Tulin ringiga siia, kuhu tulin. Kõndisin seda teed mööda, too õhtu tuli meelde. Grammike melanhoorsust puges südamesse. Oleksin võinud ühe inimese telefoni helisema panna, juba kaks päeva tagasi, aga ei pannud. Miks olen mina see, kes iga kord ühendust võtab? Miks mitte Tema? Kui Ta oli siin linnas, miks Ta ei võtnud minuga ühendust? Näitab see temapoolset suhtumist? Ah, tunded on nõmedad. Vahel tõesti on. Eriti laupäeva õhtul, arvatava teadmisega. Pühapäevaks on kõik möödas, aga kripeldab natuke ikka. Kuigi tean (kas ikka tean?), et tegin õigesti. Pall ei olnud seekord minu käes.
Kell 9 on kell 7
Reedel ärkasin tavalisest mitu tundi varem, et kursaõele bussijaama vastu minna. Kui kella 9 ajal läbi linna bussijaama poole kappasin, tundus kell 7 olevat. Taevas oli nii sinine, värske ja varane. Päris hea oli hommikust aega nautida. Järgnes asjalik päev: käisime instuudis, tuulasime pool päeva raamatukogus kirjandust otsida, paljundada ja veel natuke otsida, sinna vahele mahtus lõuna jõe ääres ja paari tuttavaga kokkusaamine, pärast kilode kaupa raamatute tassimist rampsis kosutasime end pohlaginiga ning viimaks tormasime bussijaama, et kursaõde tagasi kodu poole saata. Siis kobistasin veel korraks Kristeli juurde ning koju jõudes olingi läbi kui Läti raha.
Lihtsalt niisama
Vot see laul praegu meeldib: Eagles – No more cloudy days. On veel laule, mis on head praegu. Näiteks Daniel Powter – Bad day, James Blunt – You`re beautiful, midagi veel, mis ei meenu või on juba mööda läinud. Aga jah, see esimene neist on praegu.
prl Kohvi
Kes meist ei teaks seda salmi?
Härra Tee ja preili Kohvi
sõitsid üle kummist lohvi.
Lohvist käis üks kõva pauk,
Härra Teel oli püksis auk.
Viimastel päevadel olen unisuse peletamise eesmärgil joonud umbes pool liitrit kohvi päevas (kaks suurt tassi või üks hiigelsuur tass, suhkru ja piimaga). Kasu ega ergastavat mõju pole alati aga täheldanud. Minule kohv nagu ei mõjukski. Mõjub, aga ainult kõhule. Ei mingit südamepekslemist, ergastust, ärkvele raputamist. Ma mingi tundetu kofeiini suhtes vä? Või on teatud kohvijoogid, -sordid, joomise ajad, mis mõjuvad?
Nüüd sa ütled, et joo seda või toda teed, mis on just nii valmistatud. Et lased ainult 10 sekundit tõmmata või midagi. Aga… Tegelikult ei peaks mingit aga järgnema, vaid peaksin hoopis järele proovima selle variandi, ma tean. Palun jaga siis konkreetseid õpetusi-soovitusi ergastva (jäägem füüsika terminite manu ;) tee valmistamiseks. Aitäh! :D
Statsionaarses olekus aatom ei kiirga.
Väsinud. Jälle. Mittemillestki ja kõigest. Tegematajätmised, tegemist ootavad tegemised, tegemiste ajal muuga tegelemine. Sündmused, milles olen vaid kõrvaltvaataja ega saa midagi teha. Tahaks, aga ei saa. Ma ei taha, et asjad nii läheks, nagu nad kipuvad arvatavasti minema. Poleks pidanud üldse sinna suunda minema. Aga see on teiste elu ja mina pole ütleja. Kurb ja pahameel korraga ja kordamööda. Mina ainult vaatan, kuidas ümberringi otsustatakse, tehakse valesid ja õigeid tegusid, elatakse maha tõmmatud joont pidi käivat elu. Mina ei saaks nagu enam midagi teha. Sõltun teiste otsustest. Väike pall suures mängus. Väsitav. Uni kogu aeg, ainult magaks. Magaks, et ei peaks midagi tegema. Ega mõtlema iga päev samadele asjadele, uuesti ja uuesti, vastust leidmata. Aga võib olla see väsimus polegi elust, hoopis hemoglobiini tase madal või midagi? Arsti juures pole tükk aega käinud. Värskendaks tutvust, laseks natuke veeni torkida?
