Heal lapsel mitu nime

Posted on by

Eile rääkisin emmega nimedest. Ta ütles, et talle meeldib Anzori Barkalaja tütre nimi – Tähe Leen. Emme olevat tahtnud vanemale õele Leen nimeks panna, aga ei leidnud ühtegi sobivat nime juurde. Aga Barkalaja leidis. Minule meenus Andrise soov tütrele Arabella nimeks panna, ikka selle mereröövlitütre järgi. Aga kas ma oma pojale Taaniel võin panna? :D Mingi aeg meeldis mulle nimi Aksel, aga nüüd tundub, et see passib rohkem kassile. Hetkel polegi mul ühtegi meelepärast poisslapse ega tütarlapse nime välja mõeldud. Aga ega vajadust pole kah. Päris mitu head aasta kohe kindlasti mitte.


Kui minu nimest rääkida, siis lugu väga lihtne. Emale meeldis üks ja isale teine nimi, lõpuks sain mõlemad. Õdedel kummalgi üks eesnimi, kuigi neilegi olid topeltnime variandid vist välja mõeldud. Mina olen see õnnelik, kes kaks nime sai. Oma hüüdnime Evu tekkelugu ma ei teagi. Mind on lapsest saati pereringis niimoodi kutsutud. Hiljem hakkasid ka sõbrad mind nii kutsuma. Teismeeas tekkinud tuttavad-sõbrad eelistasid aga vaid esimese nime – Eva – järgi mind kutsuda. Mõned kutsuvad siiani Evaks. Algul oli harjumatu ning sõdisin vastu, et Liisa on ka, aga tolku suurt polnud. Nii olengi omadele kas Evu või Eva. Liisaks või Liisuks ei kutsu mind keegi, kuigi võiks ju ;) Eks ta ole, lapsel mitu nime.

Möödunud tunnid

Posted on by

Kesköö paiku heidan voodisse. Tunnen, et keha on väsinud, vajab und. Ent juba nädalaid kordub sama stsenaarium: laen ulmmõtetega hüpoteetilise relva, surun selle oimukohale ja päästan laengu valla. Järgneb tundidepikkune agoonia, püüd peatada olematute, toimumata sündmuste piltide jada oma peas. Pinged kammitsevad mu keha ja vaimu, vähkren rahutult küljelt küljele. Toas on palav ja lämbe. Kellalöögid annavad märku pooltundide möödumisest. Peagi kuulen kolmanda öötunni täitumist. Ainus soov on uinuda. Kõige õnnelikumad tunnid ongi need, mil ma ei taju ümbritsevat maailma, mil ma mitte millestki midagi ei tea. Tunnid, mil olen unes. Lõpuks annab kurnatud aju alla, juhuslik REM-faas haarab mu endasse. Tundmatu Miski armust magan kuni keskpäevani, et taas alustada päeva, mille õhtul ma ei uinu.

Veetsin kaks päeva toas referaati kirjutades. Istusin oma tagumiku lamedaks. Järgnevad kolm ja pool nädalat mööduvad samuti arvuti taga istudes ja kirjutades. B-töö, you know. Kuigi juhendaja arvab, et ma kevadel kaitsen. Ma tahan nüüd, talve hakul. Aga ma ei ütle talle enne, kui midagi on tehtud.

Maarja laulab:

Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi…
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.

Seisan akna all ja vaatan kollaseks värvunud kaselatvu tuules tasakesi kiikumas. Ah, võib olla nad ei kiikunud kah. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja. Ja meenusid need ja teised sündmused. Kõik oleks just kui kaua aega tagasi toimunud, kuid tegelikult mitte. Kõik on lihtsalt mu aju kolikambrisse surutud, kuid aeg-ajalt leian end seal tuhnimas. Aga kõik, mis on kolikambris, ongi vaid meenutamiseks. Mitte kasutamiseks. raputan pead, naeratan ja lähen eluga edasi. Sada ja üks tegemist on teha, käimist käia ja juttu rääkida.

TÜ raamatukogus näginn silmanurgast Andrise teisikut, ainult et õlgadeni juuksed olid sel poisil. Ja toda meeletult pikkade rastapatsidega geeniuspoissi ka.

Kaks päeva, mil ma kodust väljas pole käinud, tundub korraga meeletult pikk aeg. Ma ei tea midagi oma sõpradest ega kaheksas toimuvast. Vahepeal on välikohvikud kokku korjatud. Tänavaid katab kollaste lehtede märg ja libe mass, kohati lumevaalud. Aga kus mina olin? Esimene lumi läks minust mööda.

Otsingud

Posted on by

TÜ raamatukogu: umbes 1midagi tund, otsingud elektronkataloogist, tellitud 2 raamatut, riiulist haaratud 1 raamat. Kohe varsti tagasi, tellitutele järele ja ühe haaran vist riiulist veel kaasa. Vasakpoolne piiksumasin ei taha mu kaarti juba aegu lugeda, pean alati parempoolsest läbi tõmbama. Kunagi alguses oli vastupidi.

Linnaraamatukogu: umbes veerand tundi, otsing riiulitelt, laenutatud 1 raamat. Heleda peaga poiss istub valvelauas ja ütleb kõigile viisakalt “Tere!” ja “Head aega!”. Piiksumasinat pole.

