Päevast päeva

Posted on by

Täna oli vaikne ja rahulik päev. Rahvas rügab vist tööd teha, mitte ei kola poodides ringi. Väga hea, mina sain selle võrra rohkem hinge tõmmata. Tead, mul polegi muud rääkida, kui oma tööst. Mul on hetkel veel vähem elu kui kursa-või lõputöö kirjutamise aegu. Noh, b-töö lõpule viimine on taas teadmatuks ajaks edasi lükkunud. Ma ainult magan, söön ja töötan. Milleks? võiks küsida. Elada on ju vaja, asju on ju vaja, selleks on raha vaja, eks ole? No näed siis…


Hästi ilus on õues. Langev lumi on puuderjalt õrn. Paras õhtu jalutuskäiguks… koju. Pole jaksugi mujale minna. Ja uni on hea, kuigi paar tundi lühem varasemast. Kella peale ärkamine nõuab üksjagu pingutust, aga saan hakkama. Ehk jääbki hommikul üles ja enne ööd magama rütm sisse nüüd?

Nii need tunnid mööduvad

Posted on by

Killige need muusikud! (Ei midagi isiklikku, aga…) Ma ei talu seda lärmi enam. Kodukootud rahvaansambel, kõrvalleti tädide venekeelne jutuvada, sagivad ostunarkarid, piiksuvad kassaaparaadid ja turvaväravad. Lisaks värvimürgitusele saan ma siit ka müramürgituse. Loodetavasti raudsed närvid kah.

Selja taga mökerdavad lapsed küüslauguga… ptüi! glasuuriga. Glasuurivad piparkooke. Vastikult magus lõhn on igal pool. Öäk! Mul kaubakapis ka miski imal lõhn, nagu oleks seal maiustusi või käsitsi tehtud seepe hoitud. Mu seljakott juba sama lõhnaga. (Ninakirtsutus.)

Varsti olen värvipime, kurt, tumm (nii palju rääkimist on, suu ja huuled kuivavad) ja lõhnameeleta.

Fa-fa-faa! Esimesed prominentkliendid käisid just. :P Hr ja pr Teeme-Inimesed-Noaga-Ilusaks ostsid 12 komplekti värvilisi el.küünlaid. Ja tundsid suurt huvi valgusvoolikute vastu. Andsin neile ülemuse numbri.

Sassi väike ristirüütel ja Rauli sõbrad – poiss ja koer – ja Jimi kollapser… väikesed vabad hetked mööduvad kaheksalikult, selles mõnusas tundes, et võib olla kes tahes, vaba, rahulik, vaikselt naeratav. Oh, ma tunnen siin leti taga istudes blogidest puudust! :) Selles kirevas, lärmakas, sagivas tarbimismekas olen ma kõigest kaubapakkuja… :(

Nüüd istun suures kontoritoolis, üks käsi suure musta koera karvast pead sasimas. Käisime enne jalutamas, mõnus ilm ja kõige ilusamad tähed taevas. Sõbranna koer, kes kutsikapõlvest saati mindki teab-tunneb. Milline rõõm tal oli mind taas näha! Nagu laps hakkas oma mänguasjaga eputama, jooksis edasi-tagasi. Minulgi rõõmu laialt. Karvane sõber tõllarattasuuruste silmadega on üle kõige, kes olla saab. Nii armastav ja truu. Pai!

Plink-plink, vilguvad tuled

Posted on by

Oeh, mul on varsti värviliste tulede mürgitus. Pimedus on hea, pimedus on sõber. Teine päev elektriküünalde leti taga on möödas, olen päris vässa. Aga osa kaupa juba otsas ka, nii et edukas päev. Kui tuledesäras muud teha pole, loeb mina Linnalehte ja kirjutab nii:

Mul on üks kena näsh siin. Vaatab oma naeruste rosinasilmadega otsa ja sihib sõbralikult näpuga “Hei, sina!”. Oeh, kobe kutt, pole miskit öelda. Olen teda juba oma silmaga kah näinud, elusuuruses on nunnumgi. Soe ja tore. JS Nash, uus Rocki korvpallur. Ach, me like it! :)  But hi is married :(

Õnneks olid kursaõde ja Kristel mul täna seal, aitasid üht-teist sättida ja korda luua. Üksi on üsna keeruline, eriti kui tipptund on. Oh, kas tõesti keegi ei taha mulle paariliseks tulla? Tule Eedenisse ja vaata värk üle. Ja kui sa juba seal oled, siis võid ju mõned tulukesed või säraküünlad kah osta mult ;)

Pakkumine

Posted on by

Helistati mulle ja pakuti tulusat otsa jõuludeni. Tegu elekriküünalde müümisega Lõunakeskuses. Hea oleks, kui leiaks paarilise ka omale, kellega vaheldumisi leti taga olla. Kui oled huvitatud, võta minuga ühendust (mailiaadressi leiad kõrvalt veerust või jäta vastav komm). Ise alustan vist homme.

