Ma tahaksin jalgu trampida,
karjuda,
midagi vastu seina puruks visata,
isiku jhnd. mudamülkasse saata.
Isik jhnd. muudkui muudab oma sõnu ja arvamust ja mõtteid.
Ja mina muudkui pean ümber tegema, uuesti kujundama, juurde kirjutama, kustutama, välja mõtlema, aru saama mõistetamatust.
Ja aega on vähe, kuigi kaks päeva rohkem kui ametlikult kirjas.
Saab natukene parem, kui ketran Ursulat ja Three Dog Night’i.
Vaatan, kuidas kuu üle taeva õhtust öösse kulgeb.
Jalutan kevadsoojas õhtus, rohetama läinud alleedel, endise kooli statal plastpudelit väravasse löön.
Ennastunustavalt magan.
karmavärk. minu juht-loov-persooni nimi on ka j. see antud j. ei ole töödvist isegi lugema hakanud ja ei mingit kommentaarimist. mis tähendab, et kõhe on. more work i must. valgeks hakkab minema. äkki ei kõlbagi? mis siis saab, kui peale kaitsmist otsustab komisjon, et midagi ei saa, tule sügisel tagasi? mis siis saab kui… aega saab aina vähem. ei tule sügisel tagasi, now or never. miks just nüüd päriskevad hakkas?
oijehh, mul on juba see kevad selle väiksema tööga paras paanika, ei taha mõeldagi, mis järgmisel aastal saama hakkab. või kuidas see eelmine töö üleüldse tehtud sai? kas ma olen selle kahe aastaga nii palju laisemaks ja äpumaks muutunud või? ja üleüldse – miks ma ometi nii palju neid kirjutamist vajavaid töid omale kaela olen võtnud? võiks ju rahulikult tööl käia, mitte ennast mitme koha vahel jagada üritada… aga edu sulle evu selle esimese olulise tööga ja jrile ka edu. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. võib-olla.