Täna kaks kõne. Käisin täna vestlemas, homme jälle. Vastuseid aga ei kusagilt. Ei taha kuidagi keegi mulle palka maksma hakata :P Äkki mõni rikas (noor)mees satub seda lugema ja on nõus minule sponsoriks hakkama, niisama, mittemillegi eest? No ma võin ilus ja armas olla. Irw.
Väike väänik, anna asu…
Eelmise posti jätkuks…
Otsisin täna tennised kapist välja. Olin juba unustanud, et mul need kapis konutavad. Panin jalga ja tulin linna. Hea kerge kõndida, ja väga hipi- ja lapsemeelne samuti. Tuju läks kohe rõõmsamaks ja vabamaks. Tuju on täna parasjagu ja natukenegi rohkem rõõmus ja särav olnud. Nagu ma Maiale eile ütlesin: /…/ ja paar hetke hiljem juhtub pisiasi, mis kõik heaks teeb. Nii läkski. Olen nüüd täiesti korras ja jõuan särada, Maia, ära muretse. Naeratus. Naeratus ka selle peale, et meil olemised ja istumised ees.
Oeh, oma jutuga tahtsin jõuda selleni, et tennised ja kirjavahetus toovad lapsepõlve meelde. Mängud, igasuguste siltide ja paberite kogumine ja sõpradega vahetamine, kirjasõbrad, noortelehed, palju raamatuid, multikad, lastesaated, pühapäevased külaskäigud vanaema juurde, “Ruttu tuttu”-kirjaga öösärk, nukud, kollase glasuuriga jäätis, kroonised saiakesed nurgapealsest poest… Oh, seda on palju-palju, ja võiks olla veel rohkem. Lapsepõlve mängumaa. Lisaaega palun….
… et ma eal suureks kasu
/…/ Vahest teen muid trikke ega taha veel suureks kasvada :P /…/
Tema ei taha ka suureks kasvada. Küll lapsepõlv muutub armsaks, kui aastaid 18+ juurde hakkab tiksuma. Ütles ju Pipigi, et täiskasvanutel on vaid konnasilmad ja kommunaalmaksud. Ja kes tahaks nendega oma ülejäänud elu sisustada? Konnasilmad valmistavad piina ja kommunaalmaksud nõuavad raha, mille saamiseks peab tööl käima, mis ei lase sul tegeleda meelepäraste asjadega nagu näiteks mittemidagitegemine. Kuigi kommunaalmaksude eest saad sa monopolide ja mittemonopolide pakutavaid hüvesid ja teenuseid (sh elekter, internet, soe tuba ja vesi) kasutada ning seeläbi teatud mõnusid endale lubada, ei meelita see suureks saama. Ainult see küll mitte. On vaja veel palju-palju, mis suudaks veenda suureks kasvamise heades külgedes.
Keegi ei öelnud mulle
Ma teadsin, et vihma sajab. Ja ikkagi kõndisin kodust siia. Aga et sajab nii, et ma enne tänavanurgale jõudmist juba märg olen, seda mulle keegi ei öelnud. Tõmbasin kapuutsi pähe, surusin käed tuuleka taskutesse, keksisin lompide vahel edasi. Püksid said eest veel märjemaks. Keegi ei öelnud mulle. Soojem ei olnud, oli sama, ja märg ka, kuid ikka kõndisin edasi. Autod pritsisid loikudest vett kahele poole. Keegi ei öelnud mulle. Linnas ei teinud rahvas sajust väljagi, nagu miskit poleks olnud. Arvasin, et hall taevas on inimesed tubadesse peletanud. Hoopiski mitte. Keegi ei öelnud mulle. Veerand seitse ja peaaegu tühjus Raekoja platsil. Juba parem. Astun üle Tartu linna kekskpunkti tähistava plaadi. Keeruta kinnisilmi sellel, ühel hetkel jää seisma. Järgmisel suvel lähed sellele maanteele hääletama, mille suunas seisma jäid. Võtad oma seitse või kaheksa asja ning lähed tuurile kuhu iganes satud. Must lind nokib ½6 ees palukest. Varbad on märjad. Kas mu lemmiksussid hakkavad lekitama või oli mõni vesi liiga sügav? Keegi ei öelnud mulle. Aias lõhnab aimatavalt võõraste taimede järele. Rohelise pusaga poiss ei järgne mulle siia, läheb edasi. Juuksed tilguvad. Keegi ei öelnud mulle.
Bussisõit
Tartu bussijaam. Pingil istub poisike, kel seljas Chuckie pildiga must T-särk. Chuckie on tegelane multifilmist “Jõmpsikad” – “Rugrats”, mis on üks mu lemmikutest. See on joonissari neljast väikesest lapsest, kõige terasematest jõnglastest maa peal. Jõmpsikateks on kiuslik Angelica, kaksikud vend-õde Phil ja Lil, punapäine Chuckie ja beebi Tommy. Nunnukad!