Ei saanudki liikmeks

Posted on by

Heh, vestlus polnudki vestlus. Hoopis ankeedi täitmine, näitamaks oma teadmisi muusika- ja filmimaailmast. Kui sealt ära tulin, hakkas mõte jooksma “selle ja tolle laulja/bändi/filmi oleks võinud ju ka panna”. Läks nagu läks, nüüd on nende käes pall. Suureks kasvades tahan melomaaniks saada. Ja filmifanatiks. Nagu Lorelei ja Rory ja Lane on. Eeskujud missugused!  Kas selle eest palka makstakse? :P

Ma nüüd rahu ise tagasi. Pildid ka ei ajanud endast välja ega midagi. No mitte veel. Olid ajad… saab kunagi neid vaadates öelda. Olin minagi noor ja pidutsesin ja… need muud asjad. Raamatukogus jäin kohe huviga vaatama raamatuid, kus jagatakse nippe ja nõuandeid suhete vallas. Riiulile nad jäidki, las olla. Mõttetu bla-bla-bla. Naljaviluks võib ju vahel sirvida. Ah, mida iganes, unusta ära.

Petz saatis Kristelile paar pilti. Oh, nii lahe aeg oli, mil ta Eestis käis. Nagu vana sõbraga oleksime suhelnud. Tuulasime linnas, poodides, käisime väljas söömas, tantsimas, jalutamas. Kolm sõpra :) Oh, Petz võiks kunagi veel siia tulla ja pimedat talve oma skandinaavialikult rõõmsa meelega valgustada. Olid ajad… :) Mul nii hästi meeles, kuidas ta ilma üle ei kurtnud. Ta lihtsalt leppis sellega. Nii muretu. Kohati ajas see närvigi, aga ta seletas, et see pole asi, mille pärast muretseda. Niikuinii meie ilma muuta ei saa. Ohjah!

Paanikaosakond võtab uusi liikmeid vastu

Posted on by

Pea käib ringi. Minek siis. Saan Kristeliga kokku, ta annab mulle pilte. Pilte, mida ma ei taha/tahan vaadata. Kohvi, täna tuleb kohvi juua ja sinna juurde midagi suuremat süüa teha. Et pea valutama ei hakkaks. Küünlaid põletan ka, eile ei jõudnudki. Ja loen unejutuks värskeid rõhke. Ja magan rahulikult (loodetavasti!), sest homme ju vestlus. Ikka kardan, aga mida vähem mõelda, seda parem, eks? Lihtsalt lähen ja olen mina ise, natuke rõõmsam, energilisem ja parem, aga mina ise. Jah? Hinga sügavalt sisse… ja välja. Rahu, ainult rahu, nagu parimais aastais propelleriga mehike ütles. Kõik on korras, no saab korda kunagi ikka. Mõtetes on kinni kõik. Head mõtted, rahulikud mõtted, “mina olen tubli”-mõtted. Rahu, ainult rahu!

Mõistus kaob kui sulalumi

Posted on by

Kui su päev algab kõrbenud kalapulkade ja plahvatava ketšupiga, siis pole midagi suurepärast loota. Nädalavahetuse mõnus olemine on asendunud kerge närvilisuse ja pabinaga. Osalt ka seepärast, et homme tuleb endast võimalikule tööandjale hea ja asjatundlik mulje jätta. Mul pole aimugi, mida vastata või rääkida. Nagu suulisele eksamile läheks. Ja need ei istu(nud) mulle mitte üks raas. Ajukramp.

Kell vaevalt liigub, aeg kiirelt kaob…

Posted on by

Talv on käes. Eks tead seda isegi. Küllap tead ka, et täna on esimene advent. Minule oli see paras üllatus, kui juba nädala keskel inimesed seda mainisid. Sügised ja aasta viimased nädalad mööduvad nii kiiresti, et arugi ei saa. Imelik on see, et aasta teist poolt mäletan ma paremini kui esimest. Ma eriti ei mäleta aasta esimesi nädalaid, mida tegin, kus käisin, kellega aega veetsin. Uduselt midagi meenub. Aga seda, mis toimus mullu samal ajal, mäletan palju paremini, kõik oleks nagu hiljuti juhtunud. Ehk on vahe nende sündmuste mõjul minule, negatiivsed asjad jääks justkui mälusse ankurdatult püsima. Hea… jääb ka, vahel aga mitte. Vahel on hea parem unustada, et endal kergem oleks. Et hea ei saaks haiget tegema hakata. Halb, mis varem haiget tegi, on lihtsalt üks valus mälestus, ent ta ei torgi nii väga. Või kuidas kunagi.

Uuel aastal võiks/tahaks/peaks uue lehekülje keerama. Või veelgi enam – uut peatükki alustama. Märgid viitavad sellele. Ah, mis märgid need ikka nii väga on! Faktid, et saan aasta vanemaks ja lõpetan ülikooli. Kuhugi tuleb edasi minna. Kuhu suunas? Millega, miks, kuidas, kellega…? Sada küsimust, mitte ühtegi vastust. Sada hirmu, mitte ühtegi kindlat teotuspunkti. Sada lahtist otsa, mis tahab kokku sõlmimist. Sada sõlme, mis tahab lahti harutamist. Jah, ma tean, et tuleb aeg, mil ma tean vastuseid ja kõik paika saab. Tee ja aeg tolle punktini kohutab mind. Mul on julgust vaja, tonnide viisi julgust. Siis saab hakkama. Nii ongi.

