus, et toob mu koju ära. See sobis mulle. Ta lubas millalgi mu arvutit üle vaatama tulla. See sobiks mulle ka.

Süda tegi kiiremini põks-põks-põks.

Arm astus

Posted on by

Armastus on selleks korraks läinud…

Kui eile temaga viimasele kohtumisele läksin, värises hing ja sipelgad jooksid kõhus ringi. Silmad kippusid pisaraisse. Pisut nukker oli. Ent mind lohutas ja rõõmustas teadmine, et ta naaseb aasta pärast. Jõin tema pakutud kohvi, seadsin end ta süles istuma ja hüppasin ülepeakaela temasse.

Ta pakkus mulle mõtlemist, nalja ja naeru, rõõmu, muusikat, värve, sügavust, armastust mitmel erineval moel. Ma sositasin talle lembesõnu, ma tervitasin teda iga päev, kui tööle läksin. Ma andusin talle hea meelega, lasin tal end hellitada.

Veetsime kuus suurepärast õhtut-ööd sumeda augustitaeva all. Nägime pilvi üle taeva kihutamas, nägime tähti sillerdamas, nägime sputnikuid vasakult paremale ja paremalt vasakule kihutamas. Tundsime karget jahedust, öösooja ja õrna vihma. Armusime ja armastasime.

Armastan tARTuFFi.

Tahaks…

Posted on by

… lebada voodis, uneleda. Kahekesi. Suleks silmad ja laseks õrnalt temal oma käsi, nägu, huuli, juukseid paitada. Mõnuleks.

Nii-nii helluse igatsus on. Ei oska seletadagi…