Teooria

Posted on by

Mul tekkis teooria õnnelike ja õnnetute kodude kohta. Nimetaksin seda remonditeooriaks.

Kodudes, kus on valdavalt sõbralik, armastav, toetav, idülliline õhkkond, tehakse remonti. Kui tänaval kõndides akendesse kiigata, siis neist kodudest õhkub soojust, nad tekitavad tunde “tahaks ka seal elada”.

Kodudes, kus inimesed omavahel läbi ei saa, on alatasa murelikud, masenduses, ei hooli üksteisest, remonti ei tehta. Remondi tegemisel on ju vaja ühiselt otsustada, teha kõigile sobivaid ja meelepäraseid valikuid ning koostööd. Vaevalt, et üksteist mittemõistev pere hakkab sellist jama ette võtma.

Eks sel teoorial ole palju agasid, ma ei ütlegi, et see täiuslik teooria on, kuid sa võid alati olla erand, mis reeglitele ei vasta.

Algused ja lõpud ja kohavahetused

Posted on by

Daki on üles võtnud teema, mida ma hea meelega väldiks. Äraminek, lõpetamine, uuesti alustamine, laiali pudenemine… Maia ja Jim on juba bitiavarustest kadunud, Pirts võttis taas aja maha, Andris pesitseb mujal, Dakigi plaanib minna. Just nüüd, kui mulle tundus, et saan ise uuesti kraavist tee peale, et kõik läheb paremaks, kihutab rekka minust mööda ning pean pingutama, et mitte kukkuda. Siin kaheksas, selles seltskonnas on midagi kindlat, mis aitab jalul püsida, kui muu elu põlveõndlatesse virutab. jah, ma tean, et te tegelikult pole kuhugi kadunud. Endiselt on võimalus e-kirjutada, helistada, kokku saada. Tuleb lugemine ümber harjutada muuks suhtlemiseks.

Maiaga vahetasin paar sõna ja sain aru, et ühel hetkel lihtsalt saab kõrini. Küllastumus. Kellel millal juhtub. Sundides ei saa midagi teha. Sisemine soov ja vajadus loeb antud juhul. Inimene jääb, väljendumisviisid muutuvad. Ja ikkagi jääb maailm samaks ja muutuvaks….

Disk-o

Posted on by

Otsin referaadi jaoks materjali. Googeldan ja nii. Midagi sobilikku isegi leidub. Ma pole pool aastat ühtegi referaati kirjutanud. Nüüd teen sooja sellega enne b-töö kallale asumist. Päris lahe on taas lasta näppudel klaviatuuril käia ja teksti produtseerida. Seda teistmoodi teksti.

Write CD. Flopiketaste aeg on ümber. Minul isiklikult on alanud CD-RW aeg. Siiani edukalt kulgenud kõrvetamisprotsessid on võimaldanud internetiühendusega arvutitest ühenduseta arvutisse viia nii mõndagi. Seal hulgas killukesi teist.

Mul on uus lemmiklaul. Nickelback “Photograph”. Lehitse oma pildialbumit, vali mõni armas või südantsoojendav pilt välja ja pane külmkapi külge. Veel ilusam, kui raamid ja lauale või kuhugi nähtavale kohale sätid. Et möödunud hetke meenutada naerulsui. November ei tunduks siis nii kõle.

Head teile!

Kõige pingelisem tund…

Posted on by

… mu elus on möödas. Asi lõppes siiski minu kasuks ning võin rahulikult öelda: sooritasin füüsikaeksami hindele D. Miski muu, ei see, mida ta minult küsis, mida ma teadsin, mida ma ei teadnud, pole enam oluline. Oluline on see, et eelviimane takistus ülikooli lõpetamisel on ületatud. Nüüd on vaid 20 APne bakatöö valmis kirjutada ning kaitsta. Kõike seda tuleb teha umbes järgneva kuu-pooleteise jooksul. Rohkem pole vaja vist öelda. Saate isegi aru.

Enne pea ees kirjandusse ja statistikasse tormamist tuleb muidugi vaim välja puhata. Kus ja kuidas selgub lähitundide ja -päevade jooksul. Mine puhka sina ka oma vaevatud vaim ja keha välja ;)

Jah ei-le

Posted on by

Jälle üks kummaline päev, mil ma iseendast aru ei saa. Ja mil ma füüsikaeksamit ei sooritanud. Õppejõul polnud jälle aega mind vastu võtta. Homme tuleb vara ärgata (mis nipiga?), et enne lõunat ta kabineti uksele koputada. Vaene mina!

Käisin uues kaubamajas. Mu suunataju suri seal. Just tartu kaubamajas ringi käies, seal avaras poodide osas oli kõik korras. Ring sai täis, kui saama pidi. tartu kaubamaja oli liiga Tallinn mu jaoks. Liiga segadusseajav. Miks neil tavalisi treppe pole? Mulle meeldiks tavalistest treppidest käia.

"Jah elule. Ei tubakale." kuulutavad reklaamplakatid tänavail. Ütle jah ei-le. Ütle jah eile. Kas sa ütlesid eile jah? Mina ei suitseta. Ei hakka ka. Ma ei taha. Mu suitsetavad sõbrad ei lubagi.

Liiga läbi, et midagi arusaadavat mõelda. Liiga läbi olen.