Kesklinn on valikuliselt pime: Rüütli ja Küüni tänav, Raekoja plats. Kaugemale pole silm veel ulatanud nägema. Ah, kõige lahedam sündmus ever! TÜ ramps ka pime. Mõned majad on valged, kummalisel kombel.

Pool viis läks põmm! pimedaks, ainult avariituled andsid valgust. Õhtune hämarus oli juba linna kohal. Mul jäid pooleli vestlused MSNis Andrise ja Liikaga, pooleli jäi ka blogide lugemine ja muidugi b-töösse paranduste tegemine. Pakkisin asjad, helistasin Liikale ja selgitasin, miks ma nii järsku kadusin (oleks võinud viisakuse pärast ka Andrisele öelda tegelikult ju…). Mõnes majas seal samas, botaanikaaia juures oli elekter olemas. Pöörasin Rüütli tänavasse. Vastu kumas hämarus kuni Raekoja platsile. Nii ilus, nii lahe! Nii sumedalt mõnus oli kõndida loomulikus valguses. Inimesed, kes möödusid, ja kellest mina möödusin, tundusid sõbralikumad, avatumad ja huvitavamad kui päeva- ja elektrivalges. Vabalt oleks saanud mängida “Pimekohtingut”: oleks lihtsalt mõne noormehe juurde läinud ja tutvust sobitanud.

Jalutasin vaimustunult Raekoja platsini, mis oli sama pime. Kaarsilla ja Küüni tänava poolt paistis samuti pimedus. Siiski – üksikutes majades paistis valgust olevat, tähetorn säras täies elektritähesäras. Toksisin oma mobiiltelefoni esmased muljed (vt esimene lõik). Vastu tulevate inimeste vahel põigeldes suundusin TÜ raamatukogu poole, lootes, et seal ikka elektrit on ja ma saan oma tööd edasi teha. Tühjagi – sealt tuli vastu hordide kaupa tudengeid. Ramps oli pime mis pime, kuid kõrvalasuvates majades tuled põlesid. Tutkit sulle! Kaubameka oli oma sära kaotanud, nii ka Vanemuise suur maja. Vanemuise ja Pepleri tänava ristmikul oli neljasuunaline ummik. Üks pisike auto (marki ei oska öelda) laveeris osavalt autoderivist kõrvale, sõitis pooleldi auto- ja pooleldi kõnniteel ristmikuni ning jätkas tavapärasel viisil oma marsruuti. Vehkisin agaralt oma helkuriga, nagu mul kombeks, lipsasin üle tee ja võtsin suuna Van 46 õppehoone poole, mis kahjuks oli sama pime kui paljud teisedki majad. Kuna ühtegi teist internetiühendusega arvutiklassi, kus elekter võiks olla, mulle ei meenunud, lonkisin koju. Kodus oli elekter olemas ja ma sain oma failide kallale asuda.

Nüüd on kell juba üks öösel ja ma mõtlen, et peaks vist magama minema. Mulle väga meeldis, mida elektri katkemine linnaga tegi. Ilus oli. Ma naeratasin ja tundsin end hästi. Isegi hirmu polnud, et pimedas pole turvaline või midagi. See oli lihtsalt ilus.

Ma ei tea, kas sul on vaja teada,

et ma sahistasin Emajõe paremkaldal lehtedes ja vaatsin jõe musta-musta vette;

et ma kõndisin silmad kinni Aura juurest mööda;

et ma passisin K-ga ja R-ga kaubamajas ja pärast me tagusime neid musti taldrikuid Tubina kuju juures;

et mu pea on endiselt tühi ega suuda midagi mõelda, et mu pea on pulki täis ja ähvardades valutama hakata;

et ma saatsin ühelauselise kirja, kuigi poleks pidanud;

et ma olen väsinud, aga kavatsen kirjatöö veel täna ette võtta.

Kui sa arvad, et sul on vaja seda teada ja et need teadmised sulle midagi annavad, siis las ma lohutan end sellega, et olen täna midagi asjalikku korda saatnud. :)

Ah, ma ise teen seda endale. Pole oluline…