Põltsamaa bussijaam. Punase keebiga Kerstin kõnnib seljakott seljas Põltsu bussikas ringi. Äratundmisrõõm. Meenub Punase Hanrahani sünnipäev.
Põltsamaal elab ju Mikk-poiss. Reedel rääkisime telefonis jutud maha. Tal on täpselt selline hääl, nagu olema peab.
Paide bussijaam. Tüdrukul, kes mu ees istus, oli samasugune juukseklamber, nagu ma mõned nädalad tagasi omale ostsin.
Bussijuht on lühem jässakas mees, kes suhtleb mõnusalt sõitjatega. Tartust võttis ta ühe silmnähtavalt nokastanud noorsandi peale. Põltsus ajas ta viinauimase noormehe üles, muidu oleks too peatuse maha maganud. Bussist väljudes tänas ta viisakalt bussijuhti.
Lugesin Eesti Naist. Kerttu Soans`e Epiloog “Puhkus kui laostav vahepaus ehk Sügisel suvest” (daki, soovitan) ja Liis Auväärt`i Mõttekoht “Vaikuse vabastav jõud” kui rusikad silmaauku. Tsiteeriks kas või mõlemaid otsast lõpuni siinkohal, aga lugege ise ajakirjast, kuidas õiged mõtted on õigetesse sõnadesse valatud.
Teie ütlete asju
Army aint a job, its a lifestyle: Tahaks paljut nagu me k6ik, kuid vahest ei saa k6ike, tuleb leppida millega on ja vaikselt pyrgida selle poole mida unistad.
Vallatud õhtutunnid
Ma jälle nii kauaks neti avarustesse lonkima jäänud. Aga jutud on pooleli veel. Ja teste tegin, ikka seal. Sain uut ja vana enda kohta teada. Õhtune aeg paneb segaselt käituma. Räägin seda-teist-ja-kolmandat, saadan naljakaid sõnumeid, mõtted ka lähevad juba käest ära. Oi-oi! Kui otsid netist reklaamlauseid, satud siia. Lugejate järel nuhkimine võib tõesti paranoiasid tekitada. Uudishimu on liiast, aga ma tahan teada natuke, kes ja mis. Mõne aja olete veel mu silma all.
Mul tunne, nagu räuskaksin siin täna täiega. Lõpetan nüüd jamamise ja kobin koju. Head õhtut!
Tagasi FFA500 juures
Kuna ma vahepeal natuke jamadega oma blogi kallal hakkama sain, tegin uue kujunduse, tegelikult küll taastasin vana, aga pisiasjad muutsin ära. Punane Hanrahan ütles mulle: Sa oled kohe selline loomu poolest oranž inimene, ja kuna mulle endale ka oran meeldima on hakanud, jäingi sellele värvile truuks. Minu tuba, minu luba :P Eks see koht olegi mulle päris mu oma toa ja pesa eest. Mis siis et virtuaalne, oma koht, kus mõnusasti olla, peab ju olema.
Käisin täna vestlusel. Polnud hullu midagi, kuigi endale tundub, et kohati sai imelikku teksti suust välja aetud. Uuel nädalal saan nende otsuse teada. Aga mõni aeg tagasi helistas keegi härra ühest tanklaketist ja päris ka minu töösoovide kohta. Ikka mitu pakkumist korraga või mitte midagi. Millegipärast nii see käib.
Homme sõidan maale. Vanaisal on sünnipäev. Vahva vanaisa ja kaunimad naised siinpool Musta merd saavad jälle kokku. Sünnipäevadest rääkides, siis Foxil on täna see päev. Ma kohe varsti helistan Sulle ja soovin õnne.
Meeletud tänud!
Andris, ma luban, et ma enam kunagi nii ei tee. Ausalt! Kui ma ikka asjast aru ei saa, siis ma küsin enne sinult. Vähemalt ma õppisin midagi: uudishimu on liiast, ja et häkerdamine õhtul uimase peaga on ka :D
Eeee… Ääää…
Homme lähen vestlusele. Soovige edu ja hodke pöialt palun, sest olen juba praegu pabinas. Ei oska end kuidagi ette valmistada, kuigi lugesin netist igasuguseid näpunäiteid. Olen viimased päevad kontsu ja õpikuid lugenud, st minimaalselt inimestega suhelnud. Ja ühtäkki vestlusele minna tundub hirmutav. Peaks peaproovi korraldama. No mul Kristeli juurde minek niikuinii, vestlen temaga. :P
Ja igasugused muud asjad on ka… Oh seda elukest küll!