Õhukesel jääl…

Posted on by

You’ve got…
The most unbelievable blue eyes I’ve ever seen

Sel hetkel astusin ma natukene rajalt kõrvale. Astusin õhukesele jääle, kuhu ma minna ei tohiks. Sest see ei kanna. Aga ma astusin sammukese. Rokkides 130ga kleepuval tantsupõrandal vanade heade lugude järgi, tabasin end mõttelt “Tema võiks siin olla ja minuga tantsida…”. Ma mõtlesin seda, aga ma ei tundnud seda. Ei jõudnud tunda, ei lasknud tunda. Ent vahel on mõtegi nagu tunne. Meenus mullune pidu, kui istusin seal nurgas ja sõnumi saatsin. Seekord oleks tahtnud ka saata, lumine öö oli niivõrd võrratu, seda oleks tulnud jagada kellegagi. Koos langevate helbede aegu jalutada… Kui sõbrad, head sõbrad.

—–

Nii palju head ja ilusat korraga

Posted on by

Viimane ööpäev on möödunud lausa idülliliselt. Ei teagi, kust alustada, nii palju ilusat on minus, et pisarad ja naeratused on korraga.

Eile käisin koos kursaõe, tema elukaaslase ja elukaaslase sõbraga bioloogide peol. Alustasime kursaõe juures juttude ja jookidega. Seejärel taksotasime peole. Riia mäel foori taga seistes vaatasin aknast välja – lund sadas nii ilusasti, raadios laulis Donna Lewis “I love you always forever” – see hetk puges mu hinge ja jäigi sinna.

Peol oli sel aastal vähem rahvast kui mullu, kuid õnneks olid nii mõnedki omainimesed võtnud vaevaks kohale tulla. Bänd mängis rokilugusid, rahvas keerutas tantsida, suhtles, jõi, tundis end igati mõnusalt. Rebased said oma viimased ristsed, poisid tegid üliseksika moeshow, üllatusesinejateks olid flamenkotantsijad. Tavapärasel auhinnaloosimisel “võitsin” ma värviraamatu, mis  lahkudes kahjuks keemiaklassi aknalauale ununeski. Kursaõde võitis sobiliku varustuse uueks aastaks: värvilise mütsi, viled jms. Teised õnnelikud said omale tatart, kiirnuudleid, kapsapea ja muud toredat. Pidu kõige paremas mõttes.

Kui kursaõde & Co. lahkunud oli, jäin ma kursavenna I. seltsi. Rokkisime bändi ja hiljem plaadimuusika saatel kella 4ni hommikul. Ma polnud nii ammu tantsimas käinud, et nüüd sai kohe kuhjaga tasa trallitud. Nahk oli seljas märg, põlved ja hüppeliigesed on siiani valusad ja omadega läbi. Kuna I. tantsustiil on niisama lahmimine (muud ma ei oska selle kohta öelda, ta ise ka tunnistab, et ei oska tantsida nagu teised), siis uhasimegi nii nagu jumal juhatas. Ühest saali otsast teise, libedama põrandaga saali otsast kleepuvama põrandaga saali otsa. Vahepeal keerutas ta mind niisama süles ja vahepeal hüppasime kui põrkepallid. Lahe oli tegelikult, lõbus oli. Saalist lahkusin ma tudisevad jalad all.

Mulle polnud vahepeal märkamata jäänud, et öö otsa oli lund sadanud. Sadas ka meie lahkudes. Maa oli paksult valge vaibaga kaetud. Võrratu vaatepilt. Olin õnnelik kui väike laps, olgugi et pikal koduteel jalad läbimärjaks said. No nii ilus oli! Saad aru? Ma ei saa… :) Kodus tõmbasin oma toas kardinadki akna eest, et magama jäädes lumeimet silmitseda. Päris esimene lumi!

Magasin rohkem kui lõunani, ärgates oli kurk kähe, ma isegi ei proovinud ühtegi sõna öelda, enne kui suur tass teed joodud. Tuju oli super, siiani on. Käisin kaubamajas, ostisin ürdisaia, kartulisalatit, Aura mahlajooki ja värske Värske Rõhu. Jalutasin Rüütli tänaval ja tundus, nagu oleksin pildi sisse sattunud. Ahhetamapanev vaatepilt!

Nüüd istun instituudis. Esimese asjana juhtusin lugema Tema kirja. Kui armas sõber oleks kaugelt-kaugelt kirja saatnud. …. Teie blogid said kah loetud. Sealtki sattus minusse nii palju head, et ma ei tea, mida sellega pihta hakata. Täna on idüll.