Maast kasvab hang ja räästast purikas

Posted on by

Tahtsin end soojendada ning põikasin instasse. Aga nüüdseks on mu käed sinilillad ning jääkülmad. Soojust pole kusagil. Peab tagasi välja minema, siis on vähemalt jope seljas, müts peas ja kindad käes. Käimised pole niikuinii veel lõppenud. Enne käisin juuksuris. Nüüd ehk rohkem neiu moodi, enne nägin välja nagu 1970ndate mees-hipirokkar. :D

Egoismus lööb kohati välja. Minu varjatud pool. Ise tean kõige paremini. Võimalik, et keegi väga lähedane teab ka. See ei pruugi välja paista, aga tunne on olemas, kohati tugev. Pole nagu päris õige mina.

Ma ei mäleta viimastest aastatest nii lumist ja külma märtsi algust kui tänavu.

Kakskaks…

Posted on by

Kiire on. Nii b-töö kui ka peo korraldamisega. Natuke võib krussi minna, kui ei leia seda õiget nööpi või kahte nööpi asemele. Kui raha on, aga seda kätte ei saa, sest kaarti pole või automaat väidab pidevalt, et sa oma koodi ei tea. Kui ei tea, keda veel kutsuda. Kui ei tea, kes tulevad ja kes mitte. Kui sünnipäevalisi on tegelikult kaks, aga sina pead orgunnima ja kõike muud. Kui ei leia endale ilusat pluusi. Kui juhendaja juures käik lõppes taas hunniku küsimuste ja null tulemusega. Kui…

Et siis laupäeval poole üheksast õhtul Rodeo Saloonis kogu see värk. Kedagi minema ei aja. Ja kui sa küsid, mis on kingisoovid, siis ma ei teagi enam. Järsku polegi sel väga tähtsust. Tulbid oleksid armsad. Või kui see sind aitab, siis need asjad: lõhnaküünal, musa, filmid (nt “Šokolaad”, “Hommikueine Tiffany juures”), raamatud, CD-riiul või -karp, korter, musa, sall, mp3-mängija, teatri- või kino- või kontsertipilet, internetiühendus, šokolaad, musa, midagi ihule ja hingele, tennised, sõrmus (mul üks välja valitud), südamlik kallistus. :P Või mõtle minule ja lase fantaasial lennata. NB! Peaasi, et sina ise olemas oled. Asjad pole sõbrad, kelle seltskonda ma tahan.

Võtan aja maha

Posted on by

Natuke väsinud mõnda aega, et midagi kirjutada. Halamine vanal teemal pole teema. Parem vaikin, kuni parem saab. Kuni jaksan jälle.

Kiusatus kõikjal klõpsata “Delete” on olemas. Järele mõtlemata siiski ei tee seda, hakkan kahetsema. Järele mõeldes aga ei tee ma seda vist üldse. Kahju, vahel peaks. Vahel peaks kohe kustutama.

500 pole alati 500

Posted on by

Allikas nr 1. Blog Stats: There are currently 500 posts and 739 comments, contained within 3 categories.

Allikas nr 2. Viimase postituse ID nr – 518. Esimese postituse ID nr – 4.

Allikas nr 3. Postitusi sahtlis Mõtisklusi – 8, Teie ütlete asju – 14, Tavaline – 486. Kokku 508.

Nii et välja kuulutatud viisajas polnudki viisajas. Ma ei teagi mitmes. Kust ma tean, millised numbrid õiged on? Üle lugema ka ei hakka oma poste ju. Tegelt polegi nii oluline. 

Sõnu on igal pool ja igasugused

Posted on by

Mu näppude all on palju tähti, sõnu ja lauseid sündinud. Eile, täna, homme. Baca, MSN-vestlused, kirjad. Kellele mida öeldud on, jääb minu ja nende teada. Mulle on ka öeldud ootamatuid asju. Nii ootamatuid, et ma pole tahtnud neid kuulda (lugeda). Et ma ei oska midagi vastata. Aga kui nüüd ei vasta, pean hiljem ikka vastama. Ja see vastus ei meeldi küsijale, ma kardan. Sest ma ise olen neid vastuseid juba saanud ning need tegid mu kurvaks. Katsun unustada selle, kuniks lastakse.

Mida on vaja inimpatareide laadimiseks? 10 mg värsket õhku ja natuke kevadelootust, ütles jri. Värsket õhku on külluses, kargest külmast pakatavat kopsutäidet. Kevade(l)ootusega on teised lood. Sega 1000 kraadi juures soojendatud päikesekiired peotäie pungadega, lisa maitse järgi linnulaulu, vabadusetunnet ja armunute naeratusi, tarbi kohe. Pikk kõndimine on mul ees. Vaatan maju, inimesi ja olemisi, ümisen endamisi, trotsin miinuskraade. Tuppa jõudes sulatan ihu sooja tee ja Undi Mati sõnadega. Magama. Pool ööpäeva und (loodetavasti vähem) ning uus ärkamine.