Ma ostan täna endale uued kindad. Pean ostma, muidu külmuvad mu käed otsast. Ja mütsi otsin ka kapist välja. Salli vist ka. Tennistega juba külm käia, natuke niiske kah, kuna uduvihma sadas enne. Raamatukogus käisin. Füüsikaraamat ja kaks plikaderaamatut, meelelahutuseks, kui und ei tule. Tõsiseid teemasid ei filmides ega raamatutes ei kannata hetkel, pigem ajule puhkust andvat meelelahutust. Paar tundi õppimist päevas, rohkem ajab juba kõik sassi. Liiga aeglaselt edenen. Kohta ka ei ole saanud. Nüüd tuleb põud sel turul, ma usun. Kas magada homme nii kaua, kui magan, või sundida end varem ärkama?
Üks täht on taevas rohkem…
Eilne traagiline sündmus andis ka minule paraja hoobi. Esmalt raadiost kuuldes lootsin, et kuulsin valesti. Teist korda aga lootus kustus. Hetke pärast helistas Fox (sest tema ju teab, kuidas ma rallile kaasa elan) ning päris mu enestunde järele. "Normaalne," vastasin, kuigi hing oli kurb. Nii ei pidanud ju minema…. Ega tohiks ka enam kunagi kellelegi neist seda juhtuda. Kuid saatusel on omad rajad.
Mälestades ja mäletades Michael Park`i
Kraadilangus
Külmaks on läinud. Õues muidugi, aga siin ruumis ka, kus parasjagu viibin. Atsihh! oli enne. Rohkem ei taha aevastada. Varbad said jälle natuke märjaks, kui loikude vahel kekseldes linna tulin. Nüüd on neis külm sees. Ja kindad peab raudselt välja otsima, enam ilma ei saa. Kutse sauna homme minna kõlab praega mõnusalt, hästi soojalt kohe. Vbla lähengi kalla juurde leilitama.
Ja kalla on mu sõbranna. Viimasel ajal ta kasutab seda sõna päris palju ja mullegi jäi see külge. Kusjuures, sõbrannad kasutavad omavahel rääkides päris palju kõikvõimalikke hellitusnimesid. ma ei tea, kuidas meessoo esindajad selle peale vaatavad või sest aru saavad, kuid meie (esialgu pean silmas end ja oma sõbrannasid) jaoks on see täiesti normaalne nähtus kutsuda oma kallist sõbrannat (või üldse kallist inimest) järgmiste nimedega: tibu, kiisu, kalla, muska, tibulinnu, kallikene, tipsi, tupsu jne. Oma kallima jaoks on ka olemas kõikvõimaliku nunnud nimed, aga säästan sind nendest. :D Ma üldse lõpetan selle teema, sest asi kisub läägeks ära.
Postitus
Eile olin enam-vähem 10 tundi järjest jalgel. Proovipäeva tegin ühes kohas. Täitsa huvitav oli. Loodetavasti jäid rahule kõik tüdrukud ja naised, kellel eile aitasin sobivat aksessuaari valida. Minul oli küll hea meel aidata :) Ning “palun” ja “aitäh” tulevad iseenesest üle huulte, seda pole sugugi vaja meeles pidada. Ju. Oh, ootan nüüd taas vastuseid paarist kohast.
Kummaline on see, et kui natuke üle 24 tunni siit eemal olla, siis tundub see aeg mitme päeva pikkusena. Einstein ja tema relatiivsusteooria vist tulevad mängu. Mul hea meel, et Daki on tagasi. Ja et ei ole me sugugi kadumas veel. Mõnikord teeb pisikene paus head, värskendab mõtteid ja meelt, muudab naasmise paremaks.
Ma mõtlen juba rõõmuga nädal ette. Tean, et lootusi ei tohi liialt kõrgele kruvida, aga süda tantsib sees. On palju armsaid sõnu, mida öelda. Kohati tundub, et vara veel, las aeg natuke möödub ja näitab. Ent kui ise midagi ei tee, ei tee ka keegi teine sinu eest. Soojad, kõik-on-hästi- ja naeratusi täis hetked, ma loodan. Katkiminek välistatud, kategooriliselt lubamatu.
Oi, mis meenus! Ostsin ju endale märgi. Väikese märgi, mille saab millegi külge haaknõelaga kinnitada. See on naerusuise tüdrukunäoga, oranzhikas ja puha. Oli teistsuguseid oranzhe märke veel, aga võtsin selle. Orange girl. Varsti panen ta kuhugi, seljakoti külge, usutavasti. Või kui olen seljakotita, siis püksisäärele passib ka kenasti. See variant juba proovitud kah. Et oleks rõõmsam ja värvilisem. :)
D päev
Märkasin, et mul saab täna 500 päeva kaheksas täis. Päris uhke number. Vaatame, mis järgmised 500 toovad ;)
Täna olen suht mõtteis jälle. Homseks sai proovipäev ühes kohas kokku lepitud, kuid pikad tööpäevad ja väike palk ei meelita eriti minema. Ja kusagilt mujalt pole ka vastuseid saanud, ei eitavaid ega jaatavaid. Miks tööandjad eitavat teatamist ei harrasta? Oh, eks ma mõtlen õhtuks oma ajud segi.