NB. Järgmine post on viiesajas. Soovilugusid on?

On seda vaja? Pealkirja, ma mõtlen.

Posted on by

“Taas üks päev murtud maailmas,” vastas Max küsimusel, kuidas tal läheb. Ma võiksin üsna samamoodi vastata, sest midagi pole paremaks läinud. Ega ka halvemaks. Kõik on sama ja muutumatu nagu ikka. Ikka b-töö, ikka 12-tunnine uni, ikka mõttetud mõtted, ikka sama maja, ikka samad inimesed… Kõik on sama, mis eile ja aasta tagasi. Kohati on tunne, et aeg ei liigu edasi, vaid ringiratast. Aga mina tahan välja sellest rattast, maha sellelt karusellilt. Tahan oma ratast, oma karuselli. Oma aega. Massist on raske välja rabeleda.

Just juhtus rõõm. Rõõm, mis pisara silma toob. Väike tähtsusetu rõõm. Et ikkagi… et ikkagi Ta hoolib mingil kummalisel moel. Või on lihtsalt viisakas? Ei tea. Las ma mõtlen, et hoolib. Nii on ju hea. Minul on hea, kuigi haiget võin jälle saada. Eks nii see võibki minna, lugematuid kordi. Saan haiget, mõranen, purunen kildudeks, killud hõõrutakse puruks. Nad ütlevad, et aeg parandab haavad. Jah, aeg teeb seda. Aga keegi ei öelnud mulle, et see aeg on aastates. Ehk mitte kõigil, kuid minu puhul küll. Või kraabin ise haavu lahti, nii et nad ei parane? Armid jäävad alati.

Hoopis tema on mu lemmik praegu.

Kahvelung

Posted on by

Ai kurja, jälle pudenes mu teksade küljest kulinaid. Nüüd on juba 7 asja lahti tulnud. Kurjaks ja kurvaks teeb. Pean vist tamiiliga nad tagasi õmblema. Ei tasu ikka ilusaid asju osta. Andris vist ka ütles midagi mu pükste kohta, aga ma ei mäleta enam. Vist “Milleks ilusaid pükse vaja on?” või midagi. Või mis?

Tahtsin peakomponentanalüüsida, aga ei tea, kas välja tuli see, mis pidi. Mu pea on väsinud. Mis siin imestada: viimase 7 päeva jooksul olen 5 õhtul alkoholi tarbinud ja lõbutsenud ja sellest tulenevalt vähem maganud. “Küll oled alles elama hakanud,” saaks üks inimene öelda. Kuid ta ei ütle, sest ta ei tea, kuna ma pole temaga rääkinud ega kirjutanud ja sõnum kah eile kohale ei läinud. Huvitav, kas tal enam tel-numbrit ongi? Ühe sõnaga – väsinud.

Plastikkahvliga jogurtit süüa pole sugugi mugav. Suurema osa jogurtist kallutasin niisama topsist kurku, aga ma tahan neid viimaseid suutäisi ka kätte saada. Hea jogurt on ju. Toitev. Aa, kui ma poes käisin, siis ma jäin joogiriiuli juures ette ühele poisile. Kassasse jõudsime selle poisiga peaaegu ühel ajal, aga ma lipsasin kiirelt temast ette. Ta seisis mu selja taga, maksin oma jogurti eest, panin asjad kotti ja hakkasin minema. Tema jäi veel kassase, mina uurisin sealsamas kellapoe valikut, kuni tema kassast lahkus. Ta läks samast uksest välja, siis üle tee ja kaduski mu silmist Jälejetult. Nii üks poiss kaotsi läkski. (Mingi sogane tekst.)

Ma tegin uue lehe kah. Lemmikpostid. Kui meelest ei lähe, siis hakkan seal viitama teie postitusi, mis mulle meeldivad. Nii palju, et loeks veel ja veel ja veel…

Millest ma kirjutasin, aga sina ei loe

Posted on by

Kuna mu eilne päev möödus ootamatult kenasti, siis ei ole mul enam põhjust ilmutada kirjatükki, mis valmis esmaspäeva õhtul. No et see tobe sõbrapäev on tulemas. Ja mu enda späev kah. Ja et kuidas enam kui pooled mu külalistest oleks duublid ja iga aastaga tekib neid juurde. Ja et võiks siis hoopis Singlid versus Duublid võistlused korraldada, aga ainult juhul, kui olen miljon % kindel Singlite ülekaalukas võidus. Selline rõõmus hala. Sest mulle täitsa meeldib üksi olla praegu. (Ma vähemalt arvan nii. Või üritan seda endale sisendada.) Kuigi nii on oht ka sõbrad enda kõrvalt eemale tõrjuda. Muidu on lill.