Õnneks helistas nagu välk selgest taevast Janno ja teatas, et ta täna Tartus ja tahab kokku saada. Nii kui poiss omale tüdruku leidis, pole mind ega teisi vanu tuttavaid juskui enam olemas. Ennemuiste sai alati nalja tehtud ja väljaskäimisi ette võetud, nüüd on vaikus. Nii need sõbrad kaovadki…
Mure on ka. Väikene, mitte väga pitsitav, aga siiski on. Kus Daki on? Mis Dakiga on? Punase köögi külastusest pole veel asja saanud, kuigi … jah. Anna endast ikka märku, Dakikene. Ma juba aegu tulen ja tulen, kuid kohale ei jõua. Üks väike vastamata või kommikene siinsamas, ja lendan nagu pudrukuul kohale :) Ma ikke mötlen su peale, ja Maia pääle kah.
Kehaline kasvatus ja muud loomad
Grisu kirjutab joogast ja joogatrennis käimisest. Hakkasin mõtlema oma trenniskäimiste peale, ja leidsin, et olen mitmedki korrad alustanud, kuid mitte kunagi vastu pidanud. Kui laps olin, viis ema mind peotantsutundi. Kuna vanem õde sellega juba tegeles, arvas ema vist, et mina võiks ka. Mäletan, et tunnid toimusid Sõbramajas, põrandale kraabiti seepi (oli vist seep), et see libedam oleks, ja jalas olid nõuka ajast kõigile tuttavad sussid. Käisin mõned tunnid, kuid asja minust ei saanud. Ju rütmitunnetus polnud piisavalt hea. Algkooli ajal pidime ujumas käima, kuid minule olid need tunnid lausa piin: külm ja kloorine basseinivesi, range ujumisõpetaja. Ujumist mina igal juhul selgeks ei saanud, hoopis hirm sügava vee ees tekkis.
Põhikooli ajal tahtsime sõbrannaga aeroobikasse minna. Seadsime oma sammud ühe huvimaja poole, kus muuhulgas aeroobikatrenne korraldati. Seal käisime vaid korra, sest saal oli pisike, tüdrukuid palju ja kooris keksimine polnud üldse mitte minu jaoks. Aga samas majas sattusime hoopis põnevamasse kohta, mis aastaid tegevust pakkus. Selleks oli matkamine. Kuid see pole päris see, millest ma rääkida tahtsin. Kunagi ehk pikemalt. Veel meenub mulle põhikooli ajast ravivõimlemine, kus ma samuti sõbrannaga sattusin. Temale soovitas arst seal käia, kuid mina läksin uudishimust sinna. Tavaline võimlemine selja ja oma keha heaks. Seal käisid peamiselt lapsed koos, meie olime seal umbes pool aastat.
Keskkooli ajal sattusime oma matkaseltskonnaga orienteeruma. See oli lõbus, kuid mõne aja pärast lagunes meie punt laiali ja ma jäin viimaseks mohikaanlaseks, kes metsas jooksmas käis. Kuuskede-kaskede vahel silkamist jagus ülikooli alguseni, siis tõmbas tunniplaan ja muud asjad sellele kriipsu peale.
Ülikooli ajal võtsin vabaaineks Rühikursust, kus samuti ennast liigutada sai. Seal tegime nii võimlemist, aeroobikat kui ka muud. Õppejõud oli hästi energiline ja positiivse suhtumisega naisterahvas, nii et poolteisttund möödus lausa lenneldes. Kuhugi mujale trenni vms polegi rohkem sattunud.
Tean, et kehaline liigutamine tuleb rohkem kasuks kui kahjuks, kuid ükski vägi kuhugi spordiklubisse või mujale ei meelita. Ei ole meelepärast ala leidnud. Kehalise tunnid olid nagu olid, alles keskas hakkasid meeldima, kuid siis oli juba hilja nt kergejõustikku harrastama hakata, ega tulemusedki head polnud. Lohutan end praegu sellega, et tallatakso igasse linnaossa on ka füüsiline tegevus. Rahmeldan nii palju kui vaja, tantsin pubis-klubis kuni jalad kannavad, kasutan pigem treppi kui lifti… Peaasi, et ma end liigutaks, või kuidas? ;)